Rinnete osas ma keskendun Hersoni piirkonnale, mujal erilisi arenguid ei olnud, kuigi lahingutegevus mingil kujul toimus kõikjal. Internetiavarustele ilmus video Marjinka asulast Donbassis, mis on Ukraina kontrolli all, aga linna kui sellist enam sisuliselt ei ole, sest pea kõik majad on puruks pommitatud ehk siis küllaltki tüüpiline pilt seal piirkonnas - Venemaa armee on pommitanud asulaid kuude kaupa ja kui mingi edasiliikumine toimubki, siis suuresti seetõttu, et midagi pole enam alles, asulad on maatasa tehtud.

Nüüd Hersoni piirkonna juurde, mille osas Ukraina pool on palunud sõda kajastavatel inimestel üksiksasjadest mitte kirjutada. Paraku on see vana tõde meediast, et kui tekitatakse suur infovaakum, siis tihtipeale täidetakse see infoga, mis ei ole pärit otseallikatest ning see võib üldpilti veelgi rohkem moonutada. Hersoni osas ongi nüüd peamisteks infoallikateks saanud Venemaa sõjablogijad ning meediavaatlejad on täheldanud, et nad hakkasid kõik järsku rääkima sama juttu - et kuidas Ukraina armee pealetung seal piirkonnas olevat ebaõnnestunud, et Ukraina pool kandvat väga suuri kaotusi nii elavjõus kui tehnikas jne. Toimus selline müstiline sünkronisatsioon peale esimest Ukraina pealetungi alguse päeva, kui Venemaa sõjablogijad kirjutasid päris detailselt ukrainlaste edusammudest.

Aga eks miski pildi saab erinevate andmete põhjal kokku panna. Venemaa üksustel oli Dnepri läänekaldale ehitatud kolm kaitseliini, neil oli sinna varutud soliidses koguses laskemoona. Sellistes oludes oleks väga naiivne loota, et Ukraina suudaks suurpealetungiga kiirelt vastase tee pealt ära pühkida, sest lisaks kõigele ei jätkuks selleks rasketehnikat. Meedias on kirjutatud, et Hersoni piirkonnas operatsiooni läbiviimiseks tegid ukrainlased eelnevalt koostööd ameeriklastega ning just nende soovitus olevat olnud, et tuleb minimaliseerida nö laupkokkupõrkeid lahinguväljal ja pigem kasutada taktikat, mida on hakatud kutsuma "tuhande torke taktikaks" ehk siis asümmeetriline tegevus, mille läbi halvata vaenlase logistika ning siis hakata avaldama survet kõikjal, rünnates täppisrelvadega kaugemalt distantsilt, samas sundides nii vastast oma laskemoonavaru kulutama.

Mida on Ukraina selles osas saavutanud. Ülalpool on foto, mis näitab mitmikraketiheitjatest tehtud rünnakute sihtmärke okupeeritud territooriumil paaril augusti lõpupäeval. Antonovi sild on muutunud kasutuskõlmatuks, seda räägivad mõlemad pooled. Tabamuse sai ka pooleli olev pontoonsild, mida üritati ehitada kohe Antonovi silla kõrvale. Väidetavalt on pihta saanud ka kaks praami, kusjuures ühes kohas tabati Venemaa kütuseveokeid hetkel, kui nad hakkasid sellisele praamile peale sõitma. Sellest kirjutati varem, et praamide kõige nõrgem koht ongi sõjatehnika paratamatu koondumine pealesõidu koha lähedale, läbi mille nad muutuvad ahvatlevaks sihtmärgiks. Kõige keerulisem on ukrainlaste jaoks Nova-Kahhovka silla teema, sest tammi peale rajatud ülesõidul on võimalik rünnata küllaltki kitsast lõiku ning samas on see lõik ainuke koht, kus Venemaal on mingigi võimalus seda kiirelt parandada hädapärasel kujul. Samas on Nova-Kahhovka ja Hersoni vahel olev sild Darjivkas kasutamiskõlmatu ning nüüd olla ka seal kõrval olev pontoonsild purustatud. Võib öelda, et Dnepri läänekaldal asuva Venemaa väegrupeeringu logistika on väga suures osas halvatud ning head lahendust silmapiiril ei ole.

Laskemoonalaod, juhtimispunktid, kasarmud. Kõigi selliste objektide vastu on toimunud palju rünnakuid ning eriti vaatemänguline oli suure laskemoonalao järjestikused plahvatused Hersoni lähedal.

Õhukaitse. Venemaa sõjalises doktriinis on õhukaitse olulisel kohal ning kui nad saavad püsti panna ešeloniseeritud õhukaitse, siis üldjuhul ei Ukraina lennukitel ega rünnakudroonidel sinna piirkonda asja ei ole, nad lastakse päris suure tõenäosusega alla. Aga nüüd on ukrainlastel raketid AMG-88 HARM ning Venemaa õhutõrje võimekust on oluliselt vähendatud, väidetavalt on Dnepri läänekaldal see pea olematu. Aga see avab tee eeskätt rünnakudroonide (ka lennukite) kasutamiseks ja selle kinnituseks on üle pika aja meediasse ilmunud videod, kus Bayraktarid teevad hävitustööd, tabades iseliikuvaid suurtükke, miinipildujaid, veoautosid. Uue hingamise peaksid saama ka tapjadroonid ja droonid, millega saab miine heita soovitud kohta.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Ukraina eesmärk ei ole Hersoni piirkonnas suurte kaotustega rünnakute läbiviimine, vaid eesmärgiks on vastane välja kurnata, nii vaimselt kui sõjaliselt ning see võib võtta aega nädalaid, kusjuures võib rinne suures osas pidama ka jääda sinna, kus ta on tänasel päeval. Kõige olulisem on vältida seda, et Venemaa üksused saaksid koos tehnikaga taanduda sealt piirkonnast, nii et see kurnamisoperatsioon aitab ka siduda olulist osa võitlusvõimelistest Venemaa armee üksustest. Nagu öeldakse, jälgime arenguid. Tähtede seis on Ukraina jaoks seal piirkonnas hea.

Kool. Alanud kooliaastal tuleb Ukrainas rinda pista suurte väljakutsetega, sest agressor on üle riigi hävitanud täielikult 300 koolihoonete kompleksi ja osaliselt on kahjustusi saanud 2200 kooli. Väga paljud lapsed on olnud sunnitud lahkuma oma kodumaalt ning nad peavad kooli minema teistes riikides, mis on keeruline, aga siiski võimalus omandada haridust ilma hirmuta. Erinevalt lastest, kes on jäänud okupeeritud territooriumitele. Denis Kazanski andmetel on okupeeritud Zaporižžja territooriumil õpetajatega nii suur probleem (enamus on kas ära sõitnud või keelduvad okupatsioonivõimu all töötamisest), et koolidesse toodi üle Venemaa juurde 500 õpetajat, peamiselt vene keele ja kirjanduse ning ajaloo õpetajad. Eesmärk on selge - russifitseerida pikemas perspektiivis okupeeritud territooriumitel elavad inimesed, surudes neile peale oma nägemuse ajaloost ning arusaamise ukraina rahvast, mida ei olevat olemas, mis pidavat olema lihtsalt konstruktsioon. Paraku on ajalugu näidanud, et russifitseerimine ei õnnestunud Lääne-Ukraina aladel ja vaevalt õnnestub nüüdki, aga paistab, et Venemaa ise ajaloost õppida ei taha.

Viimasel ajal on venemaalased järjest rohkem hakanud rääkima russofoobiast ja selles osas mitmeid värvikaid näiteid. Nii sai Dosym Satpajevi andmetel Venemaa sotsiaalmeedias palju vastukaja Kasasthani presidendi Tokajevi ning Aserbaidžaani presideni Alijevi kohtumine. Venemaalasi ajas marru, et sellel kohtumisel kumbki riigipea rääkis omas keeles, mida tõlgiti vestluspartneri keelde. Et miks nad ei suhelnud omavahel vene keeles, selline käitumine olevat russofoobia! Ka tekitas Venemaal palju vastakaja video Lätist, kus liikluspolitsei poolt kinni peetud bravuurikad venemaalased nõudsid, et nendega suheldaks vene keeles. Politseiniku selgitus, et ta ei oska vene keelt, küll aga inglise keelt, venemaalasi ei rahuldanud, sest nende arusaamise kohaselt peavad nad Lätis kõikjal vene keelega hakkama saama ja kui ei saa, siis olevat see russofoobia. Läti kohalike venelaste arusaamine on natuke teine, nii tegi üks Riia venelane Putinile videpöördumise, kus ta rääkis, et kui Venemaa poleks alustanud 24.02 agressiooni Ukrainas, oleks alles mälestusmärk Riias ning temaga räägitaks kõikjal edasi vene keeles. See tõde peaks jõudma ka meie Eesti elanikeni, kes fännavad siiani Putinit ning kurdavad russofoobia üle. Ajad on pöördumatult muutunud ja süüdi on selles kõiges ei keegi muu kui Putin, kes esindab Venemaal laialt levinud imperialismi ja suurrahvuslikku šovinismi.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Eestlased Ukrainas

TRENDING