Kui ka rinnetel on toimunud omajagu sündmusi, siis täna ma alustan tagasivaatega veebruarikuusse. Kui enesekindlusest pakatav Putin esines televisioonis ja teatas erioperatsiooni alustamisest Ukrainas. Sissetung toimus korraga mitmest suunast, aga Venemaa eliitüksuste teravik oli suunatud Kiievile eesmärgiga paari päeva jooksul linn ära võtta ja võim välja vahetada. Kiievi suunal liikus 40 pataljon-taktikalist gruppi, värske jõud koos korraliku tehnikaga. Venemaa plaanid lendasid aga uppi ja edasine oli nende jaoks piinlikkus kuubis – kitsastele teedele oli teelagunemise ajal surutud tehnika, mis segas üksteist ja nii sai Ukraina teha hävitustööd kolonnide kallal, kus polnud õhukaitset ja Bayraktarid tegid tegusid.

Vahetult peale sissetungi algust kirjutasid ka Venemaa enda sõjaväelased, et isegi erioperatsiooni õnnestumise korral Kiievis ei jätku kogutud Venemaa vägedest, et kogu riik tugeva kontrolli alla võtta, aga nüüd said Venemaa üksused iga päev suuri kaotusi lisaks. Lõppes see kõik Venemaa üksuste kuulsusetu taandumisega Kiievi alt. Juba siis lõid osad Venemaa sõjaväelased häirekella, et vaja oleks läbi viia mobilisatsioon, sest olemasolevate vägedega eesmärke ei suudeta saavutada. Putin neid ei kuulanud ja ta lootus oli, et kui nad suunavad Donbassi oma peamised jõud, siis plaanitust väiksema piirkonna äravõtmiseks sellest ikka piisab.

Donbassis saabusid Ukraina armee jaoks väga rasked hetked. Üks asi oli Venemaa suur ülekaal suurtükkide ja mitmikraketiheitjate osas, aga teine teema oli see, et Ukraina jälgis võetud joont, et reservüksusi ei saadeta rindele enne, kui nende väljaõpe on lõpuni viidud. Tekkis olukord, kus mobiliseeritud ukrainlasi oli sadades tuhandetes, aga lahinguväljal neid kuskil ei paistnud.

Rasketes lahingutes kandsid suuri kaotusi mõlemad pooled, Venemaa tõi üle riigi ja ka mujalt kohale kõik professionaalse armee üksused, mis võimalik. Oli grandioosne plaan üle riigi moodustada 80 vabatahtlikest koosnevat PTG-d, mis oleks sõjas olnud suur jõud. Suures osas plaanideks see kõik jäigi ning ühel hetkel ei olnud enam võimalik kaotusi täita, sest otsa said nii rahvavabariikide mobikud kui Venemaa vabatahtlikud. 11000 vangi toomine sõtta oli märk juba meeleheitest. Ja nüüd hakkasid ka Venemaa poole sõjablogijad kirjutama, et Ukraina on juba toonud rinnetele oma väljaõppe läbinud reservistid ning et iga nädalaga nende arv kasvab. Ukrainal oli (ja on) puudus rasketehnikast, aga jalaväelastest puudust enam polnud. Järgnes Ukraina kommunikatsioonioperatsioon, mille abil sunniti Venemaad oma väheseid allesjäänud üksusi muudkui liigutama rinnete vahel, lootuses ennetada Ukraina pealetunge. Samal ajal Ukraina olukord muudkui paranes ja Venemaa oma halvenes elavjõu osas ning nn Harkivi oblasti operatsioon realiseeris juba varem Ukrainal olnud ülekaalu elavjõus, lisaks kaasaegsem tehnika ning järjest paranev koostöö eri väeliikide vahel. Element, mis on edu saavutamisel ülimalt oluline, aga mille saavutamine on raske, samas tänapäevane sõda peakski ideaalis olema teistsugune kui eelmise sajandi keskpaigast pärinev tulevalli taktika.

Juhtus see, mille eest oli hoiatanud nii kurikuulus Girkin kui mitmed teised Venemaa marurahvuslased – isegi kui Venemaa peaks välja kuulutama mobilisatsiooni, on Ukrainal kuudepikkune edu, mida nad realiseerivad ajaaknas kuni detsembrini. Putinit alandati Samarkandis kõikvõimalikel viisidel (ida kultuuriruumis omab iga hilinemine ja ka koht laua ääres suurt tähtsust) ja peale kohtumist otsustas ta näidata, milleks veel võimeline on. Nn referendumid koos mobilisatsiooniga – see oli juba nurka surutud roti meeleheitlik rünnakukatse, aga mobilisatsiooniga oli ta lootusetult hiljaks jäänud. Nn referendumite osas anti Moskvast ette nii osavõtuprotsendid kui poolthääletamise protsendid, see kõik nägi nii naeruväärne välja, et isegi Lavrov ei suutnud (või ei tahtnudki) paberilt neid oblastite nimesid vigadeta maha lugeda. Putin lootis, et suudab nii sundida Ukraina lääne mõjutusel läbirääkimiste laua taha, aga lääs ei löönudki kartma, vastupidi, Putin sai karmi hoiatuse, et kui ta peaks taktikalist tuumarelva kasutama, siis järgneb Venemaa jaoks katastroofiliste tagajärgedega vastus.

Ja nüüd jõudsime tänasesse päeva, kui pealelõunal on Moskvas plaan alustada protsessiga, liitmaks okupeeritud territooriumid Venemaaga. Et Putin saaks siseriiklikult mingitki võitu demonstreerida, näidata, et surmad pole olnud asjatud. Lootuses, et nii heidutada nii Ukrainat kui lääneriike ja Ukraina pealetungi jätkumise korral üritada siseriiklikult tõsta patriootilist mobiliseeritust jutuga, et nüüd on käivitunud uus isamaasõda, meid rünnatakse. Sellel kõigel on aga äärmiselt kibe mekk juures, sest tänahommikuse Venemaa sõjablogijate info kohaselt on sulgunud nö kott Limani ümber ja sinna olevat lõksu jäänud 20. armee üksused koos Bars-13 üksustega. Roman Svitani sõnul on praegu Venemaa üksustel seal võimalik veel läbi häda põgeneda jala üle põldude, tehnikat maha jättes, aga ka see võimalus kaob juba lähimas tulevikus. See on Putini jaoks suur alandus ning isegi siiani ustavad olnud propagandistid on hakanud ühtäkki teravaid küsimusi küsima. Selline nn uute alade liitmine sellisel kujul ei ole mingi võit, kui Ukraina samal ajal neid samasid alasid tagasi võtab ja Venemaal puudub lähemas tulevikus võimekus Ukrainat lüüa lahinguväljal. Mis valikud aga jäävad Putinil üle, kui peale territooriumite enda omaks kuulutamist Ukraina jätkab edukaid pealetunge? Kui tahaks kasutada taktikalist tuumarelva, aga selle kasutamise tagajärjed oleksid katastroofilised Putini jaoks. Ehk üks väike operatsioon Läänemeres, millega anda nn kollektiivsele läänele vihje, et järgmistega võivad salapäraselt kahjustada saada teisedki gaasitrassid ja ka internetikaablid?

Mobilisatsioon on tekitanud Venemaal teravat vastukaja, aga mitmete ekspertide arvates muutub olukord Putini jaoks eriti plahvatusohtlikuks siis, kui Ukraina jätkab edukat pealetungi, aga Venemaale hakkab saabuma tuhandeid kirste. Ja nii see läheb, sest väljaõppeta sõdurid pikalt vastu ei pea. Lisaks on ukrainlastel ootel mitmikraketiheitjatelt lastavad raketid, mis plahvatavad maapinna kohal, suunates suurele territooriumile 180000 tapvat volframikuuli. Mobiliseeritute niigi pea olematu moraal kaob peale selliseid rünnakuid täielikult. Lisaks on suured küsimärgid ka mobiliseeritute talvise riietuse, medikamentide ja relvastuse osas. Osad põgenevad riigist, osad protestivad. Vepsalased olevat otsustanud metsa peitu minna ja nii olevat Rõbrekist lahkunud sisuliselt tühi buss. Metsavennad ehk lesnõje bratja, nüüd on nad Venemaal ka olemas.

Loomulikult suudab Venemaa tekitada Ukrainale veel palju valu, aga olukord rinnetel on võrreldamatult muutunud võrreldes sõja algusega. Isegi võimaliku sissetungi osas Valgevenest on Ukraina poolel vastus, et me oleme valmis ning vaenlane kannaks seal väga suuri kaotusi. Ja Ukraina hakkaks siis ründama ka üksusi, mis asuvad Valgevene territooriumil. Ikka nendesamade volframkuulidega. Ja mingil müstilisel kombel lendavat nüüd HIMARS-itelt lastavad raketid isegi 150 kilomeetri kaugusele.

Natuke ka olukorrast teistel rinnetel. Väidetavalt on Venemaa suunanud Dnepri läänekaldale suurusjärgus 2000 mobiliseeritut (jala saab üle Antonovi silla liikuda), kellest päris paljud on krimmitatarlased. Ukraina poole sõnum on, et kas te lisaks naiste hügieenisidemetele ja tampoonidele olete võtnud kaasa ka täiskasvanute Pampersid, sest neid läheb teil varsti vaja, kuna on oodata onu Himarsi küllatulekut. Venemaa jätkab surumist Bahmuti ja Avdiijvka suunal, aga Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul on Venemaa üksuste pealetungivõime seal ammendumas.

Ukraina kasutab kvaliteetse luureinfo saamiseks ICEYE satelliiti ning sellest olevat eriti palju abi just Hersoni piirkonnas, avastamaks vaenlase poolt peidetud-maskeeritud relvi. Ukrainlsed on kohe nii rahul asjaga, et plaanivad satelliidile anda uue nime - "Bandera silm".

Raskel ajal kulub väike nali alati ära. Huumorisõprade sõnul on Venemaa mobiliseeritutest moodustatud uued eliitüksused lühendiga VVV – vinovodotšnõje voiska (veini-viina-väed) ning nende vastu võitlemisel tuleks kuidagi vägede sekka heita kanistrid viinaga.

Arvestades Venemaa meeste suurt tungi riigist välja murda on senise venelaste lemmik-slogani „Russkije – narod pobeditel!“ (venelased – võitjarahvas) asemele tehtud selle kaasajastatum versioon „Russkije – narod pobegitel!“ (venelased – ärajooksjarahvas).

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Kanadas

TRENDING