Ukrainas toimuva sõjaga seoses on sündmusi palju ja seekord alustan olukorrast rinnetel, sest seal toimub palju huvitavat. Venemaa üksustele Limanis ja Kupjanskist idas anti varem käsk hoida iga hinnaga tagasi Ukraina edenemist nendelt suundadelt, et oleks võimalik saada paika kaitseliinid Svjatove juures. Olukord oli Venemaa jaoks nii kriitiline, et hinnanguliselt suurusjärgus 10000-20000 mobiliseeritut toodi Belgorodi oblastis Ukraina piiri juurde ja tänasel päeval on esimene mobiliseeritu Kupjanski lähedal vangi võetud. Ukrainlased nimetavad selliseid isikuid tšmobikuteks, kellel on okupatsiooniarmeega nooruses kokkupuudet olnud, need saavad sellest sõnamängust paremini aru. Tšmobikutest aga ei paista erilist abi olevat, sest eilse päeva jooksul alustas Ukraina seal piirkonnas edukat pealetungi mitmest kohast korraga.
Kuna Ukraina pool hoiab infot kinni, siis kasutatakse Venemaa sõjablogijatelt saadud andmeid ning selle järgi on
tänahommikuse seisuga olukord Limanis muutumas Venemaa üksuste jaoks kriitiliseks, sest väidetavalt on ukrainlased lääne poolt liikunud Limanist põhja suunas Kolodjazi asulani ning idast on nad Jampolist mööda liikunud ning ei ole välistatud, et täna-homme sulgub piiramisrõngas juhul, kui Venemaa üksused ei otsusta paaniliselt põgeneda. Põhja poole Svjatove suunas on üks ja ainuke tee, mida mööda oli veel eile võimalik lahkuda, aga täna võib selle jaoks olla juba liiga hilja, kui Ukraina üksused jõuavad Jampolist mööda minnes Zaritšne asulani. Samas kordan üle, et see info on pärit Venemaa poolelt ja sellel ei ole Ukraina poole ametlikku kinnitust.
Limani ümberpiiramine oleks Venemaa jaoks väga suureks kaotuseks, Limani äravõtmise järel on Ukrainal võimalik korrata Harkivi oblasti operatsiooni edu. Kui Harkivi oblasti operatsioonist on fotod, kus kõige ees liiguvad Humvee maastikuautod, mille katusel on suurekaliibrilised kuulipildujad, siis nüüd on lisaks neile olemas fotod, kus Humvee autode katustel on vana hea tankitõrjevahend BGM-71 TOW, mis on Venemaa tankide vastu hea relv. Ja mis kõige parem kogu selle asja juures – erinevalt Javelinidest on USA-l neid rakette ladudes kümnetes tuhandetes seismas, neid saab Ukrainale anda niipalju, kui Ukraina suudab neid ära kasutada ja puudust ei paista. Venemaa üritab meeleheitlikult tegutsedes sinna piirkonda suunata oma positsioonide kaitsmiseks ühepäevase väljaõppe (!!!) läbinud tšmobikuid, aga see on meeleheide. Lähipäevade kõige olulisemad sündmused rinnetel on toimumas just seal piirkonnas ja eks ole näha, kas Venemaa suudab ukrainlaste edenemist pidurdada või mitte.
Dnepri läänekaldal asuvate Venemaa üksuste kohta on viimasel ajal ringlemas omajagu infot, justkui oleksid Venemaa armee kõrgemad ohvitserid tahtnud sealt taanduda, aga Putin ei olevat lubanud. Dnepri läänekaldal on äärmiselt ebamugavas olukorras arvestatav osa Venemaa eliitüksustest ja armeejuhtide loogika kohaselt oleks olnud mõistlik võimaluse olemasolul taanduda piirkonnast koos tehnikaga, et viia need üksused Donetski juurde, et seal tekitada suurem löögiüksus ja üritada nii Ukraina positsioonidest läbi murda. Et Dnepri läänekaldal asuvad üksuseid vajalikult määral kõige vajaminevaga varustada, peaks ekspertide sõnul üle jõe liikuma üks veoauto iga kolme minuti tagant. Reaalsus on teine, Venemaa on küll üritanud täita Nova-Kahhovkas purustatud silla osa kruusaga, aga Ukraina tulistab sinna rakette, kui autode kolonn ületuskatset teeb. Praame ka tulistatakse, nii tabati eile praami, millel oli mitu õhutõrjekompleksi Pantsir. Venemaa siiski suudab osa varustust üle jõe tuua, aga Ukraina presidendi nõuniku Arestovitši sõnul suudab Venemaa nii parimal juhul kohale toimetada neljandiku vajaminevast ehk siis Venemaa üksuste olukord halveneb seal iga päevaga. Piirkonna eripära arvestades (palju kanaleid, mis võimaldavad hästi kaitset organiseerida) on Ukrainal keeruline pealetungile minna, nende lootus on, et vastast suudetakse oma tegevusega niipalju nõrgestada, et mitte eriti kauges tulevikus on neil laskemoon otsas ja ei olegi järgi muud valikut kui alla anda.
Venemaa jätkab rünnakuid Bahmuti ja Avdiijvka suunal. Kuna eriti Bahmuti suunal on pealetungis kandev roll nö wagnerlastel, siis sellega seoses tuli ka uut ja huvitavat infot. Venemaal on viimastel aastatel toimunud mitmeid kohtuprotsesse, kus Prigožin on väitnud, et tema nime sidumine The Wagner Group’iga on laim ja ta on need protsessid kõik siiani võitnud. Ja nüüd andis ta meedias teada, et ta ikkagi on selle paramilitaarse organisatsiooniga seotud, sest ta ise lõi selle aastal 2014, kui otsis üle Venemaa inimesi, kes oleksid nõus raha eest Luganski ja Donetski oblastites sõdima nn separatistide ridades. Edeva mehena (ta käib ringi särgiga, kus on nii Venemaa kui ka nn rahvavabariikide kangelase tähed) rääkis Prigožin, et tänu tema palgasõduritele vallutasid nad aastal 2014 Luganski lennujaama ja mitmed muud olulised infrastruktuuriobjektid. Nii et ei mingeid kohalikke töölisi ega kaevureid, vaid palgalised sõdurid Venemaalt. Kusjuures kurikuulus terrorist Girkin ei saanud ka kiitlemata jätta, et tänu temale ja tema Venemaalt pärit meestele (aastal 2014 oli ta FSB polkovnik) suutsid nad enda kontrolli alla võtta Slovjanski, samas kui Odessas ja Harkivis ei olevat saanud kohalikud Venemaa agendid sellega hakkama. Niimoodi loodi need nn rahvavabariigid.
Olga Romanova andmetel on Prigožin nüüdseks
värvanud vanglatest üle 11000 kinnipeetu, kellest 7500 on juba Ukrainas, peamiselt Bahmuti suunal. Asjaga kursis olevad inimesed on märkinud, et Prigožin värbab vange ainult Venemaa nö Euroopa osast, Uraalide taga ta ei tegutse. Venemaa kinnipidamisasutused on hädas ülejäänutega, kes on kolooniates omamoodi uues rollis – nad on lepingutele alla kirjutanud, nad on nüüd justkui sõdurid ning seetõttu käituvad väljakutsuvalt ning ei allu administratsiooni nõuetele, teades, et neile ei saa mitte midagi teha. Omapärased probleemid vangidega olevat ka rindel, sest ühtäkki on sunnitud koos olema endised nö autoriteedid ja hierarhias kõige madalamal asuvad vangid. Siis olevat seal terve nimekiri nö ponjatije’test, mille vastu ei tohi eksida ja mida tuleb järgida – nii võivat eri nö vanglastaatusega inimesed olla koos kaevikutes, aga mitte samas toas jne. Prigožin pidavat alatihti külastama nö autoriteete, et koos nendega konjakit juua, sest eks ole ta ju ise ka endine retsidivist ning ju siis tunneb ennast nii koduselt. Ja need nö wagnerlased on Venemaa armee kandev jõud hetkel. Kommentaarid on liigsed.
Nö referendumid. Ilmuma on hakanud esialgsed tulemused ja esialgseid tulemusi nähes meenusid oma kadunud ema mälestused Nõukogude okupatsiooni ajast Eestis, kui ta oli vahepeal Kuusalus külanõukogus ametis. Kus peale valimisi ei vaadanud keegi reaalseid tulemusi, komisjoni esimees käis välja arvu ja siis oli arutelu, et kas paneme 99,7% või 99,8% poolthääletanute protsendiks. Ma ise arvasin, et Moskvast antakse suunised, et tulemused ei oleks naeruväärsed, aga kohalikud okupatsioonivõimu esindajad pingutasid üle ja nüüd on esialgsed tulemused, et poolthääletanute protsent olevat seal 96%-99% vahel. „Perestaralis“ on vene keeles kena sõna selle kohta, mida võiks tõlkida kui „üle pingutasid“. Kui NSVL okupeeris 1940. aastal Eestis, siis vähemalt üritati teha valimisi nii, et need valimistena välja paistaksid. Tõsi, kõik teised nimekirjad kõrvaldati ja valida sai ainult ühe nimekirja poolt (oli ka üks üksikkandidaat, kes peale valimisi sai süüdistuse vekslivõltsimises), aga vähemalt üritati mingitki muljet jätta. Seekord, aastal 2022, Venemaa ei üritagi enam, automaaturite torude all sunniti inimesi valima ja nende valikud vaadati kohapeal ametnike poolt üle. Demokraatia Venemaa moodi. Siin ei ole enam midagi kommenteerida. Eks siis paistab, kas Venemaa läheb selle farsiga edasi ja kas ikka Putin loodab, et lääs kardab tema tuumaähvardusi.
Mobilisatsioon. Kirjutasin ka eelmises postituses, et Venemaal ei ole minuni jõudnud andmete kohaselt ühtset, üleriiklikku andmebaasi sõjaväekohuslaste kohta ning nii pidavat Georgia piiril kõik sõltuma sellest, et kas sul veab või mitte – kas sinu oblastist on edastatud nimekirjad või mitte. Georgia ainsa piiripunkti kaudu oli varem liikunud iga päev suurusjärgus 10000 inimest riiki ning üllatus-üllatus – suurem osa riiki sisenenud inimestest plaanivat taotleda EL-ist nö humanitaarviisat, et siis EL-i edasi liikuda. Georgiasse on saabunud ka omajagu neid, kes ei tee saladustki sellest, et nad on nö patrioodid, kes toetavad nö erioperatsiooni, aga ise sõdida ei taha, sest elu vajavat elamist ja laenud maksmist. Venemaa kaotab iga päev palju inimesi, kes olid majanduse toimimise jaoks olulised. Kui kaukaaslased on hakanud mobilisatsiooni vastu võitlema, siis venelased põgenevad.
Gaasitrassidega seotud sündmustest täna veel pikemalt kirjutada ei taha, sest loodetavasti on lähimal ajal rohkem infot selles osas olemas. Kuna Euroopa niigi ei arvestanud enam Venemaalt tuleva gaasiga, siis ei toornafta ega maagaasi hinnad peale neid sündmusi püstloodis üles ei sööstnud. Suure tõenäosusega on torude lõhkumine Venemaa kätetöö (sündmuspaiga lähedal oli nähtud Venemaa luurelennukit), et vältida trahve seoses gaasi mittetarnimisega (nn force majeure) lepingute alusel, aga see jutt on siiski tänasel päeval ka spekulatsioon.
Odessas paluti inimestel hämaruse saabudes mootorratastega mitte sõita, sest muidu ei olevat võimalik kuulda kahetaktilist mootorit kasutavate Iraani tapjadroonide Shahed-136 lähenemist, mis teevad kõva ja spetsiifilist heli.
Venemaal olevat aga internetiotsingutes populaarne küsimus, et kuidas murda endal käeluud.
Ärevad päevad on ees nii rinnetel kui väljaspool seda.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
