Kirjutan sellest nii pikalt seetõttu, et see kõik meenutab väga Venemaa ebaõnnestunud üritust Kiievi suunal, kus samamoodi tanke kümnete kaupa Ukraina poolt maha võeti ja mäletame hästi, millega see lõppes. Ehk siis sellisel kujul tankidega pealepressimine viib katastrofaalsete tulemusteni, sest nende vastu ukrainlased oskavad ennast hästi kaitsta. Võib küsida, et miks nüüd siis järsku selline tankirünnak? Tõesti ei tea, mis sellise otsuse taga oli, sest siiani oli Donbassis Venemaale edu toonud ainult ülimassiivne suurtükituli ja seda siis piirkondades, kus oli hea raudteeühendus küllaltki rinde lähedale ja sealsamas asusid ka suured laskemoonalaod - Popasna, Severodonetsk. Venemaa koondas sinna piirkonda 2/3 oma vägedest ning nad suutsid ka siis ainult hullumeelse koguse suurtükimürskudega (täiesti kohane sõnakasutus antud kontekstis) tulevalli meetodiga läbi suure häda ja suurte kaotuste tasapisi edasi liikuda, samas kui Izjumi suunalt lähtunud tankirünnakud olid ka varem järjest edutult lõppenud.
See oli reedel, peale seda on Venemaa poole aktiivsus vaibunud ning nad ei ole mitte midagi saavutanud. Põhjus on ka väga selge - ukrainlased on järjest juurde saanud mitmikraketiheitjaid ning nüüd on töös vähemalt kaheksa HIMARSit, aga varsti juba kaksteist. Kui mingi aeg tagasi oli veel mõtet nende mitmikraketiheitjate hävitustööd üles lugeda, siis nädalavahetusega tehti seda sellisel määral, et ma toon välja ainult mõned, kõige olulisemad episoodid.
Šahtjorskis oli mõned päevad tagasi uhke ilutulestik, aga selgus, et päris arvestatav osa laskemoonast jäi siiski terveks. Nüüd panid ukrainlased i-le täpi ning ilutulestik oli veel võimsam kui esimesel korral.
Hersonis tabasid raketid pühapäeva hommikul kell 5 Rusgvardia dislotseerumispaika ning sinnasamasse tehti kordusrünnak kell 10. Palju hukkunuid vihatud okupantide hulgas, paljud okupandid on rusude all. Rünnaku eest ei kaitsnud ka õhutõrjesüsteem S-400, mis väidetavalt Hersoni katab.
Väidetavalt hävitati HIMARSi rakettidega üks S-400 süsteem Khartsysk'is (ingliskeelne kirjapilt), Nova Kahhovkas 49. armee juhtimispunkt. Jne jne jne. Nii kirjutas terrorist Igor Girkin postituse (mida naljahambad soovitavad kasutada HIMARSite tootjatel reklaamtekstina tulevikus toote headuse kirjeldamisel), kus hala ja hädaldamist oli rohkem kui rubla eest - et 5-7 päeva jooksul hävitasid ukrainlased rohkem kui 10 suurt laskemoonaladu, mõned kütusebaasid, suurusjärgus 10 juhtimispunkti ja samapalju kasarmuid, aga ka mõned õhukaitsesüsteemid ja suurtükid. Suured kaotused isikukoosseisu ja tehnika osas.
Suurimaks šokiks on Venemaa jaoks aga see, et ei õhukaitsesüsteem S-300 ega S-400 ei sai saa HIMARSite rakettide allatulistamisega hakkama, samas kui neid süsteeme eksportides on müüjapoolne lubadus, et S-400 suudab neid rakette maha võtta, aga reaalses elus võtavad M-31 raketid maha hoopis S-400. Ja see on omakorda väga valus Venemaa jaoks, sest Venemaa õhukaistesüsteemide hävitamine annab Ukraina jaoks palju vabamad käed nii droonide kui lennuväe kasutamisel. Ka ballistiliste rakettide Totška-U kasutamisel, mida S-300 ja S-400 päris hästi maha võtavad.
Ehk siis USA mitmikraketiheitjatega suudavad ukrainlased küllaltki lühikese aja jooksul hävitada laod, juhtimispunktid, Venemaa õhukaitse, suuremad vägede koondusmipunktid (sh kasarmud). Kui siiani tõi Venemaale edu ainult ülimassiivne suurtükituli, siis mis variandid on neil nüüd, kus sellisel kujul jätkamine lihtsalt pole enam võimalik, kui suurtükkidest tehtavate laskude arvu vähenemine on vältimatu? Sellises olukorras ongi telekast näha matusemeeleolus Putinit ja Šoigut kurvalt laua taga õõnsat juttu ajamas ning Putin omakorda veel rääkis lisaks, et Venemaa pole veel õieti tõsiselt sõdima hakanudki. Seda olukorras, kus Kiievi suunal kaotas Venemaa suurema osa oma parimatest sõduritest, suurema osa oma moodsamatest tankidest ja Donbassis tuli edu läbi hullumeelse pommitamise, millega nüüd on sellisel kujul ühel pool. Ehk nagu üks sõjandusekspert kommenteeris, et siiani sõdis Venemaa Ukrainas 20. sajandi meetoditega, omades 19. sajandi logistikat, aga nüüd on Ukrainal 21. sajandi relvad vastas.
Siiski on Venemaal veel mitmikraketiheitjad (Smerch, Uragan-1M), mis võimaldavad tulistada teatud rakette kuni 120 kilomeetri kaugusele ning nendeni tavalised juhitavad raketid M-31 ei ulatu. Küll aga on ka siin võimalikud arengud, sest USA-l on olemas pikendatud laskeulatusega raketid mitmikraketiheitjatele ja reklaamitakse neid kui ER (extended range) GMLRS. Mahub neid samamoodi kassetti kuus raketti, nende hind ei ole eriti kallim M-31 rakettidest, aga lendavad nad 135+ kilomeetrit, isegi kuni 150 kilomeetrit. USA uue relvaabi paketi kontekstis arvavad mitmed sõjaväelised eksperdid, et Ukraina saab juurde just neid rakette, sest kuni 300 kilomeetrise laskeulatusega MGM-140 (ATACMS) ballistiliste rakettide Ukrainale andmise osas ei olevat aeg veel küps. Minu enda hinnangul oleksid ER GMLRS raketid isegi parem variant, sest neid saab sama raha eest palju rohkem ning nende tegevusraadiusest piisab, et Venemaa jaoks eduka sõjapidamise äärmiselt problemaatiliseks teha.
USA lisapaketis on veel ka 1000 juhitavat mürsku. Väidetavalt tulistas Ukraina viimasel ajal päevas suurusjärgus 3000 kaliibriga 155mm juhitamatut mürsku, aga nende tabamistäpsus on siiski kaugel juhitavate mürskude ja rakettide omast. Nad on küll palju odavamad, aga tulemuse saamiseks peab neid suurusjärgu võrra rohkem tulistama, samas on sellise koguse mürskude läbi Ukraina läänest itta vedamine logistiliselt suur väljakutse. Kui palju kallimaid, aga võrratult täpsemaid juhitavaid mürske on suurusjärgu võrra vähem vaja, siis on saadav efekt palju suurem - vähem riske transpordil, laskmisel (positsioonide avastamine ja vastutuli), väiksem suurtükkide torude kulumine. Lisaksin niipalju, et esialgu Ukrainasse toodud haubitsatel M-777 oli eemaldatud elektrooniline blokk, mistõttu juhitavaid mürske nende haubitsatega ei saanud lasta ja seda sai teha ainult uuemate liikuvsuurtükkidega. Kas M777 paigaldatakse need blokid tagasi, selle kohta hetkel infot ei ole.
Mingi aeg tagasi oli palju juttu tapjadroonidest ning nendega olid seotud päris suured lootused Donbassi lahingutega seoses. Paraku osutusid need droonid lahingutes ebaefektiivseteks ning sõjandusekspert Aqil Rustamzade tõi välja ilmnenud puudused (eriti seoses Switchblade 300 seoses). Nende juhtimine osutus kohmakaks, sihtmärgi leidmine oli problemaatiline ja ka selle tabamine oli raske, lisaks suutsid Venemaa elektroonilise sõja vahendid (EWS) neid droone edukalt kahjutuks teha. Rustamzade sõnul on tapjadroonidel tulevikus jätkuvalt suur potentsiaal lahinguväljal, aga seda ainult juhul, kui suudetakse need nö lastehaigused välja ravida läbi tootearenduse.
Venemaa armee lendur avaldas sotsiaalmeedias lõigu lennuki kokpitist lennu ajal, kus on näha laiatarbe GPS-seade Garmin GPS 152 kasutamine. Kui siiani olid jutud, et Venemaa armee kasutab oma süsteemi Glonass kasutamiskõlmatuse tõttu GPS-i nö laiatarbevarsiooni (mis ei ole nii täpne, võrreldes sõjalise versiooniga), siis nüüd on olemas ka videotõestus. Analooge mitteomav Venemaa süsteem ei toimi piisavalt hästi ja nii tuleb kasutada vaenlase abi ja nagu näha, siis ilma suuremate probleemideta.
Venemaa armee demonstreeris meedias Lõssõtsjanskist saadud nö trofeesid. Paraku selgus Lost Armor'i (Venemaa sõjaanalüütikute organisatsioon, kes peab arvestust Ukraina poolt kaotatud sõjatehnika üle) analüüsist, et enamus esitletud tehnikast olid juba kas mitu kuud varem trofeedena saadud või hoopis Venemaa armee enda omad. Aga valetamine on vist Venemaa armeele sama loomuomane nagu inimestele hingamine, ilma selleta nad hakkama ei saa.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
