Azovi pataljoni võitlejad
Alustan rinnetest, kus suures plaanis on olukord Ukraina poole jaoks stabiilne, Ukraina väejuhatus on välja toonud, et Venemaa saavutas piiratud edu Avdiivjika ligidal. Edasine jutt baseerub kolme sõjalise eksperdi, Aleksandr Kovalenko, Oleg Ždanovi ja Aleksei Arestovitši andmetel. Nimelt, Venemaa väejuhatus on võtnud esimeseks prioriteediks nüüd Dnepri läänekaldal asuva väegrupeeringu tugevdamise ning seetõttu saadeti Donbassist Venemaa regulaarväeosadest arvestatav osa läbi Krimmi Hersoni oblastisse, et nad siis liiguksid edasi üle Dnepri jõe. Arestovitsi andmetel on tegu Venemaa dessantväelastega, kes on peamiselt tulnud Kaug-Idast ning nende väeosade saatmine Dnepri läänekaldale näitab, et Venemaal on soov minna seal piirkonnas pealetungile. Tema sõnul jäävad Bahmuti piirkonnas võitlema peamiselt wagnerlased ja nn rahvavabariikide üksused, samas on ka Ukraina liigutanud sealt osa vägesid Hersoni piirkonda.
Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et Ukraina suudab oma kaudtule all hoida kõiki kolme silda üle Dnepri, aga sellest hoolimata lubati Nova-Kahhovkas üle silla viia sadasid ühikuid dessantvägede tehnikat. Antonovi raudtee silla pihta tehti HIMARSitest kaks lasku, mis ei võimalda üle silla liikuda rongidel, küll aga sõitsid seal aeglaselt Venemaa sõjaväeautod. Venemaa on ehitanud Antonovi silla kõrvalt pontoonsilla, toimib hädapärane improviseeritud praamiühendus. Võib küsida, et miks laseb Ukraina sellel kõigel toimuda, kuigi näiliselt lihtsam oleks kõik jõe ületamise võimalused elimineerida ja siis vabastada Dnepri läänekaldal asuva territooriumid. Aga sellisel juhul jääks palju Venemaa üksusi võitlusvõimelisteks ning ülejäänud Lõuna-Ukraina vabastamine oleks äärmiselt problemaatiline. Paistab, et Ukraina väejuhatuse soov on Dnepri läänekaldale meelitada Venemaa kõige võitlusvõimelisemad väeosad ja alles siis muuta transport üle jõe ülimalt problemaatiliseks, et lõigata ära kogu Venemaa väegrupeeringu varustamine (Arestovitsi sõnul kasvab Venemaa väeüksus Dnepri läänekaldal 25 pataljon-taktikalise grupi suuruseks).
Mick Ryani sõnul aga muutsid HIMARSid (ja nüüd lisaks neile ka M-270) mängu ja nüüd saab Ukraina taas hakata seda nn korrosiooni strateegiat kasutama, hävitades Venemaa armee laskemoonaladusid, juhtimispunkte, ešelone sõjaväetehnikaga, õhukaitset, kasarmuid. Venemaa võtab oma eliitüksuste liigutamisega Dnepri läänekaldale suure riski - kui pealetung (hetkel prognoosivad eksperdid pealetungi Krivoi Rogi suunal) peaks ebaõnnestuma, taganemisteed üle Dnepri aga on ära lõigatud, siis selle väegrupeeringu kaotamine ei oleks Venemaa armee jaoks mitte millegagi asendatav ning see avaks võimaluse Ukraina armeel laiaulatuslikuks pealetungiks Zaporižžja suunalt lõunasse. Omad riskid on ka Ukraina poolel - kui Venemaa üksused suudavad suruda rindejoone nii kaugele, et HIMARSid ei ulatuks enam sildasid tulistama, muutuks olukord hetkega Ukraina jaoks keerukamaks. Sõjalised eksperdid on küllaltki üksmeeles selles osas, et need lahingud Dnepri läänekaldal saavad olema sõja edasist käiku silmas pidades väga olulised.
Venemaa on tänaste andmete kohaselt koondunud põhja, Venemaa piiri äärde arvestavad väeüksused, et liikuda nendega Harkivi peale. See oleks siis lisaks Hersonile teiseks kohaks, kus nad pealetungi üritavad.
Nüüd teine suur teema ehk siis vangistatud Ukraina sõjaväelaste tapmine Olenivkas. Tegemist on endise mahajäetud kinnipidamisasutusega, mis võeti taaskasutusele Mariupolis vangi võetud Ukraina sõjaväelaste kinnipidamiseks. Selles, et ukrainlased asuvad just selles kinnipidamiskohas, ei olnud mitte mingisugust saladust ning see oli avalik info. Kummaliseks teeb selle kinnipidamiskoha tema asukoht - vahetult Donetski lähedal, kuskohast on rindejooneni suurusjärgus 10 kilomeetrit. Üldjuhul sõjas ei hoita vange nii lähedal rindejooneni, eriti veel vange, kellel on Venemaa jaoks väga suur väärtus - vangistatud azovlased on Venemaa propaganda jaoks hindamatu väärtusega, sest neid kujutatakse seal kõige kohutavamate olenditena planeedil ja just nemad peaksidki siis olema see põhjus, mille pärast seda sõda peetakse.
Angaaris toimus plahvatus ja mingil müstilisel kombel olid kiirelt kohal ka Venemaa ajakirjanikud. Ükski vange valvanud inimene surma ei saanud. Venemaa meediasse paisati kiirelt lugu, kuidas ukrainlased ründasid HIMARSitega oma sõjavange. Juurde näidati fotot väidetavate HIMARSilt lastud raketi tükkidega ning ka juurde päris põhjalikku videopilti sündmuskohalt. Paraku selgus kiirelt, et täpselt sama fotot näidi Venemaa meedias mingi aeg tagasi seoses Ukraina rünnakutega Žaporižžja oblastis ja siis oli sinna juurde kirjutatud "arhiiv". Ainus visuaalne info on Venemaa meediakanalite poolt edastatud videomaterjal ja selle põhjal on ilmselgelt keeruline lõpliku tõeni jõuda ning ka siin on erinevaid arvamusi. Osad eksperdid välistavad Olenivka puhul mistahes rünnaku kas rakettide või suurtükkidega, sest siis tekib lõhkekohas alati kraater ja lõhkekohast paisatakse esemed eemale, samal ajal tekitavad šrapnellid inimestele vigastusi.
Olenivkas aga on voodid omadel kohtadel, videos näidatud surnud sõjaväelastel puuduvad šrapnellidele iseloomulikud vigastused. Mitmete ekspertide sõnul on videolt nähtud purustused kõige iseloomulikumad termobaarilise pommi kasutamisele, mille tulemusel tekib suur kuumus, tulekahju ja inimestel tekivad surmavad vigastused kopsudes. Samas on jälle suur küsimus selles, et kuidas Venemaa suudaks sellise relvaga nii täpselt angaari tabada. On ka eksperte, kes pooldavad versiooni, et plahvatus tekkis siiski läbi raketi, mis põhjustas lisaks tulekahju ja oma jutu kinnituseks nad viitavad videotest nähtud kahjustustele osadel seintel.
Seis on segane ja oleks vaja koha peal läbi viia põhjalikud uurimistööd, et oleks võimalik selgust saada. Ilmselgelt ei ole selline koostöö Venemaa huvides, ka pole nad huvitatud surnud ukrainlaste surnukehade väljaandmisest Ukrainale, sest termobaarilise pommi põhjustatud vigastused on nii spetsiifilised, et need oleksid lahkamisel näha.
Venemaa andis teada, kuidas nad plaanivad võidelda HIMARSitega - nende tapjadroonid pidavat hakkama saama laskeseadmetega, aga raketid pidavat alla laskma süsteem BUK-M2. Kuidas selle kohta öeldaksegi, et jutuks hea küll, eriti olukorras, kus Putin on nii suures hädas, et ei häbene droone küsida Türgilt ja Iraanilt.
Oleg Ždanovi sõnul on lahingutes osutunud ootamatult kapriisseteks sakslaste liikuvsuurtükid PzH 2000, kus päris tihti tekivad probleemid elektroonikaga ja siis on tehnika lahingus sisuliselt kasutu. Ždanovi andmetel teeb Saksamaa Poolasse, Ukraina piiri lähedale nende liikuvsuurtükkide hoolduspunkti, et seal neid vigu kõrvaldada. Reaalne lahing toob kitsaskohad halastamatult välja. Põhja-Makedoonia annab Ukrainale tanke T-72, kuigi neil endil on neid tanke ainult 31 tükki.
Sakslased annavad 15 väiksemate sildade ehitamiseks mõeldud liikuvvahendit, kus Leopard 1 šassile on Rheinmetalli ehitatud alumiiniumist kaks 11-meetrist komponenti, mille omavahel ühendamise järel tekib 22-meetrine sild.
Ukraina plaanib evakueerida enda kontrolli alt olevatelt Donetski oblasti territooriumilt kõik inimesed, et võimaldada neil raskemate ilmastikuolude kättejõudmisel elamisväärsed tingimused.
Venemaa jätkab uutes oludes endale koostööpartnerite otsimist ning nii sõlmiti koostöölepe Talibaniga, mille raames saavad taliibid eksportida oma kaupasid Venemaale ilma tollideta ja Venemaa omakorda saadab Afganistani vilja ja naftatooteid. Kuidas see jutt oligi, et ütle, kes on su sõbrad...
Täna so 1. augustil kell 8.30 pidid alustama esimesed kolm vilja täis laaditud laeva teekonda Türgi poole ja Türki pidid nad saabuma 3. augustil, kus siis kontrollitakse laevad üle ning vili liigub edasi sihtsadamateese.
Lõpulõik tuleb seekord Kremlist, kus presidendi tegevusi kajastab grupp valitud ajakirjanikke (Kremlin pool). Ja nagu ikka, tuleb näidata riigijuhti otsustava ja tegevusvõimelisena. Nii ilmus neilt uudisnupp, et Putin sai vasaku käega teda kimbutanud sääsest jagu.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.