Nädalavahetusel oli kõige aktiivsem lahingutegevus Bahmutis ja selle vahetus ümbruses. Kuigi Ukraina pool üritas viimase hetkeni rääkida kontrolli säilitamisest Bahmuti lääneosas, siis kaarti vaadates oli juba mingi aeg tagasi selge, et väga pikalt nad linna lääneosa ei suuda enda käes hoida, sest mida väiksem on kontrolli alla jäänud territoorium, seda lihtsam on vaenlasel sinna kontsernteerida tulelööke. Lisaks oli teada, et Prigožin tahab oma üksustega Ukrainast lahkuda ning väidetavalt oli neile pakutud tehingut – võtate linna ära, saate eesliinilt minema ning see olevat andnud wagnerlastele täiendavat emotsiooni.
Ukrainlaste linnast taandumise kontekstis võib vaadata ka nende viimase aja pealetunge Bahmutist põhjas ja lõunas asuvatele Venemaa armee positsioonidele, sest tänu edule nendes suundades olid kaks teed ohutumad ja võimaldasid ilma suuremate probleemideta üksustel Bahmutist lahkuda. Ukrainal õnnestus nii linnast põhjas kui lõunas tagasi võtta mõned olulised kõrgustikud ja ukrainlaste enda info kohaselt on nad suutnud veelgi edasi liikuda, aga täna hommikul see erinevatel kaartidel veel ei kajastunud.
Wagnerlased jäid pidama linna läänepiiril ning Prigožini sõnul nemad sealt edasi ei liigu, sest nende töö on tehtud ja 25.05 peaksid Venemaa regulaararmee üksused linna üle võtma. Kuigi Venemaa meedia üritab kümme kuud kestnud lahingute järel väikese linna (enne sõda 73000 elanikku) äravõtmist võrrelda vaat et Berliini vallutamisega teises maailmasõjas, siis tegelikkus on nende jaoks võrratult nukram. USA president ütles, et Bahmuti pärast peetud lahingutes kaotas Venemaa surnute ja haavatutena 100000 inimest ja linna kui sellist ei ole enam järgi. Linn asub orus ja et linnast läänes olevad kõrgendikud on ukrainlaste käes, saab linna hoidmine olema Venemaa jaoks kaotusterohke nii elavjõus kui tehnikas. Tuleb arvestada, et Ukraina jaoks oli Bahmutis esmane ülesanne välja kurnata võimalikult palju Venemaa väeüksusi ning see on toimunud nii edukalt, et sõjakurjategija Igor Girkini sõnul oleks Ukraina jaoks just nüüd õige hetk vasturünnakule minna, kuna Venemaal kuluvat omajagu aega, et Bahmuti ründamises osalenud üksuste võitlusvõimet taastada. Kui tõepoolest peaksid wagnerlaste kõige kogenumad võitlejad Ukrainast lahkuma, siis kaotab Venemaa sisuliselt ainsa jõu, kes viimase pool-aasta jooksul oli võimeline, küll väga suurte kaotuste hinnaga, midagi korda saatma.
Ukraina poolne Bahmuti meediakajastus oli nädalavahetusel väga närviline ja närviline oli ka kindral-polkovnik Sõrski kohtumisel Ukraina sõjaväelastega. Ma ise arvan, et Ukraina armee juhtkond lootis hoida Bahmuti lääneosa niikaua, kui Zelenski on Jaapanis, aga see ei õnnestunud. Venemaa riigimeedias aga räägiti esmakordselt wagnerlaste olulisest rollist selles sõjas. Kui alguses oli jutt, et Kiiev võetakse ära kolme päevaga, siis nüüd on suursaavutus väikelinna purustamine 10 kuuga.
Avdiijivkast põhjas õnnestus Venemaa üksustel eelmise nädala reedel edeneda Krasohorivka juures, aga eile õnnetus ukrainlastel seal natuke territooriumi tagasi võtta. Seal piirkonnas proovivad Venemaa üksused edasi liikuda mööda metsaviirge, mis on põldude vahel ning sellisel juhul annavad lehtpuud täiendavat kaitset. Tõsi, kui nad jäävad kuskile paigale, siis õige varsti ukrainlaste suurtükitulest tingituna puud enam kaitset ei paku. Palju videomaterjali on Avdiijivkast lõuna poolt, kus Venemaa üritas jalaväe ja soomustehnika abil edasi liikuda Pervomaiskoje suunal. Lagedal põllul nopiti Venemaa soomustehnika ära Javelinide ja Stugnadega ning ilma soomustehnika toeta ei olnud jalaväelastel võimalust ellu jääda. Ühe tanki hävitamine Javeliniga oli tähelepanuväärne selles mõttes, et tank asus tankitõrjerelvast 4,6 kilomeetri kaugusel, ometi oli tabamus täpne. Tabamuse saanud tankidel olid kõigil peale keevitatud nn grillid, aga ühelgi juhul nendest kasu ei olnud.
Nädalavahetusel võis märgata Ukraina poolt tehtud raketilöökide arvu kasvu vaenlase tagalas. Ukraina armee andmetel said tabamuse Venemaa armee staabid nii Berdjanskis kui Mariupoli vahetus läheduses ehk siis kohtades, kuhu HIMARS-itelt lastavad raketid varem ei ulatunud. Donetskist kagus Mospines (rindejoonest suurusjärgus 50 kilomeetrit) hävitasid ukrainlased kõigepealt õhukaitsekompleksi Pantsir-1, peale mida sai tabamuse seal lähedal asunud laskemoonaladu. Ukraina aktiivsuse kasv võiks olla indikatsiooniks peatse pealetungi kontekstis.
Paari viimase nädala jooksul on Ukraina suutnud hävitada või kahjustada paljusid Venemaa suurtükke ning viimastel päevadel on need arvud olnud päevas 20 ja rohkemgi. Uuemaid 152 mm liikuvsuurtükke Venemaal ladudest enam võtta pole ja nende juurdetootmine on ka ülimalt problemaatiline, seetõttu asendavad teatud rindelõikudes haubitsaid vanad tankid, millega kaudtule andmise puhul me mingist täpsusest rääkida ei saagi. Kui Ukraina suudab Venemaa suurtükke samas tempos ka edaspidi hävitada, peaks sellise tegevuse positiivne mõju õige pea tunda olema.
Jätku on saanud Poolasse lennanud Venemaa tiibraketi lugu. Tegu siis 16. detsembril 2022 Venemaa poolt välja lastud tiibraketiga H-55, mis lendas 450 kilomeetrit Poola piirist lääne poole, enne kui ta alla kukkus. Nüüd leiti üles raketi lõhkepea ning selgus, et sellel vanal raketil oli lõhkeaine asemel betoon, seega oli tegu nn peibutusraketiga, et Ukraina õhukaitse rakette kulutada. Jätkuvalt ei ole Poola poolt tulnud ammendavat selgitust, et miks lasti sellel raketil nii kaua lennata, kuigi raketi sisenemisest Poola õhuruumi oli informeeritud nii Poola õhukaitse ning õhku tõusid ka sõjalennukid. Ise oskan välja pakkuda ainult varianti, et Venemaa teavitas NATO-t, et tegemist on raketiga, millel lõhkeainet ei ole ning sellisel juhul on raketi allakukkumine potentsiaalselt vähemohtlik kui selle allavõtmine õhukaitserakettidega, mida oleks keeruline avalikkuse eest varjata ning sellisel juhul oleks pingete kasv ühiskonnas tõenäoliselt olnud vältimatu ning see oleks võinud viia olukorra eskaleerumiseni, mida aga NATO ei soovinud. Ehk olid teised põhjused, see on minu poolt väljapakutud versioon.
Venemaa teadusmaailm. Sanktsioonide tingimustes on Putin teinud palju juttu sellest, et nüüd tuleb paljude asjade tootmisega edaspidi ise hakkama saada ning see eeldab ka tipptasemel teadus-arendustegevuse olemasolu riigis. Paraku selgub The Moscow Times’is avaldatud artikli andmetel, et viimase viie aasta jooksul on riigist lahkunud 50000 teadustöötajat. Valentin Parmoni sõnul on lahkunud just kõige võimekamad inimesed, need, kes oleksid võimelised Putini nõutud nn tehnoloogilise suveräänsuse saavutamist mingilgi kujul ellu viima. Parmoni sõnul tuleks ka suurendada vähemalt kolm korda investeeringuid teadusesse, aga hoolimata Putini suurtest sõnadest on selles osas arengud risti vastupidised. Nimelt vähenes tänavuses eelarves Venemaa teaduse rahastamine 10%, aga kui võtta arvesse ka inflatsiooni, on seis veel nukram. Lisaks on katkenud paljud teadusprojektid lääne riikides asuvate institutsioonidega ja Venemaa teadlaste jaoks tähendab see täiendavat rahalistest vahenditest ilmajäämist. Kusjuures Venemaa president võttis teadusraha jagamise oma täiendava kontrolli alla – tema otsustab edaspidi, missugused uurimissuunad on tema arvates perspektiivikamad ning ta jagab vastavalt ka raha. Ahjaa, Venemaa kõrgharidusmaastikul toimuvat iseloomustab hästi Venemaa riigiduumas küpsev plaan võimaldada tudengitel võtta täiendavat ja ajalise piiranguta õppepuhkust juhul, kui nad Ukrainasse sõdima lähevad.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
