Olukorrast rinnetel. Viimastel päevadel on nii Luganskis kui Donbassis sõjategevusele mõju avaldanud vihmad, mistõttu on Venemaa üksustel olnud keeruline suurematele pealetungikatsetele minna, väiksemate gruppidega nad ikka üritavad, aga ilma märkimisväärsete tulemusteta. Eriti Donbassis pidi olema selline pinnas, mis suurt vihmade järel lausa kleepub jalatsite ümber ja nii pidavat Vitali Barabaši andmetel isegi 100 meetri läbimise järel jalatsitele olema lisandunud kuni neli kilogrammi pinnast, mis muudab mistahes edasiliikumise äärmiselt piinarikkaks, ometi Venemaa poolelt järjest saadetakse ka sellistes oludest rühmasid rünnakutele.
Avdiijivka juurde on viimase info kohaselt Venemaa järjest koondamas jõude linnast kirde suunas, kus nad on enda kontrolli alla saanud metsaveerud mõlemal pool raudteed ning nüüd ootavad pealetungiks sobivamaid ilmastikuolusid, et suuremale pealetungile minna Stepove suunal. Elavjõust neil seal puudus ei ole ning pidevalt tuuakse lisajõude juurde. Seni on ilmad droonide kasutamist soosinud ja see aitab Ukrainal seal lõigus vaenlast tagasi hoida, aga järgmist suuremat rünnakuüritust Venemaa poolt on just seal lõigus oodata. Avdiijivkast lõuna pool, on Venemaa saanud enda kontrolli alla väikese kvadraadi Opõtne suunal, aga olukorda see seal lõigul ei muutunud.
Linnas olevat olukorda kommenteeris Avdiijivka sõjaadministratsiooni juht Vitali Barabaš, kelle sõnul oli üleeilse seisuga linnas veel 1542 tsiviilisikut, kellest valdavad enamuses eakad inimesed, kes lihtsalt ei soovi oma kodukohast ära minna ja seda polevat mõtet siduda Venemaa-lembusega. Kui veel enne Venemaa poolset aktiivsemat Avdiijivka ründamist oli 30 ruutkilomeetrise pindalaga linnas (suurusjärk sama Bahmutiga) olnud kuus tegutsevat poodi, siis nüüd pidavat Venemaa sihtima just poode esmajärjekorras ning peamiselt üritavat nad seda teha planeerivate lennukipommidega. Rünnakute tulemusel olevat linnas veel avatud üks pood, kuigi see hoone oli ka saanud tabamuse, aga seda hoone teises otsas. Barabaši sõnul on ilmad läinud jahedamaks ning keldrites elavad inimesed on hakanud kütmiseks kasutama buržuikasid ning kui linna kohal tiirutavad Venemaa droonid näevad suitsu, siis koheselt hakatakse neid kohti pommitama. Kui varem ei olevat inimesed midagi tahtnud kuulda linnast lahkumisest, siis peale neid pommitamisi olevat soov evakueerida kasvanud, aga nüüd on inimeste linnast väljaviimine muutunud ohtlikumaks, sest tee on vaenlase suurtükkide pideva tule all.
Barabaši sõnul on sisuliselt kõik korterelamud saanud mingil kujul tabamuse, aga enamuse linna territooriumist pidavat moodustama eramajad ning Ukraina armee sõdurid on hajunud just eeskätt selles piirkonnas, mistõttu neid olevat vaenlasel keeruline liugpommidega tabada. Ukrainlastel olevat linnas vähemalt kahe kuu toidutagavara ning viimase aja sündmuste kontekstis tuuakse linna värskemast toidukraamist juurde ainult leiba. Venemaa pommitab linna pidevalt, aga hetkel on Ukrainal seal korralikud kaitsepositsioonid ning kaitse peab.
Küllaltki arvestatavad muutused toimusid lõunarindel, kus Ukraina sõdurid suutsid likvideerida Verbovest põhja pool kõrgendikul lääne poole suunaga asunud Venemaa dessantväelaste positsioonid. Eelmises postituse kirjutasin, kuidas „Mardjari linnud“ likvideerisid lõunarindel Venemaa rallidroonide operaatorite grupi, mida nad ise nimetasid „Viimaseks kohtupäevaks“ ning väidetavalt on Ukraina edenemine Verbove juures sellega seotud, sest rallidroonid mängisid Venemaa kaitses viimasel ajal väga tähtsat rolli, eriti olukorras, kus ründekopterid KA-52 on surutud kaugele Venemaa lennuväljadele ning nii kaugelt nad ei saa enam kiirelt reageerida Ukraina armee rünnakuüritustele.
Nüüd on kuuldavasti Ukrainal vahendid, mis aitavad segada rallidroonide ja operaatorite vahelist sidet ning nad suutvat ka jälgida droonide ja operaatorite vahelist infovahetust, mistõttu on võimalik avastada piirkonnad, kuskohast rallidroone nö lendu lastakse ja siis luuredroonid lendavad seal kvadraadis ning otsivad märke vaenlase kohalolekust. Kui leitakse, siis droonioperaatorite hävitamise pealt kokku hoita, kui võimalik, saadetakse sinna võimalikult kiirelt tervitus HIMARS’iga. Seal piirkonnas olevat ukrainlastel õnnestunud Venemaa rallidroonide töö halvata mingiks ajaks (alla võeti väidetavalt üle 200 rallidrooni) ning see andis ka tulemuse. Ukraina jaoks oli see edenemine väga oluline, sest Venemaa armeele tuleb pingeid põhjustada võimalikul laial rindelõigul, et nad ei saaks oma üksusi saata teistesse rindelõikudesse appi, lõunarinde kontekstis puudutab see eriti Hersoni rinnet.
Hersoni rindega seoses loen ma parema ülevaate saamiseks ka mitmeid Venemaa z-kanaleid, sest ukrainlased oma edusammudest veel rääkida ei taha. Aga Venemaa z-blogijate poolt tuleb peamiselt ainult vingumist ja hädaldamist, sest just sellel rindelõigul ei toimi taktika, millega nad on suutnud Ukraina edenemist muudel rindelõikudel tagasi hoida. Ukraina kontrolli all on soine Dnepri idakalda lõik, mis on suurusjärgus 40 kilomeetrit pikk ja kuni viis kilomeetrit lai. Ukraina poolelt liiguvad seal hajutatult peamiselt väga hea väljaõppega ja tipptasemel varustusega (eriti öisel ajal tegutsemise kontekstis) merejalaväelaste grupid, mistõttu Venemaa poolt visatud liugpommid ei oma praktiliselt mingit efekti ja nende mõju vähendavad veel metsad, kus killud kaugele ei lenda.
Z-blogijad kurdavad, et Ukraina on suutnud sisuliselt täielikult maha suruda seal piirkonnas nii side kui ka lennudroonide side, mistõttu nad nimetavad olukorda isegi Ukraina raudkupliks, selleks olevat ukrainlased toonud elektroonilise sõjapidamise vahendid jõe idakaldale. Kui ukrainlased pidavat ennast peitma metsatukkades ja Venemaa suurtükid olevat nende vastu küllaltki abitud, siis Ukraina kassettmoonaga mürsud pidavat Venemaa sõdurite hulgas tõsist laastamistööd tegema.
Tänu nn raudkuplile olevat ukrainlased muutunud nii ülbeks, et esimest korda olevat nad jõe idakalda kohal kasutanud oma ründekopterit. Ja Venemaa hädad seal lõigus ei ole lõppenud, Ukraina sõjaväelaste rühmad on väidetavalt päris kiirelt liikumas lõuna poole mööda metsamassiive ning tänasel päeval Venemaa armeel häid variante ei olevat, sest Ukraina droonid suutvat Venemaa rasketehnika hävitada kaugel rindejoonest.
Rasketehnika osas on Ukraina siiani idakaldale toonud paar amfiibset dessantvägede lahingumasinat, aga need on õhukese soomusega ja lahingutegevuses vaevalt neist suurt efekti oleks, aga seda olulisemad on nad psühholoogilise surve kasvatamisel Venemaa suunal. Kuna Venemaa armee üksused on seotud lahingutegevusega sisuliselt kogu rindejoone ulatuses, siis on neil keeruline praegusel hetkel Hersoni rindelõiku oma kõige võitlusvõimelisemaid üksuseid appi saata. Jälgime arenguid, Ukraina tegutsemine seal lõigus on Venemaa armee juhid teinud väga närviliseks ja see on ainult hea.
Väga palju vastukaja põhjustas õnnetus, kus Zalužnõi abiline hukkus oma kodus granaadiplahvatuses. Kyiv Post’is avas Julia Struck selle õnnetuse tagamaid ning hetkel olevat peamine versioon ikka see, et tegemist oli õnnetusega. Nimelt andis üks polkovnik majorile üle kingituse ja ütles, et sind on raske üllatada, mistõttu kingin sulle granaadid ja pudeli head viskit. Major võttis seda kui huumorit, sest missugune terve mõistusega inimene kingib sünnipäevaks tõelisi lahingugranaate ning ta olevat koos lastega kingitusi avades arvanud, et need on nagu omamoodi viski joomiseks tehtud granaati imiteerivad klaasid ja vist seetõttu käis granaadiga ümber moel, mida sõjaväelaselt oma laste juuresolekul ei ootaks. Aga ei olnud mängugranaadid, olid hoopis Saksamaal valmistatud lahingugranaadid DM51A2, milliseid on Ukraina armee saanud suurusjärgus 100000 tükki. Polkovnik oli neid „hankinud“ kaheksa tükki, millest kuus nö kinkis ära ja kaks leiti tema juurest. Nüüd ähvardab teda kuni seitsmeaastane valglakaristus ilma loata granaatide hankimise eest. See kõik oleks võinud olemata olla.
Ma jälgin ka pidevalt Venemaa propagandakanalitel toimuvat ning viimastel päeval on seal äärmiselt valuliselt reageeritud kahele sündmusele. Droonid. Ma ise ei mõistnud pikema aja jooksul, et miks Ukraina võimalikult kiirelt ei kopeerinud Shahed ja Lancet droone, sest sõja ajal jalgratta leiutamine ei ole tihtipeale kõige parem variant. Shahed droonide mootorid on iraanlastel üks-ühele koopia Saksamaal toodetavatest mootoritest, sarnased droonid oleks Ukraina suutnud kiirelt valmis teha ja neid ka kasutada, aga millegipärast valisid ukrainlased teise tee. Küll aga võttis Venemaa propagandistidel näod valgeks Ukraina poole info, et nende uued droonid on nagu Shahed-2 koopia (Venemaal räägitakse Geran-2’st), aga lendavat kaks korda kaugemale ja nüüd on propagandistidel järsku tõsine hirm – mis juhtub talvel Venemaa infrastruktuuriobjektidega, sest neil ei olevat efektiivseid vastumeetmeid. Ei ole Ukraina jaoks paremat asja infosõjas kui hirmunud propagandistid, sest Venemaa kardab ainult jõudu ning seda tuleb ka demonstreerida, kui Venemaa ründab Ukrainat saja raketiga, peaks Ukraina vastama tuhandete droonide rünnakuga.
Teine teema on 300 miljardit dollarit Venemaa raha, mis on läänes külmutatud ning mida USA plaanib hakata kasutama (esialgu küll sõnades) Ukraina armeele relvastuse ostmiseks. Venemaa propagandistid räägivad, kuidas see raha olevat ju nende õpetajate, teadlaste ja teiste raha, mille paha lääs nüüd ära võtvat ja mis kõige hullem, seda kasutatavat tulevikus nende armee vastu! Poleks Venemaa Ukrainasse tunginud, oleks raha alles, nüüd tuleb ainult ennast süüdistada ja Venemaa elanikele peab kohale jõudma, et kogu õuduse, mille nad Ukrainas põhjustasid, tuleb neil endil tulevikus kinni maksta ja mida kauem sõda kestab, seda kallimaks see neile kokkuvõttes läheb.
Samas ajal on Putin tõstnud panuseid ja nii pakutakse nüüd sõtta mineku korral veelgi rohkem raha. Käisin ise ka siis veebilehel, kus pakutavad tingimused kirjas. Ühekordne tasu lepingu sõlmimise järel (teisaldan dollariteks) 5000 dollarit, palk lahingute piirkonnas 2000-4000 dollarit kuus, surma korral kompensatsioon pereliikmetele kuni 125000 dollarit. See on Venemaa äärealadel väga suur raha ja siis polegi vaja imestada, et lepingute sõlmijaid jagub ning et tõenäosus burjaadi hukkumiseks on 275 korda suurem kui moskvalasel. Kahuriliha jagub ja nii saab Putin enne presidendivalimisi vältida mobilisatsiooni väljakuulutamist.
Kahuriliha võimaldab Venemaal jätkata väga ohvriterohkete rünnakute läbiviimisega ning ukrainlaste viimaste hinnangute kohaselt on Venemaa armee suurus Ukrainas ja selle ümbruses suurusjärgus 440000 inimest, mis on mitu korda rohkem kui oli Venemaa armeel sõdureid Ukraina sõja alguses seal piirkonnas.
Venemaa majandusteadlane Igor Lipsits illustreeris Venemaa äärealade keerukat majandusolukorda näitega, et Tõvas on inimeste kohustused laenude igakuisel tagasimaksmisel keskmiselt 115% nende poolt teenitavast rahast ehk siis tänu paljuski kiirlaenude kõrgetele intressidele ei olegi neil võimalik laenusid teenindada isegi juhul, kui nad maksaksid kogu sissetuleku laenude tagasimakseteks. Kalmõkkias läheb Lipsitsi andmetel palkadest laenude tagasimakseteks 79% ja Moskva oblastis 55% igakuistest sissetulekutest. Selle info valguses ei maksagi imestada, et Venemaa ääremaadel on sõtta minek paljude jaoks võimaluseks oma laenukoormust vähendada.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
