Möödunud nädalavahetus oli senise sõja üks kõige sündmusterohkemaid, aga täna hommikuks on arvatavasti suuremad Ukraina edasiliikumised mingiks ajaks ära toimunud või mine sa tea, peale eelmist nädalat ei saa enam milleski kindel olla. 🙂
Suurtest probleemidest Venemaa üksuste isikukoosseisuga on palju kirjutatud, aga enamus arve baseerus kaudsetel andmetel, et on palju lepingutest loobujaid, haavatuid, hukkunuid. Ja siis käis mõistatamine, et kas pataljon-taktikalistes üksustes (PTG) on 50% isikukoosseisust või 60% või 70%, aga täpselt ei teadnud seda keegi Ukraina poolelt. Aprilli kuust alates oli Izjumi väegrupeering Venemaa üks suurimaid ning selle hulgas olid ka nende eliitväeosad, aga lisaks neile olid ka nn mobikud nn rahvavabariikidest, kokku hinnanguliselt kuni 30 PTG-d enam kui 20000 sõjaväelasega. Ukraina ähvardus Hersoni suunal viis selleni, et valdav osa desaantväelastest viidi sealt piirkonnast Hersoni oblastisse, aga ikkagi oli paberite järgi seal suurusjärgus 15 PTG-d kokku suurusjärgus 10000 sõjaväelasega. Lisaks oli Venemaa väejuhatusel teadmine, et Ukrainal ei ole seal piirkonnas suuri väeüksusi, toimus küll teatav Ukraina jõudude koondumine, aga lähtuti eeldusest, et pealetungiks peab olema mitmekordne ülekaal elavjõus ja tehnikas, aga seda Ukrainal ei olnud.
Ukraina aga otsustas seekord rõhuda kvaliteedile. Koostati mobiilsed ründegrupid, mille kandvaks jõuks olid ameeriklaste Humvee nelikveoga kergveokid, millel on ka suuremakaliibriline kuulipilduja, lisaks neile soomustatud isikkooseisu transpordivahendid, kastiga maastikuautod, mitmikraketiheitjad ja iseliikuvad suurtükid tuletoetuse andmiseks. Sõdurid said kvaliteetse varustuse ja relvastuse. Tanke oli vaja Venemaa üksuste kaitseliini murdmiseks, mis oli ukrainlaste andmetel korralikult välja ehitatud ning mille kaitsmisel osalesid ka dessantväelased Kaliningradist. Kui aga Ukrainal õnnestus kaitseliinist läbi murda, siis hakkas Venemaa üksuste vaat et paaniline põgenemine. Edaspidi oli kandev roll Humveedel, millega sõideti asulate keskele ning suruti alla vaenlaste tulepunktid, tellides sinna täppistuld kas mitmikraketiheitjatest või liikuvsuurtükkidest, mis kasutasid juhitavat laskemoona. Operatsiooni eesliinil olid välisriikidest tulnud vabatahtlikud, kellel oli varasemast kogemus selliste operatsioonide läbiviimisel. Venemaal aga olid asulate kaitsmiseks peamiselt jäetud Rusgvardia üksused, kes sõdida ei oska, nende töö spetsiifika on teine.
Venemaa kaitse kukkus kokku ning algas täielik paanika. Kuna Ukraina liikus kiirelt edasi peamiselt kergsõidukitega, siis oli Venemaal väga keeruline sinna anda suurtükkidest tuld või rünnata lennukitega. Balakleja juurest liikusid Ukraina sõjaväelased kiirelt Kupjanskini. Tähtis transpordisõlm, linn, mille jagab kaheks Oskoli jõgi. Kupjanskis vallutati kiirelt linna läänepoolne osa, kus asub ka kesklinn ja tähtsamad asutused. Venemaa üksuse lasid õhku silla, mis viib üle jõe ja seetõttu Ukraina koheselt sealt linna idaosasse edasi liikuda ei saanud.
Kupjansk on Izjumist põhjas, sealt linnast tuleb Izjumi raudtee. Nüüd oli Venemaa jaoks selge, et arvestades olukorda (Kupjanski kaotamine, Ukraina sisuliselt pidurdamatu edasiliikumine Izjumi suunal) tuleb vastu võtta mingi otsus. Selleks hetkeks oli nüüd kõigile nähtavad Venemaa armee tõsised probleemid isikkooseisuga, seda oli Izjumi suunal palju vähem kui osati oodata, lisaks langesid Balaklija-Kupjanski vahelisel alal paljud Venemaa sõjaväelased vangi. Kuna Izjumist oli veel lahti üks tee itta, otsustas Venemaa väejuhatus linna maha jätta, sest niigi suures personalipõuas Venemaa armee oleks lisaks häbile kaotanud ka sõdurid. Põgeneti kiirustades ning maha jäi palju sõjaväetehnikat ja laskemoona. Nii palju, et täielik ülevaade puudub siiani, kõike alles loetakse üle, aga juba praegu räägitakse, et ideaalis võib sellega relvastada Ukraina sõjaväge mitme brigaadi jagu. Ukrainal on palju jalaväge, aga on suur puudus rasketehnikast, aga nüüd tegi Venemaa tõelise hea tahte žesti, andes nii rasketehnikat kui ka suures koguses laskemoona.
Venemaa väejuhatus mõtles pikalt, kuidas sellest häbistavast kaotusest nii välja tulla, et mingilgi kujul nägu säilitada. Selleks otsustasid nad lahkuda kogu Harkivi oblastist, presenteerides seda kui etteplaneeritud nö hea tahte žesti. Jutu järgi pidavat üksksused suunduma Donetski oblastisse, aga kohapealt saadud info kohaselt liikus enamus vägedest siiski otse põhja poole Venemaale, liikudes Oskoli jõest paremal läbi Svjatoje asula. Ukraina oli saanud ootamatult suure võidu küllaltki väikeste jõududega, aga nüüd tuli lisaks kõigele tegeleda vangivõetud sõjaväelastega ning võtta ka kontrolli alla kõik tagasivõetud territooriumitel asuvad asulad. See kõik nõuab inimressurssi ja ka aega. Lõuna pool liikusid ukrainlaste üksused Limani peale, aga seal kohtasid nad vastupanu ning kõik enam nii lihtsalt edasi ei länud, sest Luganski obastist loobumine tähendaks Venemaa jaoks kogu nn erioperatsiooni läbikukkumist. Ka otsustas Ukraina väejuhatus sealt piirkonnast tulevale infole panna käe ette ning seetõttu on teada, et Limani, Jampoli, aga ka Bilohorovka ja teistegi kohtade pärast käivad võitlused, aga rohkem ei ole teada. Üks kohalik heiskas Kremennajas Ukraina lipu, mida pole siiani maha võetud ja seetõttu läks liikvele info, et linn on vabastatud, aga päris nii asjad ei ole. Küll aga on Venemaa poolel paras peataolek ja paanika, osades kohtades on tekkinud vaat et isegi võimuvaakum mingil kujul.
Viimatinimetatud asulate, aga neile lisaks ka Lõssõtsjanski, Severodonetski ja Rubižje puhul tuleb taas rääkida Kupjanskist. Nimelt liigub linnast lõuna poole kaks raudteeharu. Läänepoolsest sai varustada Izjumi ja Limani ning Jampolit, idapoolsest aga Kremmenajat, Rubižjet, Lõssõstsjanski ja Severodonetskit. Nüüd on need transpordiarterid läbi lõigatud ning pikemas perspektiivis saab nende linnade enda käes hoidmine olema Venemaa jaoks problemaatiline. Ukraina jaoks on pigem mõttekoht, et kas on mõtet kanda linnalahingutes suuri kaotusi elavjõus (mis on paratamatu) või proovida hoopis esmajärjekorras võtta tagasi võimalikult palju territooriumi Luganski oblastis.
Eile st pühapäeval aga kandus Ukraina vägede tähelepanu keskpunkt Harkivi oblasti põhjaosasse, sest Venemaa otsustas sealt enda väed välja viia ning Ukraina sai sisuliselt ilma lahinguteta taastada kontrolli pea kogu Harkivi oblasti üle, Venemaa kätte on jäänud veel ainult kitsas lõik Oskoli jõest idas. Mis toimub edasi? Loomulikult oleks kõige ahvatlevam liikuda Kupjanskist kagusse Svjatoje poole ning selle asula vallutamisega saaks läbi lõigata ka maantee, mis viib Venemaa piirilt Severodonetskisse.
DeepState kaardi järgi on Ukraina üksused asunud tagasi võtma maa-alasid Oskoli jõest idas, täiendavat kinnitust sellele infole ma täna hommikul veel leidnud ei ole, aga selles oleks tugev loogika, sest Venemaa ei ole hetkel võimeline sinna piirkonda reserve tooma ilma, et teised rinded seeläbi ei kannataks. Arvestatav Venemaa väegrupeering istub Dnepri läänekaldal ning Ukraina armee jaoks ongi hetkel kõige parem, kui nad seal paigal püsiksid ja sisuliselt tegevusetult passiksid.
Paljuräägitud kolmas armeekorpus oli kuuldavasti kõvasti räsida saanud Harkivi oblastis ja kaotanud ka omajagu tehnikat. Suurim küsimärk on Ukraina armee, sest ukrainlased on osanud väga hästi varjata oma võimekust. Kui nad suudaksid aga Kupjanskist kiirelt liikuda kagu suunas Svjatoje peale, siis oleks oht kotti jääda nendel Venemaa üksutel, kes on Limanis ja teistes selle piirkonna linnades, mis on veel Venemaa kontrolli all. Eks lähipäevad annavad selle kõige osas arutust, aga eelpoolnimetatud Luganski oblasti linnade olukord on hetkel perspektiivitu niigi ning pigem on Ukrainal soov sundida Venemaad seal läbi viima nö hea tahte žesti ja saada nii linnad tagasi ilma võitlusteta.
Venemaa sai häbistava kaotuse ning kaotas loetud päevadega rohkem territooriumi kui suutis aprillist alates okupeerida. Karjuv puudus elavjõust (millest kurikuulus Girkin on rääkinud pikalt) on kaugele näha, aga auke täita on keeruline, sest ametlikult sõda ei ole, on nn erioperatsioon, mistõttu võib lepingu lõpetada ilma karistust kartmata ning seda tehakse massiliselt. Venemaa marurahvuslased on palju rääkinud mobilisatsiooni vajadusest, aga see eeldaks sõjaseisukorda, avalikustada tuleks ametlikult kaotused elavjõus jne. Kõigele lisaks ähvardaks see siseriikliku vapustusega, sest üks asi on telekast sõjamuinasjutte vaadata, teine asi aga minna agressorriigi kodanikuna sõtta. Seda ei taheta, Venemaa keskklass eelistab hoopis Euroopas puhkamas käia ning teha nägu, et sõda nendesse ei puutu, nemad ei vastuta millegi eest, kõiges on süüdi keegi teine.
Ukraina edu Harkivi oblastis vajasid tegelikult paljud - nii Ukraina ja ukrainlased kui ka kõik need, kes on neid aidanud. Väga paljud said kinnitust, et senine Ukraina toetamine on olnud õige ning seda tuleb jätkata. Eduka pealetungi teema lõpetuseks selline infokild, et 11. septembril oleks pidanud Izjumis toimuma Putini veendunud toetaja Oleg Gazmanovi kontsert nimetusega "Russija zdes navsegda!", tõlkes "Venemaa on siin igavesti!", aga Ukraina sõjaväelaste suureks pettumuseks jäi see millegipärast ära.
Pöördelised sündmused Harkivi oblastis on enamuse tähelepanust võtnud endale, aga lahingud jätkuvad ka mujal. Venemaa üritab endiselt peale tungida Bahmuti ja Avdiijvka suunal, Ukraina ahistab Dnepri läänekaldal asuvaid Venemaa üksusi, kasutades palju täppimoona ja põhjustades nii Venemaa üksustele arvestatavaid kaotusi, liikudes vaikselt edasi. Kõikjal Venemaa tagalas saavad lööke laod ja juhtimispunktid, Ukraina armee saab iga päev jõudu juurde, sest elavjõust neil puudust ei ole niigi, erinevalt Venemaast.
Viimastel päevadel on palju juhtunud, aga võib veel ka edaspidi juhtuda, nii et jälgime arenguid, nii Ukrainas kui ka Venemaal, kus Harkivi oblastis toimunud Ukraina pealetungi alguses olid nende sõjablogijad küllaltki objektiivsed nende armee hävingu kajastamisel, aga kuuldavasti plaanitakse neile ka nüüd sõnapäitsed pähe panna.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: venelastel on suuri probleeme heade sõdurite leidmisega (2)
Eestlased Ukrainas | 12 Sep 2022 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
