Täna alustan sündmustest Hersoni rindel. Eile õhtul hakkasid erinevad Venemaa z-meediakanalid edastama infot, justkui oleks Ukraina läinud pealetungile Snegurjovka juures ning mõned isegi väitsid, et Ukraina on selle asula oma kontrolli alla võtnud. Täna hommikul ei ole sellele kinnitust tulnud ja vähemalt minul on raske uskuda, et ukrainlased suudaksid hästi kindlustatud ja Venemaa jaoks väga olulise tugipunkti kiirelt tagasi võtta. Kui Venemaa ise lahkub, siis küll, aga miks ta peaks?
Nagu näha, on Dnepri läänekaldal asuva Venemaa väegrupeeringu osas segadust palju ning jätkuvalt on seal olukord, kus Venemaa üksuste olukord halveneb iga päevaga, samas kui Ukrainal on seal piirkonnas ülekaal suurtükkide osas ja nad metoodiliselt tulistavad Venemaa üksuste positsioone.
Venemaa kimbatusest seal piirkonnas annab tunnistust ka info, mille Venemaa on oma kanaleid pidi Euroopas ringlema lasknud – vajadus taasalustada rahuläbirääkimistega. Väidetavalt olevat Venemaa poolel n-ö hea tahte märgiks soov loobuda Dnepri läänekaldal olevast territooriumist. Muidugi ainult juhul, kui Ukraina nõustuks läbirääkimistega ning
Venemaa miinimumeesmärk oleks endale nii jätta Krimm koos kitsa maakoridoriga, mis ühendaks Venemaad Krimmiga. Ühtlasi kaotaks Ukraina seeläbi ka juurdepääsu Aasovi merele.
Väidetavalt on just see pakkumine ergastanud ka Emmanuel Macroni, kes on taas pildile tormanud n-ö rahu edendama. Ukraina omalt poolt andis teada, et nad on jätkuvalt huvitatud rahuläbirääkimistest, aga selle eelduseks on Venemaa lahkumine okupeeritud territooriumilt. Täna ei ole Venemaa selleks aga veel valmis.
Hersonist tuleva info kohaselt on suurem osa enne nn evakuatsiooni väljakuulutamist seal piirkonnas olnud elanikest paigale jäänud ning nii olevat ukrainameelsus linnas isegi tugevnenud, sest kollaborandid ja venemeelsed on suures osas linnast lahkunud.
Samas on
linn liikumas humanitaarkatastroofi suunas, sest järjest on suurenemas probleemid nii toidu kui medikamentidega. Venemaa üksused olevat linnas marodööritsenud sellises ulatuses, et ega suurt enam midagi varastada ei olevatki.
Aga kui antud kontekstis rääkida Venemaa soovist linna kaitsta, siis seda oleks keeruline teha olukorras, kus nende suhtes vaenulikult meelestatud tsiviilisikud oleksid linnas edasi. Tänasel päeval see nii aga on. Minu enda hinnangul on
Venemaal väljapääsmatu olukord ning nende lahkumine on pigem aja küsimus, aga enne üritavad nad selle lahkumise n-ö kaubastada. Samas on keeruline ka näha, et Ukraina need tingimused vastu võtaks.
Viimastel päevadel on palju vastukaja saanud
Venemaa 155. merejalaväebrigaadi kaotused Vugledari lähedal Pavlivkas. Kohapeal lahingutes on emotsioonid alati võimendunud ja tänaste teadmiste kohaselt päris 300 võitlejat nad seal ei kaotanud langenute ja teadmata kadunutena.
Sellest hoolimata on kaotused väga suured ning Venemaa sõjablogijate hulgas on põhjustanud pahameelt eeskätt viis, kuidas need tekkisid – Vugledar asub 50 meetrit kõrgemal kui Pavlivka ning Ukraina üksustel oli seetõttu väga hea positsioon kaitselahingute pidamiseks, samas kui merejalaväelasi sunniti järjest ukrainlaste hästikindlustatud positsioone ründama. Järjest ja järjest. Viimase info kohaselt on Venemaa seal nüüd lõpuks midagi õppinud ja ründab Vugledari kagust, tõsi küll, seni suurema eduta.
Venemaa on aktiivsem pool kogu Donbassi rinde ulatuses ning Venemaa sõjablogijate info kohaselt on nad saavutanud natuke edu ka Donetski oblastis asuva Bilohorivka juures (seda aetakse pidevalt segi samanimelise asulaga Luhanski oblastis, mis on jätkuvalt Ukraina kontrolli all), aga suures plaanis seal rindel muutusi ei ole – Venemaa ründab ja Ukraina on aktiivses kaitses. Luhanski oblastis jätkab Ukraina aeglast liikumist Svatove poole, samas teeb Venemaa seal rindel ka vasturünnakuid ning Ukraina edenemist segavad ka ilmastikuolud.
Venemaa mobiliseeritute roll lahingutegevuses. Kui Venemaa poleks mobilisatsiooni välja kuulutanud, oleks tänasel päeval Luhanski oblast suures osas juba Ukraina kontrolli all. Kõige suurem efekt oli tšmobikutest seal, kus Venemaa regulaararmee üksustel oli säilinud vähemalt 50% isikukoosseisust. Sellises olukorras on täiendustest palju abi, sest nad saavad teha n-ö musta tööd (näiteks laskemoona ja relvade kandmine), samas kui lahingutes karastanud sõdurid aitavad ellu jääda keerulisemates oludes.
Palju halvem variant on see, kui üksus koosneb ainult tšmobikutest. See kõlab küll karmilt, kuid kui tšmobikud suudavad oma elude hinnaga kolm päeva Ukraina edasitungi mingis rindelõigus peatada, sundides sealjuures Ukrainat kulutama palju laskemoona, siis on nad Venemaa väejuhatuse jaoks oma rolli täitnud kahurilihana. Lisaks aitavad tšmobikud kindlustada tagalat.
Kuuldavasti on Ukraina novembris suurendamas mobilisatsiooni, sest kui Venemaal ja Valgevenes olevad tšmobikud lõpetavad 2–3-kuulise väljaõppe, võib see oluliselt mõjutada olukorda rinnetel ja Ukraina peab millegagi vastama. Sellise koguse mobiliseeritute väljaõppeks napib ressursse ka Ukrainal, seega võib sõja jätkudes näha uuel aastal tihtipeale lahinguid, kus mõlemal poolel on küllaltki vähese väljaõppega sõdurid, ja ainuke lootus on, et ukrainlastel on selles olukorras parem relvastus ja ka palju parem motivatsioon.
Siiani on Ukraina oma regulaarmee üksuste kaotusi inimjõus katnud peamiselt territoriaalkaitse võitlejatega, kes seal on omandanud kogemusi. Selle baasilt on kergem olnud regulaararmee üksustesse liikuda.
Donbassi rinne ja Venemaa meeleheide. Kaheksa aastat toimus Donetski veevarustus Ukraina armust ja eks oli sellise n-ö heatahtlikkuse põhjuseks ka see, et samamoodi toimus ka Mariupoli veega varustamine, aga see linn oli siis Ukraina kontrolli all. Donetski veega varustamiseks on ehitatud keeruline veekanaliste süsteem, kus Slovjanskist Donetski poole on kaks pumbajaama, mille abil jõudis vesi lõpuks nii Donetskisse kui Mariupolisse.
Nüüd on mõlemad linnad Ukraina kontrolli alt väljas ja kui Venemaa ei suuda enne talve tervet Donetski oblastit oma kontrolli alla saada, siis võivad tekkida nii Donetski kui Mariupoli veega varustamisel ületamatud probleemid. Nii Oleg Ždanov kui Roman Svitan peavad just probleeme Donetski veega varustamisel selleks põhjuseks, miks Venemaa seal piirkonnas järjest ja järjest enesetapjalikke rünnakuid teeb: neil hakkab aeg otsa saama ja nad teavad seda, aga vähemalt täna seal piirkonnas suuremat edu ei paista.
Veega on probleemid ka Lõuna-Ukraina okupeeritud territooriumidel. Enne 2014. aasta sündmusi liikus Krimmi vesi veekanaleid pidi Nova-Kahhovka juurest, aga Ukraina pani vee liikumisele takistuse ette ja nii süvenes kaheksa aasta jooksul Krimmis järjest veekriis. See koht on küll strateegiliselt oluline ja ka hea turismipiirkond, aga ilma Dnepri veeta ei olnud seal võimalik enam põllumajandusega endisel kujul tegeleda.
Sellisel kujul ei oleks see veekriis enam kaua saanud kesta ja võib päris kindel olla ka selles, et kui rahukõnelustel soovib Venemaa Krimmi endale jätta, siis on sealjuures ka tingimus, et Dnepri vesi peab Krimmi jõudma. Ilma selleta Krimm kõrbestub. Kui Venemaa peaks Nova-Kahhovka tammi õhku laskma, tähendaks see ka Krimmi veeprobleemide süvenemist, millele head lahendust ei olegi. Venemaal on tulevikus väga keeruline ainult Krimmi okupeerida, sest Krimm saab elada pikemas perspektiivis ainult integreerituna ülejäänud Ukraina territooriumiga.
Türgi on teinud mitu jõulist liigutust, viimati keelas ta enda õhuruumis lennata Venemaa lennukitel, mille Venemaa võttis jõuga ära välisfirmadelt. Peamiselt lendasid need lennukid Egiptusesse ja Türgi otsuse tõttu pikenes lennuaeg 20–30 minutit, aga Venemaal nähakse selles käigus Türgi jõudemonstratsiooni ning eks ta nii olegi.
Türgi viimase aja enesekindluse valguses võib arvata, et Ukraina viljaveo lepingu pikendamisel aasta võrra ei huvita Türgit enam ülemäära Venemaa arvamus. Venemaa seatakse lihtsalt fakti ette, sest Türgi jaoks on selline äri lihtsalt väga kasumlik – nii majanduslikult kui poliitiliselt.
Sky Newsi info kohaselt oli
Venemaa maksnud esimese partii Iraani droonide eest 140 miljonit dollarit. Kuigi Iraan väitis antud kontekstis, et nad olid tarninud need droonid juba enne sõjategevuse algust, siis Ukrainal õnnestus tervena maandada Iraani drooni Mojaher-6. Drooni ehitamiseks kasutatud komponentide analüüs näitas, et seal polnud ühtegi Venemaal toodetud komponenti ja et osad komponendid on toodetud selle aasta veebruaris, mis välistavad selle, et droonid oleksid tarnitud enne sõda.
Enamikus koosnes analüüsitud droon USA-s toodetud komponentidest, mootor oli Austriast, optika Jaapanist, seega sanktsioonid ei takista selliste droonide ehitamist. Venemaa loodab sõlmida uut 200 miljoni euro suurust lepingut droonide ostmiseks, aga nüüd on hakanud Iraanist kõlama hääled, mis soovitavad selle lepinguga edasiliikumise peatada, sest riigi poolt saadav mainekahju maailmas on palju suurem kui Venemaalt saadav tulu droonide müügist.
Venemaal järjest oma positsiooni tugevdav Prigožin teatas, et Venemaa sekkus USA valimistesse ja teeb seda ka edaspidi. See avaldus sundis keele alla neelama Venemaa propagandistidel ning kindlasti jätsid paljudel trumpistidel USA-s südamed omajagu lööke vahele. Aga Prigožinist kirjutan pikemalt reedel, muidu läheks tänane postitus liiga pikaks.
Lõpulõik tuleb Venemaalt, kus on propagandistidele antud soovitused, kuidas mobilisatsiooni ja sõda muutunud oludes kajastada. Nii on mobilisatsiooni eest riigist põgenenud inimeste kohta loodud kaks halvustavat uudissõna, mida propagandistid peaksid edaspidi kasutama – need on „ubežantõ“ ja „pereždunõ“. Kui muidu on vene keel risustatud inglise keele toorlaenudest, siis selles vallas keeleuuendus toimib. Asi seegi.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
