Täna öösel toimus massiivne droonirünnak nii Krimmis kui ka Krasnodari krai piirkonnas. Vundamenti sellele rünnakule hakati rajama Ukraina poolt juba aprillis, kui 17. aprillil korraldas Ukraina armee ülieduka raketirünnaku (superlatiiv on siinkohal täiesti õigustatud) Krimmi põhjaosas asuvas Džankois, kus rakettidega ATACMS hävitati sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko andmetel õhutõrjekompleksi S-400 neli laskeseadet ja kolm radarit (92H2E, 91H6E) ehk siis sisuliselt terve õhutõrjedivision.

See oli avalöök ning võis eeldada, et Ukraina jätkab plaanipäraselt Venemaa Krimmi õhutõrjevõimekuse vähendamist. Järgnenud ongi omajagu rünnakuid, Venemaa teadaolevalt ei ole suutnud ATACMS rakette maha võtta, aga osade sõjaliste objektide tabamise osas pole ei ole fotosid ega videosid, mis näitaksid tekitatud kahjustuste ulatust, see puudutab ka Krimmis Ai-Petri mäe piirkonnas asuvaid radareid, mis asuvad valgete kuplite all, mis meenutavad väliselt golfipalle. Kahel järjestikusel päeval toimusid rünnakud Belbeki sõjaväelennuväljale ning selles osas on infot rohkem.

Kui Džankoid rünnati kassettlõhkepeaga ATACMS rakettidega (maapinna kohal paiskuvad granaadid laiali, mis plahvatavad, kattes nii kildudega suure ala), siis Belbeki sõjaväelennuväljalt tehtud satelliidifotod näitavad kolme tabamust maapinnal ehk siis see ei saanud olla kassettmoon. Mis veelgi kõnekam – need tabamused on ülitäpsed, kaks lennukite seisualale täpselt lennukite pihta ning kolmas kütusehoidlale seal lähedal. Lennukitest said tabamused väidetavalt kaks Mig-31, üks Su-27 ja üks Su-30. Lisaks lekkis meediasse foto seal lennuvälja territooriumil asuva õhukaitsekompleksi komponentide tabamustest ning Aleksandr Kovalenko juhtis tähelepanu asjaolule, et õhutõrjekompleksi radarit 92H2E oli tabanud rakett täpselt kümnesse ehk siis see polnud kassettmoon, lisaks on fotol näha hävitatud laskeseadet 5P85.

Peale neid rünnakuid on nii Venemaa sõjaväelastel kui ka poliitikutel hirm. Reaalselt suur-suur HIRM, sest siiani pole maha võetud mitte ühtegi ATACMS raketti ja ei ole ka näha, et lähimas tulevikus see neil õnnestuks. Kovalenko sõnul on nüüd välja joonistumas muster, kus Ukraina laseb korraga välja kuus ATACMS raketti ning Venemaa ei suuda neid ühtegi maha võtta. Nii Krimmis kui okupeeritud Ukraina territooriumil asuvad Venemaa sõjaväelised objektid on ATACMS rakettide ees täiesti kaitsetud, lisaks lendavad ballistilised raketid nii kiiresti, et isegi häire saamisel ei jõuta enam tehnikat ära liigutada.

Z-blogijad kirjutavad, et kui Ukraina kasutaks neid rakette Venemaa territooriumil asuvate (sic! Venemaal tehakse nüüd selget vahet Venemaa ja okupeeritud territooriumite vahel!) sõjaväelennuväljade vastu, oleks see Venemaa jaoks täielik fiasko, katastroof, sest praegu suudab Venemaa edeneda ainult tänu liugpommide massiivsele kasutamisele. Ainult ja ainult tänu sellele.

Ja siis pole vaja ka imestada, kui isegi Venemaa riigiduuma saadik ähvardab tõsiste tagajärgedega läänele, kui USA peaks lubama USA-s toodetud relvi Venemaa territooriumi tulistamiseks kasutada. Venelased kardavad ja samas osutus asjatuks ameeriklaste kartus, et Venemaa suudab need raketid maha võtta. Ballistiliste rakettide mahavõtmine on ülimalt keeruline ülesanne, sest tulemuse saavutamiseks peab õhutõrjerakett füüsiliselt ballistilist raketti tabama, aga tähendab see suurel kiirusel lendava raketi lennutrajektoori väljaarvutamist ning väljalastud õhutõrjerakett peab olema täpselt õigel hetkel õiges kohas. Just seetõttu üritavad ballistiliste rakettide arendajad lennu lõppfaasis raketi nö manööverdama panna ehk selle lennutrajektoori muuta, et õhutõrjel oleks võimalikult keeruline ballistilist raketti tabada.

Tiibrakettide ja lennukite jaoks arendatud õhutõrjeraketid ballistiliste rakettide vastu ei tööta, sest nad plahvatavad sihtmärgi lähedal, aga plahvatuse tagajärjel laialipaiskuvad killud ballistilise raketi lõhkepead kahjustada ei suuda. Ja täpselt samal põhjusel ei suuda Ukraina väljaspool Kiievi piirkonda Venemaa ballistilisi rakette maha võtta, sest ballistilisi rakette edukalt maha võtvad Patriot kompleksid koos PAC-3 rakettidega katavad ainul väikest osa Ukrainast (SAMP/T tööst on vähe infot, kuigi ka need kompleksid peaksid suutma ballistilisi rakette maha võtta).

Peale viimaseid rünnakuid Krimmis asuvatele õhutõrjekompleksidele tekkis Aleksandr Kovalenko sõnul nö valge ala, kus Krimmis efektiivset õhutõrjest enam ei ole hetkel ning täna öösel otsustas Ukraina armee väejuhatus seda ära kasutada, viies läbi massiivse droonirünnaku ning esialgse info kohaselt lendasid ka Krasnodari kraisse suunduvad droonid peamiselt Krimmi suunast. Eriti efektne on sealjuures video droonist, mis ründab Tuapses asuvat naftatöötlemise ettevõtet hetkel, kui enne seda on üks droon juba tehast tabanud.

Kusjuures see polnud esimene kord, kui seda ettevõtet droonidega rünnati, aga sellest hoolimata ei olnud videos näha mingit märgi õhukaitsetegevusest. Novorossiiski sadama piirkonnas lugesid kohalikud elanikud kokku vähemalt 19 plahvatust maapinnal, lisaks õhus plahvatanud droonid. Sevastoopolis tekkis peale droonirünnakuid voolukatkestus. Päeva peale tuleb kindlasti nende rünnakute osas täiendavat infot.

ATACMS raketid on osutunud väga efektiivseteks ning selles kontekstis küsivad mitmed Ukraina analüütikud, et mis te arvate, kas nende rakettide olemasolu korral oleks eelmisel suvel Ukraina pealetung olnud edukam? Suure tõenäosusega jah, aga USA ei julgenud neid siis veel anda, aga eks ütleb Eesti rahvatarkuski, et parem hilja, kui mitte kunagi, samas on ka omajagu neid, kelle arvates USA kardab Ukraina võimalikku võitu rohkem kui konflikti vinduma jäämist, sest Venemaa võimalikule kaotusele sõjas võiksid järgneda sündmused Venemaal, mis riigi stabiilsuse proovile paneks ning seda kardab USA rohkem.

Olukorrast rinnetel kirjutan täna lühemalt, sest mul on veel materjali nii droonide kui elektroonilise sõjapidamise vahendite kohta. Harkivi piirkonnas on Venemaa suutnud kõige enam edeneda Vovtšanski põhjaosas ning hallis tsoonis on kogu linna territoorium, mis jääb linna läbivast Vovtša jõest põhja poole. Venemaa tõi sinna suunda esmakordselt ka soomustehnikat, mis aga Ukraina armee andetel kõik hävitati. Venemaa poole pealetung baseerub jalaväel, mille grupid on viimastel päevadel suurenenud kuni 30 meheni ning neid toetavad liugpommid ja suurtükid. Ei ole välistatud stsenaarium, et rindejoon jääb edaspidi püsima mööda jõge, aga hetkel on siiski suur osa linnast veel hallis alas.

Ukraina ajakirjanik Sternenko rõhutas, et Ukraina ei tohi seal suunas vaenlast nende territooriumil lasta ka USA päritolu suurtükkidega ning seetõttu koondab Venemaa armee piiri äärde täiesti karistamatult nii elavjõudu kui tehnikat. Tõsi, viimastel päevadel on ukrainlased hakanud rallidroonidega jahtima sihtmärke Venemaa territooriumil, aga sellise tegevuse mõju jääb paraku sõja mastaape arvestades väga lokaalseks. USA-st tulnud info kohaselt ei tohi Ukraina jätkuvalt lasta ei suurtükkidest ega mitmikraketiheitjatest Venemaa territooriumi ning sellise keelu hinnaks on arvestatavad kaotused Ukraina armee elavjõus.

Harkivi suunal on Venemaa armee suudetud peatada Gliboke küla juures ning võitlus käib olulise kõrgendiku pärast, mis asub külast lõuna pool. Venemaa üritas Glibokest ida poolt liikuda metsa, aga selles osas on palju vastukäivat infot, et kui palju neil õnnestus edeneda. Rindejoone stabiliseerimisest on seal lõigus veel raha rääkida, Venemaa toob pidevalt reserve juurde ning Ukraina sõjaväelased kurdavad, et Venemaa kasutab järjest enam seadmeid, mis droonide sidet operaatoritega maha suruvad.

Luganski oblastis oli paar päeva tagasi infokild, et Venemaa on viimas osa soomustehnikat Terni suunalt põhja poole, Tabaivka juurde, kus on oodata Venemaa lahingutegevuse intensiivistumist. Venemaa suutiski Tabaivkast lõuna pool liikuda edasi Krohmalnest Berestove suunal.

Hersoni rindel aktiviseerusid Venemaa rünnakud Krinkile ning eilse päeva jooksul oli olnud lausa 12 rünnakuüritust, aga Ukraina kaitse peab.

Droonid. Meediaväljaandes Militarny ilmas huvitav materjal, mis valgustas nö masinnägemisega droonide arendust. Ukraina doonitootja Vyriy Drone juhi Oleksii Babenko sõnul said nad valmis rallidrooni, mille saab sihtmärgile lukustada, peale mida droon lendab juba ise sihtmärgini ja ründab seda ning selle kuu lõpuks suudavad nad neid toota tuhandetes. Babenko sõnul oli töötava lahenduse arendamine väga probleemide rohke, sest esiteks on rallidroonidel reeglina odav optika, millest saadavast madala kvaliteediga videolt on keeruline sihtmärki leida ning seda eriti suvisel ajal, kus kaitsevormis tehnikat või sõjaväelast on roheluse taustal väga keeruline märgata ka hea optikaga, rääkimata siis odavast optikast.

Sellises olukorras ei anna ka parem optika (mis on ikka oluliselt kallim ka!) loodetud efekti, mistõttu nemad lahendasid olukorra soojuskaameratega, mis tekitavad valge täpi mustal taustal, mille peale droon kohale lendabki. Soojuskaamerate hinnatase on teada, see teeb küll drooni kallimaks, aga ikkagi jääb sellise rallidrooni hind võrreldes kasvõi 155 mm mürsuga vägagi konkurentsivõimeliseks.

Kui soojuskaameratega suudeti sihtmärgi lukustamise probleemi lahendada, siis Babenko sõnul oli vähemalt sama suureks väljakutseks rallidrooni automaatse juhtimissüsteemi loomine, sest rallidrooni juhtimine (neli tiivikut) on palju keerukam kui näiteks ühe mootori ja tiibadega drooni juhtimine. Kui eelpoolnimetatud probleemid olid lahendatud, jäi veel kolmas, mis osutus lõpuks kõige aeganõudvamaks – kuidas krüpteerida kogu tarkvara nii, et vaenlase kätte sattumisel ei saaks nad sellele ligipääsu. Just tarkvara krüpteerimise lahenduse loomine võttis kõige rohkem aega ja seetõttu tootega väljatulek viibis. Babenko sõnul on neil kogu tootmine detsentraliseeritud ning asub peamiselt Ukraina kõige paremini õhukaitsega kaetud piirkonnas. Tootmismahule panevad aga piiri ette komponendid, mis on väga suures osas Hiinast toodud, aga sellest temaatikast põhjalikumalt järgmises lõigus.

Ukraina militaartehnika ekspert Serhii „Flash“ Beskrestov kirjutas probleemidest, mis on seotud droonidevastases võitluses vajaminevate mobiilsete elektroonilise sõjapidamise vahenditega (ehk siis nö kaeviku EW, edaspidi tekstis KEW). Artikkel katab erinevaid tehnoloogiavaldkondi, väga huvitav materjal. KEW ülesanne on sõdurit kaitsta vastase droonide eest ning selle mõjuala on Beskrestovi sõnul üldjuhul 30-40 meetrit ning nad suruvad maha sagedusi vahemikus 720-1020 MHz.

Nende seadmetega on see probleem, et neid on Ukraina armee sõdurite käsutuses ülivähe, kattes Beskrestovi sõnul reaalse vajaduse ainult paari protsendi ulatuses ning ta tõi välja põhjused, miks olukord nii nukker on:
1. Suuremad ettevõtted ei ole küllaltki odavate KEW tootmisest (suurusjärgus 1000 dollarit tükk) huvitatud, sest suuremate EW komplekside ehitamisest teenib palju rohkem. Koos KEW müügiga sõjaväele kaasneb ka kohustus seadmeid garantiiremondi korras hooldada, remontida või vajadusel välja vahetada.

2. Seadmete tootmiseks vajalikud komponendid on pea kõik Hiina päritolu, aga kuna nende komponentide abil ehitatud seadmetega saab häirida õhu kaudu levivaid raadiolaineid, siis on nende ametlik maaletoomine keelatud. Beskrestovi sõnul kehtivat riigis nö kirjutamata kokkulepe, et neid komponente tuuakse salaja riiki ja riik nö pigistab selle koha pealt silma kinni, aga nii riiki toodud komponentidest ehitatud seadmeid ei saa riigile müüa.

Kuna tsentraalselt ei ole Ukraina armee poolt teemale lähenetud, siis on tekkinud olukord, kus sõdurid ostavad oma raha eest väiketootjate poolt tehtud KEW’e, aga Beskrestovi sõnul tekitavad nad seetõttu lahinguväljal Ukraina armeele probleeme, sest drooniüksustel puudub tihtipeale ülevaade, kus lõigus on sõduritel KEW seadmed, sest sisselülitatud seadmed võtavad täpselt sama edukalt maha ka Ukraina rallidroone, lisaks segavad need seadmed drooniüksustel vaenlase droonide jälgimist ning ka Ukraina üksuste omavahelist raadiosidet.

Beskrestovi sõnul puudub Ukraina armeel ühtne KEW poliitika, mistõttu see valdkond on läinud nö isevoolu teed olukorras, kus vastane suudab toota järjest rohkem rallidroone ning KEW temaatika muutub lähiajal järjest aktuaalsemaks. Beskrestovi sõnul ei saa seda temaatikat lahendada nö garaažiettevõtete abil, siin oleks vaja strateegilisemat lähenemist ning ma ise arvan, et Euroopa ettevõtete jaoks võiks see valdkond olla isegi rohkem võimalusi pakkuv kui rallidroonide arendamine. Beskrestovi sõnul on tal palju mõtteid, kuidas häid seadmeid arendada, aga sellest ta loomulikult meedias ei kirjuta, sest seda loevad ka vastaspoolel olevad inimesed, seega huvilised võiksid temaga ise ühendust võtta.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: