Kõige rohkem tähelepanu saanud sündmus viimastel päevadel on üheselt olnud
Azovstal ja selle kaitsjate evakueerimine. Ukraina poolelt ei taha keegi midagi põhjalikumalt kommenteerida, sest tänaste arusaamade järgi on küll saavutatud mingil kujul kokkulepe Venemaa ja Ukraina vahel Azovstali kaitsjate
vahetamise vastu Venemaa sõjaväelaste vastu, kes on omakorda vangis ukrainlaste käes, aga teema on äärmiselt tundlik ja poliitiliselt laetud eeskätt Venemaal, kus just needsamad Mariupoli kaitsjad (Azovi polk eeskätt) olid üheks peamiseks selle nn erioperatsiooni läbiviimise õigustuseks ja kui neil nüüd avaneks võitlejatel võimalus naasta Ukrainasse, oleks nad seal tõelised rahvuskangelased. Ilmselgelt pidi selle operatsiooni läbiviimiseks olema Putini enda heakskiit, sest mingil kujul suutnuksid ukrainlased seal veel pikalt vastu pidada, aga see tähendanuks, et linn poleks olnud lõplikult Venemaa kontrolli all olukorras, kus erilisi saavutusi pole sõjas ette näidata ja neid pole ka lisandumas lähimas tulevikus. Nii saaks midagigi ette näidata võiduna koos vaenlase alistamisega.
Samas oli ka ukrainlaste jaoks olukord kriitiline, sest haavatud inimesed piinlesid olukorras, kus ravivõimalused puudusid ning ravimid olid otsas. Linna kaitsjad olid juba korda saatnud selle sõja kontekstis tõelise kangelasteo - nad hoidsid kinni kuni 17 Venemaa pataljon-taktikalist gruppi, mis muidu oleksid liikunud läände ja põhja ning kogu Donbassi olukord oleks võinud olla tänasel päeval oluliselt erinev sellest, mis ta on. Ja mitte ainult ei hoidnud kinni, vaid ka põhjustasid suuri kaotusi Venemaa eliitüksustele. Nüüd olid nad
oma lahingumissiooni täinud ning sõja seisukohalt ei oleks nende pikem vastupidamine enam midagi muutnud. Nende panus Ukraina vastupidamisse on olnud hindamatu ja ma väga loodan, et nad lõpuks ikka pääsevad omade juurde. Venemaa puhul ju teadupärast ei saa üheski kokkuleppes lõpuni kindel olla, aga antud olukorras tuleb loota, muud üle ei jää.
ASPI (The Australian Strategic Policy Institute) avaldas
rinnetest huvitava kaardi, kuskohas oli ära näidatud ka see, kuivõrd Venemaa kontrollib okupeeritud piirkondi. Lõunas on neil tagala sisuliselt tühi, väed on rindejoonel, aga kui sellest läbi murda, siis ei oleks kedagi vastas. Põhja pool on olukord teine, Venemaa piirist Izjumini on piirkonnad Venemaa väeüksustega oluliselt paremini kaetud. Kui Ukraina väeüksused hakkasid Harkivist ida poole liikuma, siis oli omajagu optimismi, et ehk liiguvad nad selles suunas ka kiirelt, siis reaalsuses on seal vastas Venemaa armee arvestatavad väeüksused, sest ka nende jaoks on selge, et kui ukrainlastel lasta edasi liikuda, siis seaks see ohtu kogu Donbassi operatsiooni. Pigem suudab Ukraina seal siduda Venemaa väeüksusui kui et edasi tungida, aga ka see vähendaks Venemaa võimekust Izjumist lõuna poole pealetungi arendada.
Ukrainalste jaoks kõige raskem on olukord Severodonteski ümber, kus Venemaa armee üritab linna ümber piirata, aga vähemalt viimaste päevade arengute valguses saab see olema ikka väga-väga problemaatiline. Selgus, et Venemaa armeel on peale järjestikuseid pontoonsildade hävitamisi ukrainlaste poolt puudus nendest samadest pontoonsildade komonentidest, pole enam millegist sildasid ehitada, samas tuleks edasiliikumiseks forsseerida Donetsi jõgi. Arvestades ukrainlaste suurtükitule täpsust viimasel ajal on jõe forsseerimine äärmiselt keeruline.
Donetsi jõe ja selle ebaõnnestunud ületamiskatsetega Bilohorovka juures seoses avaldas
The Guardian artikli, millest selgub, et Putin pidavat isiklikult osalema lahingutegevuse juhtimisel lausa nii madalal kui brigaadide tasandil ning seetõttu oleks mõistetav ka Venemaa armeeüksuste käitumine seal jõe ületamisel, kus tuima järjekindlusega saadeti surma sadasid sõdureid ja lasti hävitada suures koguses tehnikat. Et kui ülemjuhataja on käskinud seda teha, siis tuleb teha ja asi lõpule viia, kuitahes ebamõistlik see ka ei oleks. Selles valguses saab ehk mõistetavaks Ussisaare temaatika. "Nado, Fedja, nado! " ("Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused" filmist pärit lendlause, tõsi, naljahambad on seda sõja kontekstis täiendanud, nüüd öeldakse täppispommitamise ajal õudusega, et "NATO, Fedja, NATO!"). Täpselt samamoodi olevat sõja lõppfaasisi oma vägesid juhtinud ka Adolf ise ja teame ju suurepäraselt, mis sellest välja tuli, õigemini, et mis sellest välja ei tulnud.
Eelmises postituses kirjutasin ukrainlaste äpist, mis võimaldab
Starlinki vahendusel suurtükituld juhtida. Nüüd selgus ka huvitav detail sellega seoses. Nimelt eraldab interneti maapeale vastuvõtuseade niipalju soojust, et soojuskaameraga droonid on võimelised selle avastama ja siis ka sinna tule juhtima. Ukraina sõjaväelased leidsid lahenduse, mis pole küll ideaalne, aga toimib - nad katavad seadmed klaasiga. Tõsi, seeläbi langeb ka ühenduse kiirus, aga väidetavalt pidi jääma piisavaks, et äpp töötaks probleemideta. Kui kellelgil on häid mõtteid, kuidas seda probleemi veelgi paremini lahendada, siis andke ukrainlastele teada.
Ukraina sõjaväelaste käest küsiti, et
miks pole neil ühtegi videot vangilangenud kadõrovlastega. Selgus, et iga vangilangenud kadõrovlase on Venemaa nõus vahetama mistahes Ukraina poolt soovitud isiku vastu ning see asjaolu muudab kadõrovlased väärtuslikuks vahetuskaubaks, samas kui teiste vangilangenud sõdurite vahetamise vastu on Venemaa huvi olnud siiani leige. Ukrainlased vihkavad kadõrovlasi sellisel määral, et vahetuskaubana väärtust omamata nad lihtsalt vangi ei satukski, vaid nad kõik "langeksid" lahingus.
Venemaa esipropagandist Solovjov on õnnetu - ta sai nüüd eluaegse sissesõidukeelu Itaaliasse, kus tal on Como järve ääres mitu villat, mis kõik on ostetud propagandatöö eest saadud rahadega, mis tema puhul pidi olema väidetavalt suurusjärgus 3 miljonit dollarit kuus. Skabeejeva puhul räägitakse palgast 5 miljonit dollarit aastas. Propagandistid on väga hästi kinni makstud ning nad on Venemaa televisioonis üle teise kõrguv klass, sest Putin ise olevat suur telesaadete fänn ning eriti just nende propagandasaadete oma.
Lõpulõigus tahtsin menutada, et veel paar kuud tagasi soovitati Venemaa poolt Ukrainale, et nad võiksid olla tulevikus Rootsi-tüüpi neutraalne riik. Ja nüüd on Rootsi ja Soome teel NATO-sse. Maailm muutub pöörase kiirusega.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
