Ukraina droonid ründasid eile ja täna Venemaa kütuseladusid Brjanskis ja Taganrogis
Süüria temaatika võinuks Venemaa jaoks olla täiesti teisejärguline, kui mitte Krimmi operatsiooniga edumaitse suhu saanud Putin ei oleks 2015. aastal otsustanud Süüriasse Venemaa väekontingendiga sisse minna ning juba siis hinge vaakuva Assadi režiimi ära päästa. Nüüd sai Süüriast Venemaa sõjalise võimsuse näitamise koht ning kahel sõjaväebaasil oli oluline roll Venemaa militaarse mõju kasvatamisel Aafrika suunal.
Nüüd on kõik see minemas ja kuigi Venemaa meedias avaldatakse uudisnuppe stiilis, et Putin nõuab Erdoganilt kahe sõjalise baasi jätmist Venemaa kasutusse, siis reaalses elus ei ole Putinil nõuda midagi, Erdogan tuli talle isegi vastu ja garanteeris Süürias ülimalt vihatud Venemaa sõjaväelastele elu ning siiani on see kokkulepe pidanud, samas kui üle riigi on tapetud omajagu inimesi, kes Assadi režiimi heaks töötasid.
Järjest avastatakse vanglaid üle riigi ning neid leitakse isegi eramajade alt. Väidetavalt on Assadi režiim hukanud peale vangistust suurusjärgus 90000 süürlast ning siis polegi vaja imestada, et õiguslikus vaakumis toimub omakohus ning sellest on omajagu videosid sotsiaalmeedias liikvel.
Realistliku stsenaariumi järgi saab Erdogan garanteerida ainult Venemaa üksuste riigist lahkumist, Türgi poolse kontrolli jätkumise eeldus on siiski ka Süüria elanike soovidega arvestamine ning nad teavad suurepäraselt, kui suur oli Venemaa armee roll selles, et Assadi režiim sai veel omajagu aastaid edasi eksisteerida.
Oma võimaluste ajaakent on kasutanud ka Israel, kes on korraldanud sadu rünnakuid Süüria militaarobjektide vastu. The Washington Post’is aga avaldati informatsioon, mille kohaselt olevat Ukraina andnud opositsioonijõududele suurusjärgus 150 rallidrooni ja Idlibi provintsis olid kohal olnud ka 20 kogenud Ukraina droonioperaatorit. Ju nad tegid siis väljaõppe osas head tööd, sest droonidel oli opositsioonijõudude kiirel edenemisel arvestatav roll.
Venemaa z-blogijate sõnul nägi Süüria opositsioonijõudude poolt läbiviidud operatsioon välja nii, nagu nemad soovinuks näha Venemaa armee agressiooni Ukrainas ning omajagu oli ka kurtmist, et Venemaa armee üritas 2022. aasta veebruaris kasutada Süüriast saadud kogemusi, kus nad ründasid suurte kolonnidega, aga Ukrainas oli see täiesti vale lähenemine. Omajagu on z-blogijate hulgas murelikkust ka selles kontekstis, et Assadi režiim olevat olnud väga sarnane sellele, kuidas toimub praegu Venemaa juhtimine, aga tääkidel püsiv režiim võib kokku kukkuda ootamatult kiirelt, sest diktaatorid kipuvad lõpuks ise ka uskuma neid valesid, mille abil üritatakse avalikkusele selgitada, kui üldrahvalikult populaarsed nad on. Tegelikkuses näitas juba Prigožini mäss ära, et rahvas oli täiesti ükskõikne, Putinit ei kippunud mitte keegi kaitsma.
Kui venemaalaste jaoks kaob ära Venemaa kui nö rahvusvahelise suurjõu kuvand, siis missugust alternatiivi Venemaa propaganda suudab inimestele pakkuda? Kremljovkaja tabakerka andmetel kurtvat Venemaa sõjaväelased, et tuumarelvadega ähvardamine ei mõjuvat ja arenenud maailmas ei kartvat keegi ka Orešnikut. Ei külmunud Euroopa ära ilma Venemaa gaasita. Välisvaenlase kuvandit on diktatuuridel vaja, et juhtida tähelepanu riikide siseprobleemidelt väljaspoole, ühtlasi kommunikeerides, et kõigis hädades olla süüdi välismaised kurjad jõud.
Ainuke ähvardusvahend, mis töötab 40+ vanuses venemaalaste peal, on NATO, aga kui sa ei saa hakkama Ukrainas ja kaotad oma tähtsaima välispoliitilise mõju vahendid Süürias, siis küsivad venemaalased järjest rohkem, et milleks meile üldse on vaja võõrastes riikides raha kulutada, kui seda võiks kasutada siseriiklike probleemide lahendamiseks, milliseid on Venemaal hetkel rohkem kui piisavalt.
Ukrainas toimuva sõja kontekstis ei saaks ka võimalikku rindejoone külmutamisega sõlmitavat vaherahu presenteerida venemaalastele kui suurt võitu, sest vaherahu on ajutine ning suur küsimärk on tänasel päeval selles osas, et mis saab Kurski oblastist. Vaherahu tähendaks maakeeli öelduna aja mahavõtmist seniks, kuni Putini maine eksistents saab otsa ja mõistab seda ka Putin. Tee tagasi normaalsusesse saaks Venemaal tulla ainult läbi Ukraina terviklikkuse taastamise, sõjakahjude hüvitamise ning sõjakurjategijate karistamise, aga see saab võimalikuks alles siis, kui Putinit ei ole enam võimu juures.
Olukord rinnetel.
Venemaa armee on suutnud edeneda Pokrovskist lõuna pool ning nad said enda kontrolli alla Sevtšenko asula ja sealt on Pokrovskini viis kilomeetrit. Lääne pool sai Venemaa armee enda kontrolli alla Novotroitske asula, läbi mille kulges Ukraina armee jaoks oluline tee lõuna poole. Viimaste sündmuste taustal esines meedias ka pataljoni Da Vinci Hundid komandör Serhii Filimonov, kelle sõnul on Pokrovski suuna probleem väejuhatus, kes andvat üksustele ebarealistlikke lahinguülesandeid.
Küsimus ei olevat Filimonovi sõnul Ukraina poolelt üksuste vähesuses, neid jagub, aga kuna sinna rindelõiku on kuhjatud kokku palju üksusi erinevatest brigaadidest, siis olevat nad erineva lahinguvõimekusega ning ka pidavat olema üksuste omavaheline side vilets. Tuleb aru saada, et Venemaa armee ründab küllaltki kitsal rindelõigul suurte jõududega, mistõttu peaks edu saavutamiseks Ukraina armee kaitse töötama efektiivselt ja hästi koordineeritult, aga selles osas olevat ilmnenud märkimisväärselt probleeme.
Väheusutav, et Venemaa armee üritab Pokrovskit lauprünnakutega ära võtta, pigem on eesmärgiks liikuda linnast mööda mõlemalt poolt ning selles kontekstis on Ukraina jaoks oluline edasiliikumist oluliselt aeglustada. Samas on nn Kurahhivi tasku jätkuvalt Ukraina käes, mistõttu Venemaa edasiliikumine Sevtšenkost lääne poole muudab seda tiiba nende jaoks järjest pikemaks, kuskohast nad oleksid kergemini rünnatavad.
Palju vastuolulist informatsiooni tuleb Kurski oblastist, kus ISW andmetel Venemaa armee liikus Plehhovost lääne poole Pseli jõeni ning olevat oma kontrolli alla võtnud ka kaks ruutkilomeetrit territooriumi Ukraina Sumõ oblastis. Et lääne poole liikumist takistab Pseli jõgi, siis nad võisid Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul üle piiri ka tulla, aga see ei olevat selle sõja kontekstis midagi erilist, seda tegevat Pekhno sõnul mõlema poole üksused aeg-ajalt ning suures plaanis see sõjategevusele erilist mõju ei omavat. Kurski oblastis jätkuvad Venemaa armee rünnakud mitmes lõigus, aga eks saab lähipäevade jooksul selgemaks, missugused liikumised on seal toimunud, infomüra on hetkel selles osas palju.
Venemaa jätkab aktiivselt rünnakutega Luhanski oblastis, aga seal Ukraina kaitse on pidanud, nagu ka lõunarindel.
Mõlemad pooled kasutavad aktiivselt rallidroone vastase tagalas, aga eriti Hersonis on Venemaa armee droonide kasutamise sihtmärgid muutunud, nüüd rünnatakse nendega valimatult sisuliselt kõiki sõiduautosid, mistõttu kohalikud elanikud on kodudes ja liiguvad sealt välja nii vähe, kui võimalik. Venemaa z-kanalites on selles kontekstis isegi üleolevalt kirjutatud, et nii toimuvat tsiviilelanike peal Venemaa droonioperaatorite väljaõpe. Russki mir kogu tema ilus.
Ahjaa, Venemaa eelarves on omajagu vahendeid järgmisel aastal nn uute regioonide televisiooniprogrammi tootmiseks ning ei ole ka nad seal suutnud olla originaalsed, sest selle telekanali nimi on „Russki mir“. Hakkavad siis tegema uudisnuppe, kuidas nad droonidega inimesi rünnates vabadust toovad.
Täna hommikul viis Ukraina läbi kaks edukat droonirünnakut Brjanskis ja Taganrogis. Viimasel ajal on Ukraina poolelt tulnud omajagu informatsiooni nende uutest reaktiivmootoriga droonidest ning väidetavalt olevat just need droonid taganud rünnakute tulemuslikkuse. Brjanski naftabaasis olevat sihil jõudnud kuus drooni ja omajagu jõudis neid kohale ka Tagangoris, kus asub Venemaa lennuväega seotud teadusasutus.
Reaktiivdroonide (sisuliselt väikesed tiibraketid) vastu Venemaa sõjaväelased automaatidega ei saa, nad on oma väiksuse tõttu ka õhutõrjekomplekside jaoks keerukad sihtmärgid ning kui Ukraina suudab neid toota suuremas koguses, oleks kindlasti neist eelseisvate kuude kontekstis oluliselt abi.
Optilise kaabli otsas lendavad Venemaa droonid on Ukraina armee jaoks tõsine peavalu ning Serhii Beskrestovi telegram-kanalil on video, kus on näidatud, kuidas ukrainlased nende vastu võitlevad – sellist drooni ründab rallidroon.
Hiina vähendab oluliselt droonide ja nende detailide eksporti Euroopasse ja USA-sse ning see võib mõjutada ka Ukrainat. Nii importis Ukraina käesoleval aastal telegram-kanali Militarist andmetel 962,7 miljoni dollari eest Hiinast droone ja 99 miljoni dollari eest droonide varuosasid. Omalt poolt lisan, et suuresti baseerub Hiinast toodud komponentidele ka Ukraina armee poolt kasutatavad elektroonilise sõjapidamise vahendid.
Kas eelpool nimetatud arvud ka reaalsust kajastavad, ei oska kommenteerida, aga enamus Ukraina armee poolt kasutatavaid rallidroone ja taktikalise taseme luuredroone on kas Hiinast toodud või Hiinas toodetud komponentidest kokku pandud. Nüüd siis on tekkimas võimaluste aken Euroopa tootjate jaoks, kes siiani ei suutnud Hiina toodanguga hinnas võistelda, kuigi Ukraina tootjate kontekstis oli kurtmist, et Hiina tooteid eelistati isegi siis, kui hinnavahe oli väike.
Kui juulikuus moodustati drooniüksusest „Madjari linnud“ polk, siis nüüd on nad niipalju kasvanud, et nendest moodustatakse terve brigaad ning see pidavat olema maailma suurim spetsiaalne droonide sõjaväeline üksus.
Venemaa üritab oma imerelva Orešnikuga infosõda pidada ka meediarindel ning ei ole probleemi küllaltki väikese raha eest luua veebilehte, mis näeb päris hea välja. Tüüpiliselt pannakse nimi, mis on sarnane mõnele tuntumale sarnase valdkonna veebilehele ning siis asutakse selle kaudu infot levitama, kusjuures olen ka ise FB-s näinud, kus ilusa kujundusega infograafikat jagatakse usus, et nii ilus pilt ei saa ju ometi vale olla, kuigi sisu on jabur, nagu oli ühe graafikuga, mille kohaselt olevat Venemaa armee maailma võimsaim.
Nüüd kordus sarnane teema imeraketi Orešnikuga, kus meedias hakati levitama uhke nimega Military Watch Magazine poolt edastatud infot, justkui olevat Ukraina luure andmetel Venemaa võimeline tootma kuus 25 keskmaa ballistilist raketti. Ukraina sõjaanalüütiku Aleksander Kovalenko sõnul on selle nn väljaande näol tegemist Venemaa infosõja vahendiga ning mistahes sellist tüüpi info puhul tuleks natukenegi konteksti teada – kui Venemaa suudab hetkel kuus toota 3-4 Kinžal aeroballistilist raketti, siis Kovalenko sõnul palju keerukama keskmaa ballistilise raketi puhul ei ole 25 realistlik.
Sanktsioonid. Huvitav olukord on kujunenud Bulgaarias, kus The Moscow Times andmetel Gazprom ei ole võimeline Gazprombank’ile kehtestatud santsioonide tõttu Bulgartransgaz’ile gaasi transiidi eest Ungarisse ja Serbiasse maksma ning kui raha ei maksta kiiremas korras, lõpetavat nad maagaasi transiidi. Kui veel võtta arvesse, et jaanuarist lõpeb suure tõenäosusega maagaasi transiit läbi Ukraina, on probleem Ungari jaoks päris terav, aga Trumpi ametisse astumiseni on veel rohkem kui kuu aega.
USA on siiani tegelenud Venemaa naftatoodete sanktsioonidega nö siidikinnastes, kartes võimalikku naftatoodete maailmaturu hinna tõusu. Nüüd aga kaaluvat Biden väidetavalt selles osas sanktsioonide karmistamist ning eeskätt puudutavat see nn varilaevastikku, aga on ka spekuleeritud sanktsioonide karmistamisega Iraani naftale.
Samas tõi energeetikaekspert Mihhail Krutihhin välja, et ega nende sanktsioonide osas ei olegi kõik nii lihtne, kui võiks eemalt vaadates tunduda – kui tanker on küll eakas, aga töökorras, kui tal on kehtiv kindlustus mõnelt kolmandalt riigilt ning paberite järgi on nafta Venemaa sadamas müüdud hinnaga alla 60 dollari barreli eest, siis olevat keeruline kuskilt otsast kinni hakata. Hetkel olevat tema sõnul sanktsioonide all need nn varilaevastiku tankerid, mille puhul oli tegemist ostudokumentide võltsimisega, aga ülejäänute osas olevat paberid korras ja keeruline kuskilt kinni hakata.
Venemaal on välja kujunenud traditsioon, et igal reedel avaldatakse järjekordselt need inimesed ja organisatsioonid, kes kuulutatakse nn välisagentideks. Sinna nimekirja kuulub suurusjärgus 1000 inimest ja organisatsiooni, samas on tegemist õiguslikult täiesti läbipaistmatu protsessiga, keegi ei tea, mis alusel sinna võib sattuda. Reaalses elus on nimekirja sattumine võrdne nö märgi külgesaamisega, loomingulised inimesed jäävad reeglina ilma enamusest oma sissetulekutest, jäävad ilma ametitest, väljundist riigimeediasse.
Väga tihti nn välisagentidel side välismaalt saadava rahaga puudub, sellest on saanud vahend hiilivaks represseerimiseks, tasalülitamaks mõtlevad inimesed ühiskonnast. Kui välisagendid eksivad reeglite vastu, siis alustatakse nende vastu kriminaalmenetlust ja selliseid juhtumeid omajagu, peamiselt inimeste vastu, kes ei ela enam Venemaal.
Ometi ei rahulda selline praktika praegusi võimulolijaid ning nüüd on ettepanek, et hakata osasid aktiivsemaid nn välisagente nimetama ümber poliitilisteks spioonideks.
Välisagendiks kuulutamiseks kirjutavad inimesed ka kaebusi ning Venemaal on tuntuks saanud mitmed sarikaebuste kirjutajad, aga nüüd läks asi üle võlli selles osas ka Venemaa Ded Morozi ehk tõlkes Külmataadi jaoks. Nimelt kirjutas SHOT’i andmetel sarikaebuste kirjutaja Vitali Borodin kaebuse, mille kohaselt soovis, et Jõuluvana kuulutatakse Venemaal välisagendiks, sest välisfirmad võivad kasutada Jõuluvana (Santa Claus) kuvandit traditsiooniliste Venemaa väärtuse hävitamiseks.
Selle peale reageeris Dod Morozi pressiesindus ja nende sõnul on Jõuluvana üldse välisriigis elav ja töötav isik, kes ei saagi olla Venemaal välisagendiks. Sellised arutelud siis Venemaa meedias.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülaloleav artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
