Venelaste tapjadroon Lastotška-M
Kõige olulisemad sündmused leidsid aset Hersoni oblastis, kus Ukraina demonstreeris HIMARSite täpsust - Antonovi silda tabasid ülimalt täpselt kaheksa raketti, mis muutsid rasketehnika jaoks silla kasutamise komplitseerituks ning okupatsioonivõimud sisuliselt sulgesid sillal liikluse. Selle sündmusega seoses on märkimisväärne ka Venemaa meediakanalite peataolek, kus esialgu avaldati TASS-is kangelaslik uudis, et Venemaa suutis 12-st väljatulistatud raketist maha võtta 10, aga kaks tundi hiljem oli TASSilt uudis, et 12-st raketist tabas silda 11. Huvitaval kombel levitatakse Venemaa meedias ka fotosid auklikuks lastud sillast ning pole vist vaja lisada, et sellel kõigel on äärmiselt demoraliseeriv mõju Venemaa armee üksuste isikukoosseisule, sest kõik näevad, et need raketid tabavad sisuliselt meetrise täpsusega ning nende eest põgeneda pole võimalik ning neid ei suuda maha võtta ka analooge mitteomavad Venemaa armee õhukaitse relvad. Nii olevad raske saada sõdureid laskemoona mahalaadimist läbi viima, ohvitserid ei taha minna staapidesse nõu pidama. Nüüd nad tunnevad seda, mida nad ise on ukrainlastele seni põhjustanud - mitte kuskil rinde läheduses ei saa kindel olla selles, et oled turvalises kohas.
Viimastel päevadel on palju olnud juttu sõja edasistest arengutest ning ukrainlaste võimalusest läbi viia edukaid vasturünnakuid. Kõige reaalsem ongi vabastada Dnepri läänekaldal olevad territooriumid ning loomulikult on seal kõige tähtsamaks linnaks Herson. Antonovi silla sulgemine juba muutis olukorda ja mõistab ka Venemaa, et ukrainlastel on võimekus soovi korral silda samasse kohta uuesti ja uuesti ülitäpselt tulistada, mis muudab selle remondi mõttetuks. HIMARSi jõudemonstratsioon näitas ära, et täpselt samamoodi saavad nad rünnata ka Antonovi raudteesilda ja silda Nova-Kahhovkas ning loetud päevadega suudaksid nad soovi korral muuta kogu Dnenpri läänekaldal asuvate väeüksuste edasise varustamise vägagi küsitavaks. Hetkel Ukraina hävitab Hersoni piirkonnas metoodiliselt ladusid, staape ja õhukaitset, nii rääkis Ukraina presidendi administratsiooni nõunik Arestovitš, et Musta mere ääres hävitatud radarijaam oli tegelikult juba kolmas samasugune seal piirkonnas, eelmised hävitasid nad, üllatus-üllatus, Tšernobajevkas.
Okupeeritud territooriumitega seoses on näha ka Venemaa poole närvilisust ja nii on Lavrov nüüd selgesõnaliselt ka väljendanud, et nende eesmärgiks on võimalikult palju Ukraina territooriumi okupeerida ja seejärel see kiirelt ka annekteerida. Paraku on Hersonis juba tänasel päeval paanika, kus okupatsioonivõimu teenima asunud ja Venemaa passi võtnud inimesed on pehmelt öeldes murelikud oma tuleviku pärast ja kujunevas olukorras on ka keeruline ette näha, kuidas üldse mingitki referendumilaadset asja võiks läbi viia. Referendumi nn tulemused on Venemaal juba ette ära otsustatud, küsimuseks on veel ainult, et missuguse arvu lünka kirjutada. Millegipärast on tunne, et vähemalt Hersonis kirjutatakse arvu asemele Ukraina riigi poolt üks sõna - HIMARS.
Aga nende nn referendumitega seoses on eestlastel palju väga valusaid äratundmismomente meie enda riigi okupeerimisest aastal 1940, kus samamoodi kõik kolm Balti riiki okupeeriti, millele järgnes annektsioon. Ja loomulikult üritati ka siis kõik see maskeerida mingite tegevustega, mis pidi mulje jätma nö rahva tahtest. Loodetavasti suudame juba lähimas tulevikus ke Eestis asuvates koolides tagada selle, et kõigis koolis õpetatakse ajalugu nii, nagu see meil oli. Ma ise olen kuulnud nii mitmeltki inimeselt, et reaalses elus venekeelsetes koolides ühiskonnaõpetuses räägitakse Eesti okupeerimisest Venemaa vaatepunktist lähtuvalt. See peab lõppema ning näitavad ka praegused sündmused Ukrainas, et idapiiri taga pole aastakümnete jooksul mitte midagi muutunud ja raske on ette ka näha, et lähiaastatel seal miski muutuks selles osas.
Veebiväljaandes Verstka on pikk artikkel Luganski oblasti territooriumil loodud laagrist nendele lepingulistele Venemaa sõjaväelastele, kes on soovinud oma lepingud lõpetada. Kuna Venemaal ei ole sõjalist olukorda, siis on see sõjaväelaste õigus, aga et selliseid inimesi on juba tuhandetes ning Venemaa armeel suur puudus sõduritest, siis ei lubata paljudel neist oma õigustest osa saada ning neid hoitakse kinni, pakkudes võimalust kas siis sõja jätkamiseks oma sõjaväeosas või nad saaksid valida soovi korral uue sõjaväeosa. Kuna selliseid inimesi on nii palju, siis on nad saanud sõja konteksis ka oma arvu, ehk siis surnud on 200, haavatud 300 ja sõjas osalemisest keeldujad 500.
Venemaal on kiirelt kahanenud täppisrakettide varud ja nii kasutavad nad palju rakette, mis on jäänud ladudesse kaugest nõukogude ajast. Sõjalise analüütiku Aleksandr Kovalenko andmetel ei suuda tänase päeva reaalsuses Venemaa enam toota ei Iskandere ega tiibrakette Kalibr, küll aga suutvat nad toota rakette H-31 (lõhkepeas lõhkeainet samas suurusjärgus HIMARSitelt lastavate M31 rakettidega) ja piiratud koguses ka rakette H-59 (320 kg lõhkeainet).
Omajagu tähelepanu pälvis viimastel päevadel ka info, et Venemaa laskis lühikese aja jooksul alla kaks enda lennukit, nii SU-34 kui ka SU-35. Võib öelda, et põhjusteks on nii Venemaa tehnika probleemid (õhukaitse ei "tunne" oma lennukit ära), aga võib asja vaadata ka sellest vaatenurgast, et Venemaa sõduritele lubati 300000 rubla iga allalastud Ukraina lennuki eest ja siis võib olla soov alla lasta kõike, mis lendab. Ja ei ole see kõik ei vähem ega rohkem kui edukas võitlus fašismiga, nii et jätkuvat edu võitluses fašismiga!
Leonid Jakubovitš, legendaarne Venemaa saatejuht ("Imede põld") andis intervjuu, kus väga hoolikalt sõnu valides tundis muret selle üle, et Venemaa riiklikest telekanalitest on meelelahutus kadumas ja see on asendunud teistsuguse sisuga, milleks on propagandasaated. Elu on näidanud, et väga pikalt ei suuda inimesed vihas ja vihkamises elada, aga just seda süstitakse Venemaa riiklikes telekanalites hommikust õhtuni. Üks ekspert nimetas Venemaa telekanalitest nähtuvat maailmanägemust lausa antiutoopiaks, niivõrd nihkes on see reaalse eluga võrreldes.
Lõpetama peaks aga positiivsemas võtmes ja nii, et rahul oleksid nii kassi- kui koerasõbrad. Ukraina sõjaväelased päästsid Ussisaarelt musta kassi, kes oli edukalt üle elanud nii Venemaa okupatsiooni kui kõik saare pommitamised. Varsti on kindlasti ka kassist paraadfotod olemas ning ehk mahub ta ära ka mõnele uuele margile. Juba praegu superstaari seisust nautiv koer Patron aga tähistas oma kolmandat sünnipäeva ning selleks otstarbeks oli tema jaoks tehtud ilus tort ning loomulikult oli see kõik üks suur meediasündmus.
Järgmine ülevaade esmaspäeval. Seniks aga laikige ja jagage nii minu kui Igor Taro postitusi, sest FB-i algoritmide järgi jõuavad postitused mitte kõigi sõpradeni, aga nii laigid kui edasipostitused suurendavad seda tõenäosust.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.