Tänaste teadmiste kohaselt ei ole Venemaa suutnud vabatahtlikke Belgorodi oblastist välja suruda ja pigem on vastupidi, vabatahtlikud kontrollivad väidetavalt nelja asulat ning veel viie asula juures käivad lahingud. Lahingute osas tuleb arvestada asjaoluga, et puud on lehtedes ning see annab vabatahtlikele tegutsemisruumi juurde. Venemaa üksused loodavad peamiselt suurtükkidele, aga et luureandmed on neil kehvakesed, siis erilist täpsust pole nad siiani suutnud näidata. Ukraina näeks loomulikult hea meelega, et Venemaa tooks Ukrainast osa üksusi piiri kaitsmiseks ära, aga Venemaa z-kanalites nimetatakse Venemaa vabatahtlike operatsiooni pettemanöövriks ning mõnede arvates oleks mõistlikum ära kannatada ajutine häbi Venemaa territooriumil kui et kaotada vägede äraliigutamise tõttu suurema territooriumi Ukrainas, mida hiljem on palju keerulisem tagasi võtta.
Venemaa kaitseministeeriumi tegevusetusest tingitud võimalust ruttasid ära kasutama nii Prigožin kui Kadõrov, kes mõlemad oma sõnades soovivad Belgorodi oblastisse oma üksused tuua, et seal kord nö majja lüüa. Venemaa vabatahtlikke on Belgorodi oblastis kuuldavasti suurusjärgus paarsada võitlejat ning nende väljasurumine Ukrainasse ei oleks ülejõu käiv ülesanne, aga Venemaa kaitseministeerium pole siiani hakkama saanud, järelikult kardetakse väga Ukraina võimalikku suurpealetungi. Piiriäärest linnas Šebekinost on lahkunud enamus inimesi ning meedias on palju videosid linnas toimuvast marodööritsemise tulemustest, kus rünnakute alla on langenud nii poed kui korterid. Väidetav tuhandeaastane kultuurikiht haihtus ühe päevaga, aga sedapuhku ei tegutseta Ukrainas, vaid Venemaal. Venemaa vabatahtlikud pakkusid Belgorodi kubernerile võimalust tulla ja viia endaga kaasa vangistatud Venemaa armee sõdurid, aga kuberner esitas omaltpoolt tingimused, mida vabatahtlikel ei olnud võimalik täita. Kuidas see hüüdlause neil oligi, et omasid ei jäeta maha?
Nädalavahetuse kõige kurioossem lugu juhtus Bahmutis, kus Ukraina väidetavalt suutis natuke edeneda linna lõunaosas. Nimelt toimub Bahmutis wagnerlaste rotatsioon, aga eile rünnati ootamatult wagnerlasi, kes sõitsid veoauto Ural kastis. Wagnerlased suutsid rünnaku tagasi lüüa ja vangistada ka ründajad, kelleks osutusid Venemaa armee sõdurid, keda juhtis alampolkovnik Roman Vinivitin, kes oli alkoholijoobes ja põhjendas rünnakut sellega, et talle wagnerlased lihtsalt ei meeldi. Ja nii levib maailma meediakanalites video füüsilistest märkustest loppis näoga Venemaa armee ohvitserist, kelle korraldusel rünnati omasid. Kas ta ikka ründas omal initsiatiivil, seda me vast teada ei saagi, aga sellise rünnaku fakt ise on rohkem kui kõnekas. Tugevuselt teine armee Ukrainas või kuidas see Blinkeni ütlus oligi.
Üle pika aja näitas Ukraina üles suuremat aktiivsust lõunarindel, kus pühapäeval viis Ukraina läbi luurelahinguid Vulgedarist lääne pool asuva Belika Novosilivka juures, kus väidetavalt liikus Ukraina korraga viiest suunast ning Venemaa z-blogijate andmetel suutis Ukraina enda kontrolli alla saada Novoadarovka ja Neskutšnoje asulad, samas edasine pealetung takerdus Venemaa poolt mineeritud aladel. Olemas on video, mis kinnitab Ukraina tanki T-72 pihtasaamist. Kuigi Venemaa kaitseministeerium räägib Ukraina suurpealetungi tagasilöömisest, siis tegelikult oli tegemist luurelahingutega, mille eesmärk oli välja peilida Venemaa kaitsepositsioonidel asuva raskerelvastuse asukohad, sest kuuldavasti olid Venemaa suurtükiväelastel enne neid rünnakuid keelatud Ukraina suurtükitulele vastata, et mitte anda välja oma asukohti, sest suurtükiduellides ei ole neil lääne suurtükkide vastu erilist varianti, mis lasevad palju kaugemale ja täpsemalt.
Samas näitasid need rünnakud ka Ukrainale, et hästikindlustatud kaitsepositsioonide ründamine toob kaasa arvestatavad kaotused ründajate poolel. Lõuna suunal nähakse lääne ekspertide poolt pealetungi algfaasis kandvat rolli insenertehnilistel üksustel, kes peavad kõige ees olles demineerima alad ning looma vajadusel sildasid, mida mööda oleks võimalik järgmises laines soomustehnikal edasi liikuda. Kuidas tagada insenertehniliste üksuste kaitse Venemaa vastutule eest, see saab olema suur väljakutse, eriti kui Venemaa saaks kasutada planeerivaid lennukipomme.
Venemaa ründas nädalavahetusel kõige ägedamalt Marjinkat, kuhu toodi Venemaa poolt Ahmat-nimelise üksuse lisaks. Nemad ei ole kadõrovlased, tegemist on Tšetšeenias formeeritud üksustega, mille moodustavad lepingulised sõdurid, kes on suures osas Venemaa muudest piirkondadest, kelle palga aga makstakse Tšetšeenia eelarvelistest vahenditest (kadõrovlased on hoopis Rusgvardia koosseisus olev üksus, mille spetsialiteet on eeskätt nö töö rahuliku elanikkonnaga ja ka videote tegemine). Nii laupäeval kui pühapäeval sooritasid Venemaa üksused seal pea 20 rünnakut, aga Ukraina suutis need tagasi lüüa. Venemaa üksused on jalaväele lisaks toonud arvestatavas koguses rasketehnikat, seega Ukrainal kerge seal ei ole.
Lahingutegevuse osas võib kokkuvõtteks öelda niipalju, et kuna Ukraina pool palub nende edenemise osas nö vaikust, siis kordub sarnane meediamuster kui eelmisel sügisel, kus infonappuse tingimustes võimendati Venemaa poole infot.
Venemaa rakettide arv. Loen päris tihti etteheiteid stiilis, et kui eelmisel suvel sõjablogijad rääkisid Venemaa raketivarude vähenemisest kriitilise piirini, siis tegelikkus olevat teine. Kirjutan siis natuke lahti teemat. Sõja esimestel kuudel kulutas Venemaa Ukraina ründamiseks väga suures koguses rakette, RUSI andmetel perioodil 24.02.2022 kuni mai lõpuni 2022 kokku 2000 (sic!) ballistilist- ja tiibraketti. 2022. aasta suvel algul tehti prognoosid nende arvude pealt, sest sellisel kujul jätkates polekski rakette kauaks jätkunud, seda enam, et ilma lääne komponentideta polegi neid võimalik toota. Sellel hetkel ei olnud teada, kuivõrd õnnestub Venemaal edaspidi neid komponente riiki smugeldada või kui palju neil on komponente ladudes varasemast ajast.
Eelmisel suvel Venemaa oluliselt vähendas raketirünnakute arvu ning väidetavalt suutis siis Venemaa toota kuus juurde kokku suurusjärgus 30 ballistilist- ja tiibraketti. Paraku suutis Venemaa aasta jooksul rakettide toomist suurendada 70 raketini kuus ning Ukraina poole andmetel on suurusjärk jäänud samaks tänase päevani, kusjuures enamus toodetud rakettidest on tiibraketid (üle 60 kuus). Perioodil 28.04.23 – 04.06.23 tulistati Ukraina suunal RBK-Ukraina andmetel kokku suurusjärgus 250 ballistilist ja tiibraketti, lisaks neil rakette H-22 ja S-300 õhukaitserakette. Kui võtame arvesse, et kuus suudetakse väidetavalt asemele toota 70 raketti, siis oli selge, et Venemaa peab ka nüüd hoo maha võtma ja ta on võtnudki, viimati lasti kuuelt strateegiliselt pommitajalt kokku kuus tiibraketti (neist neli lasti Ukraina poolt alla), kuigi soovi korral oleks saanud lasta kordades enam. Ukraina poole väitel on Venemaal praegu alles 285 tiibraketti ja 140 ballistilist raketti Iskander-M ja 80 aeroballistilist raketti Kinzal, aga alati tuleb arvestada sellega, et Venemaa peab mingi osa nendest rakettidest hoidma strateegilises reservis. Ehk siis Venemaal on rakette piisavalt, et terroriseerida Ukrainat, aga sõja algusega võrreldes on rakettide varu kahanenud väikeseks.
War on the Rocks avaldas Erik Krameri ja Paul Schneideri poolt kirjutatud materjali „What the Ukrainian Armed Forces Need to Do to Win“, kus nad kirjutavad enda kogemustes Ukraina sõjaväelaste väljaõpetamisest ja ka probleemidest Ukraina armees laiemalt. Artiklist selgub, et mitmed probleemid on samad, millest olen varem kirjutanud Venemaa armee kontekstis – eriväelaste kasutamine jalaväena, probleemid eri väeliikide omavahelisel koostööl, päris paljudel juhtudel on surutud alla nooremohvitseride ja allohvitseride initsiatiiv, allohvitseride vähesus, mistõttu peavad treeninguid läbi viima ohvitserid. Ukraina eripärana toodi veel välja nö kannibaliseerimist, näiteks kui Ukrainasse tuuakse kuulipilduja koos tagavaraosade, kasutamisõpetuse ja tagavara lasketorudega, siis rindele jõuab tihtipeale ainult kuulipilduja üksi, muu nö haihtub tee peal.
Rasketehnikat on brigaadidel vähe ning nende kaotamise kartuses tihtipeale hoitavat tanke seetõttu lahingutest eemal, kasutades neid kui suurtükke, mistõttu on lasketorude ressurss ammendumas, aga asendada neid eriti millegagi ei ole, samas kui jalaväe edasiliikumisel nad neile kaitset ei paku. Artiklis kirjutatud probleemid ei puuduta läänes väljaõppe saanud üksuseid.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
