Venemaa oli oma vägesid aktiivselt välja viinud täna öösel ning kuuldavasti olid ukrainlased selles olukorras kasutanud arvukalt (ja edukalt) tapjadroone Phoenix Ghost, milliseid pidi USA Ukrainale saatma lausa 1100 ühikut ning praamidega jõge ületada püüdvad üksused on selliste droonide jaoks suurepäraseks märklauaks. Mida lähedamale Dneprile jõuavad Ukraina üksused, seda lihtsam on neil suurtükkidega võimalikke ületuskohti suurtükitule kontrolli alla võtta. Kui veel mingi aeg tagasi oli palju juttu võimalikest lõksudest Ukraina jaoks, siis hetkel midagi sellist kuskilt ei paista, nüüd on küsimus, et kui kaua plaanib Venemaa teist kaitseliini hoida, aga see on keeruline, sest Ukrainal on seal piirkonnas suur ülekaal nii suurtükkide kui ka luureinfo osas ning ukraina keeles on novembril ilus kujundlik nimetus – „listopad“ ehk tõlkes lehtede langemine, mis teeb kaitsmise oluliselt keerukamaks.
Ukraina huvides oleks hävitada lahkuvaid üksusi niipalju kui võimalik, aga HIMARSi raketid on loetud ning neid ei hakata kulutama jalaväelaste peale, kes hajutatult üritavad ületada jõge nii Antonovi silla juures kui Nova-Kahhovka tammi juurest. Sellest loogikast lähtuvalt võiks Venemaal olla huvi katta lahkuvaid vägesid just teise kaitseliini juures, sest sealt taandudes kolmanda liini juurde saaks Ukraina ületuskohti tulistada juba kõige tavalisemate 155mm suurtükimürskudega, mida on nende käsutuses oluliselt rohkem (kommentaaride osas on ka link Bildi artiklile, kus juttu Ukraina suurtükiväelastest).
Miks otsustas Venemaa lahkuda just nüüd, kuigi võimalik lahkumine oli õhus juba pikemat aega? USA president Biden andis vihje, et Venemaa võis viivitada täpselt niikaua, kui valimised on USA-s läbi, sest Venemaal elati propagandakanalites väga kaasa just trumpistidele ning varasem lahkumine Hersonist oleks võinud trumpistide häältesaagile negatiivselt mõjuda. Samas see kõik ei aidanud, sest USA-s jäi loodetud kujul punane laine tulemata ning seda eeskätt seetõttu, et trumpistidel läks oodatust viletsamalt, samas nö klassikalise vabariiklaste suuna esindajatel (näiteks Ron DeSantis’el) läks palju paremini. Kusjuures selle suuna esindajad toetavad Ukraina sõjalise toetamise jätkamist, samas kui MAGA trumpistidel olid jutupunktid Kremli jaoks palju sobivamad. Vabariiklased on lõhkise küna ees ja vähemalt nende vahevalimiste põhjal võib öelda, et Trumpi peale panustades neil tulevikus edulootust ei ole.
Lõuna-Ukrainas on joogivesi tõsine probleem ja nii sõltus ka Mõkolaijvi veevarustus olulisel määral Dnepri veest, aga see veetrass oli Venemaa poolt lõhutud Kiseljovka juures, nüüd aga on asula okupantidest vabastatud ja varsti saab seda trassi mööda vee liikuma.
Tänaseks Hersoni teema lõpetuseks tsitaat kremlimeelselt politoloogilt Sergei Markovilt: „Hersoni loovutamine on Venemaa suurim geopoliitiline kaotus NSVL-i lagunemisest alates“.
Venemaa jätkab aktiivsete rünnakute läbiviimist Donbassis ning reserve kaasates on nad jälle ründamas Pavlivkat ja täna hommikuse info kohaselt oli asula lõunapoole osa ka mingi aja nende kontrolli all. Taas on nad aktiviseerunud rünnakuid Bahmutile ning linnast lõunas on nad Ivangradi ja Opõtne juures ka natuke edenenud, aga olukord on Bahmuti juures Ukraina kontrolli all. Ukrainlaste sõnul on kohati seal vaenupooled üksteisest 50-100 meetri kaugusel ning mõlemalt poolt tulistatakse miinipildujatest ja seda olukorras, kus oma positsioonidelt ära liikuda ei saa. Käivad väga ägedad lahingud. Luganski rindel on olukord sarnane eelnevate päevadega ehk Ukraina pool on aktiivsem, aga edasiliikumine on küllaltki vaevaline.
Palju poleemikat on põhjustanud kollaborant Stremoussovi salapärane surm, kui ta oma soomustatud sõiduautoga põrkas kokku sõjaväelise rasketehnikaga. Stremoussov oli inimene, kelle suu rääkis enne kui mõtlemine järgi jõudis ning oma piiratud intellekti üritas ta kompenseerida padupatriootilisusega, ta oli selgelt Venemaa paremäärmuslike sõjatoetajate leeri liige ning ühtlasi ka Prigožini liini toetaja. Kui Prigožin ja Kadõrov hakkasid kritiseerima Venemaa armee kaitseministrit, siis läks ka Stremoussov puhevile ja rääkis kolmandas isikus sellest, et kaitseministril oleks õigem oma elu lõpetada. Mulle meenus siis mõistukõne härjast ja Jupiterist ning nii ka läks. Aga muidugi sai Stremoussov postuumselt medali ja teda planeeritakse isegi kanoniseerida õigeusu kirikus ehk siis märtriks kuulutada. Pole inimest, pole probleemi, nii need asjad Venemaal käivad.
Viimastel kuudel on Venemaal järjest kasvanud Jevgeni Prigožini mõjuvõim ning juba pikema aja vältel saab rääkida sellest, et Venemaa seadused tema suhtes ei kehti. Ta alustas kinnipeetute massilise sõttasaatmisega ajal, kui seadusandlus Venemaal seda teha ei võimaldanud, ta palkas avalikult inimesi palgaarmeesse, kuigi Venemaa seaduste kohaselt on see karistatav tegevus ja eriti pikantne on olukord nüüd, kui ta tegutseb territooriumil, mille Venemaa on annekteerinud. Selle asemel saab ta eraarmee järjest juurde erinevaid võimekusi ja nii on tal nüüd tankid, lennukid, suurtükid, õhukaitsesüsteemid jne. Analüütikud on toonud välja, et see eraarmee on oma funktsioonilt sarnane kahe s-tähega organisatsioonile natsi-Saksamaal ning ka Islami Revolutsiooniline Kaardivägega Iraanis ehk siis diktaatorid saavad endale nii lojaalsed armeeüksused, sest diktaatorid tihtipeale ei usalda päris lõpuni ka oma sõjaväge, neil on vaja nii enda julgeolekusüsteemi kui sõjaväeüksusi, mis aitaksid likvideerida võimalikke kriisiolukordi eeskätt siseriiklikult. Wagnerlased on küll on seni peamiselt tegutsenud väliskonfliktides, aga Prigožini käitumine ja ambitsioonid annavad märku sellest, et tal on tõsised plaanid ka ennast Venemaal siseriiklikult kehtestada. Nii avati Peterburis wagnerlaste keskus, Prigožin andis teada, et Venemaa on sekkunud USA valimistesse ja teeb seda ka edaspidi. Väidetavalt kureerib Prigožin keerukat võrgustikku läänes, mille ülesandeks ongi ühiskondade destabiliseerimine, eeskätt läbi poliitilisel spektril äärmustes asuvate poliitjõudude toetamise läbi, aga ka läbi meedia mõjutamise, kasutades nii trollivabrikuid kui lihtlabast meediapersoonide äraostmist. Nii on Venemaal kujunenud kolm omavahel konkureerivat jõudu – armee, FSB ja Prigožin-Kadõrov ning viimaste positsioon tugevneb, sest erinevalt FSB-st on neil olemas reaalsed sõjaväelised üksused ning postputinistlik-Venemaa võib välja näha ka kui sõjaväeline hunta. Hetkel Putin arvab, et ta suudab Prigožinit täielikult kontrollida, aga ma pole üldse kindel, et see ka tulevikus nii saab olema.
Venemaa on viimasel ajal palavikuliselt soovinud läbirääkimiste alustamist ning selles kontekstis lõpetan tänase ülevaate Džohhar Dudajevi tsitaadiga: „Venemaa soovib alati läbirääkimisi, kui tal on raske, kui purunevad plaanid. Et võita aega, koondada jõude, parandada tehtud vigu, leida vastase nõrkasid kohtasid, et siis hiljem suurema jõuga uuesti rünnata.“
Järgmine ülevaade esmaspäeval, aga homme ilmub Henri Ploomi nädala kokkuvõte sündmustest Ukrainas.
Au Ukrainale!
PS Täiendus kell 15.12. Tundub, et venelastel siiski õnnestus öösel oma väed välja viia ja Dnepri läänekallas on nendest suures osas nüüd vaba. Vägede väljaviimise kiiruses tunduvad nad maailma tippklass olema, nüüd võiksid sama energiliselt ka ülejäänud okupeeritud territooriumitelt minema minna. 🙂
