Sõda on jõudmas faasi, kus rinnetel on paar lokaalsemat nö kuuma kohta, Venemaa talvine pealetung on hoogu kaotamas ning nüüd on peamine küsimus selles, et millal ja kus Ukraina omakorda ründab. Ukraina huvides on külvata võimalikult palju ebaselgust ja laialivalguvust, nii räägivad nad juba võtmes, et pealetung võib alata suvel, aga võib alata ka varem. Võime rünnata nii lõunas, idas või üldse mitte rünnata. Venemaa z-kanalites avaldatud info kohaselt on Ukraina oma reservid paigutanud keset riiki ja nad võivad sealt liikuda soovi korral igas suunas. Ehk siis kokkuvõtvalt – meid võib ees oodata küllaltki pikk ootusperiood, kus rinnetel toimub vähe ja sellest tulenevalt on ka ülevaadete kirjutamiseks materjali napilt.
Rinnetel on jätkuvalt kõige tulisemad lahingud Bahmutis, kus Venemaa on viimastel päevadel järjest edenenud ning ukrainlaste lootus püsib eeldusel, et nad suudavad Venemaa üksused hoida raudtee taga. Ukrainlaste kätte on jäänud linnaosa, mida tänavalahingutes on kõige parem kaitsta ehk siis seal on omajagu mitmekorruselisi elamuid. Venemaa otsustes probleemi lahendada nii, et nad hakkasid tegema nö Süüriat ehk siis nad pommitavad kõik majad maatasa, et seal poleks võimalik kaitses rohkem olla. Bahmutis viibivate Ukraina sõjaväelaste sõnul on seal seetõttu tõeline põrgu, sest nende positsioone pommitatakse peaks kõigest, millest võimalik. Ka olevat viimasel nädalal olnud ilm Venemaa poolel (lumesulamisvesi + vihmad), mis muutsid vahepeal juba tahenenud kõrvalteed põldude ääres taas läbimatuteks, aga suuremad ühendusteed on Venemaa suurtükkidel juba nö sisse lastud. Kui ei toimu kiiret teede tahenemist, võib Ukraina armee ohvitseri Arty Greeni sõnul linnast lahkumine toimuda just varustusvõimekuse puudumise pärast.
Marinka on Venemaa jaoks väga piinlik märksõna, sest alates eelmise aasta suvest ei ole nad suutnud seda väikest linnakest ära võtta, kuigi oma meediakanalites on nad linna vallutamise mitu korda maha hõiganud. On proovitud minna läbi linna, on proovitud liikuda linnast mööda nii põhja kui lõuna poolt, aga ikkagi pole siiani suudetud seda, mis linnast järgi jäänud (sisuliselt mitte midagi), ära võtta. Sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul on Ukraina kaitse püsimisel ka suur roll linnast läänes asuval Kurahhovel, kus paiknevad Ukraina suurtükid, mis teevad tema sõnal väga head tööd ja et Marinka on nüüdseks sisuliselt lage maa, siis pole Venemaa üksustel kuskil ka peituda. Venemaa enda sõjaväelaste sõnul neil hetkel seal piirkonnas ukrainlaste tapvalt täpsele suurtükitulele head vasturohtu ei olegi.
Ukraina armee ohvitser Arty Green esitas ka enda nägemuse sellest, mida Venemaa armee oma talvise pealetungiga tegelikult üritas saavutada. Greeni sõnul soovis Venemaa Luganski ja Donetski rinnetel edasi liikuda täpselt nii palju, et jõuda enda jaoks väga heade kaitsepositsioonideni, mida oleks Ukrainal oma pealetungi läbiviimisel võrratult keerulisem rünnata. Luganski oblastis oleks ideaalne olnud jõuda liinini Kupjanskist lõuna poole Oskilini, sest seal moodustaks üles paisutatud Oskili jõgi loodusliku takistuse. See kõik jäi unistuseks, Venemaal ei õnnestunud seal ka plaan B ehk siis jõuda veekogudeni, mis kulgevad põhja-lõuna suunaliselt Nevske ja Torske vahel. Kuna Venemaa edu ei ole saavutanud, on Ukrainal ka seal rindel piisavalt kohti, kus omakorda rünnakule minna.
Arty Greeni sõnul olid Venemaal samad plaanid Donbassis, kus Bahmuti, Avdiijivka, Marinka ja Vugledari vallutamise järel oleks liigutud veekogude ja kõrgendikeni ning siis oleks Ukraina võimalik vasturünnak selles piirkonnas äärmiselt problemaatiline, aga Greeni sõnul ei ole Venemaa mitte kuskil neid eesmärke tänaseks päevaks saavutanud, aga see tähendab ka seda, et Ukraina võib rünnata praktiliselt kogu rinde ulatuses, aga selle pikkus on sadades ja sadades kilomeetrites. Lisan kommentaaridesse ka foto, millelt on näha, kui tihedalt on Venemaal üksusi kogu rindejoone ulatuses.
USA salastatud dokumentide lekkest puudutas osa ka Ukrainat, eriti väidetavalt nende kriitiliselt väikest rakettide tagavara vanematele, nõukogude ajast pärit õhukaitsekompleksidele. Selles osas on tulnud ekspertidelt kommentaare, et reaalsus on oluliselt helgem, nimelt tegelevat nii Ühendkuningriigid kui USA head tööd, otsimaks neid rakette (süsteemidele BUK ja S-300) kõikjalt maailmast, kus on neid eri riikides omajagu veel alles, lisaks tuuakse järjest rohkem lääne õhukaitsekomplekse ja kõigele lisaks üritatakse BUK-idele passitada lääne päritolu rakette.
Hoopis tõsisem probleem on Ukrainal aga Venemaa lennukitega Su-34 ja Su-35, mis hetkel saavad probleemideta visata planeerivaid lennukipomme ning vanade Mig-29 lennukitega ei tee nende vastu midagi. Just selles kontekstis on taas Ukraina poolt aktiviseerunud surve läänele, et vaja oleks kiirelt F-16 lennukeid, millel on piisavalt head radarid ja Venemaa lennukitel kasutatavatest õhk-õhk tüüpi rakettidest lausa 40 kilomeetrit pikema laskeulatusega raketid, mis sunniksid Venemaa lennukid kaugele Venemaale taanduma, muidu nad lastaks lihtsalt alla. Selles kontekstis kutsus Ukraina kaitseminister Oleksii Reznikov välismaalasi, kes on F-16 lennukitega lennanud, tulema Ukrainasse Võõrleegioni ridadesse võitlema, lisaks kutsus ta Ukrainasse endisi sõjaväelasi, kes on tegelenud nende lennukite hooldamisega lendude vahelisel ajal.
Lõpetuseks ka mõned lühinopped.Oryx peab arvestust sõjas kaotatud sõjatehnika üle (selleks peavad olemas olema fotod või videod) ning nende arvestuses jõudis Venemaa selles osas ilusa ümmarguse arvuni – Venemaa on kaotanud nüüdseks sõjas juba rohkem kui 10000 ühikut erinevat tehnikat. Oryx ise tunnistab, et reaalsuses on kaotused nii suurusjärgus 40% isegi suuremad, sest kõige kohta tõendeid leida ei õnnestu, aga ka 10000 on palju.
Venemaa diktaator tunnistas, et
riigis on tõsine puudus tööjõust ja lahenduseks soovitas ta tuua vaesematest rajoonidest inimesi tööstuspiirkondadesse ja ka tööstusi automatiseerida. Selles kontekstis soovitas Venemaa peaminister Misuštin üritusel nimega „Tehnoloogilise suveräniteedi tugevdamine“ võimalikult kiirelt Venemaal välja arendada omad, sõltumatud tehnoloogilised lahendused. Omalt poolt lisan, et aasta pärast Misuštin on sunnitud nukralt tõdema, et tahtsime parimat, aga tuli välja nagu alati. Ja juba eelmise aasta novembris hindas Minekonomrazvitije, et „tänu“ nn osalisele mobilisatsioonile kaotas Venemaa eelmisel sügisel mobiliseeritute ja riigist lahkunutena 600000 inimest tööjõuturult, aga riigist lahkuti massiliselt enne seda ja on lahkutud hiljemgi.
The Moscow Times andmetel
võttis Twitter maha piirangud Venemaa riigiasutustele, ametiisikutele ja meediaorganisatsioonidele ning nüüd nad saavad edaspidi seal keskkonnas probleemideta oma valesid levitada. Twitteri otsus võeti Venemaal rõõmuga vastu ning juba on Duumas liikvel initsiatiiv, et taaslubada Twitteril ka Venemaa territooriumil tegutseda. Samas on Venemaal ka omajagu neid, kes ei ole vaimustatud Twitteri taaslubamisest, sest seal on ohtralt materjali, mis olevat „feik“.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
