Täna oleks pidanud olema see päev, kui Venemaa president Putin oleks saanud oma 70. sünnipäeva puhul (ametliku eluloo järgi) öelda, et tema nö elutöö on tehtud ning Ukraina ja Valgevene on Venemaa osad ehk siis impeeriumi taastamise esimene etapp on läbi. Paraku on siiani läinud valesti sisuliselt kõik, mis minna on olnud võimalik – kolmepäevase Kiievi vallutamise asemel kestab sõda kaheksandat kuud, Venemaa on kaotanud suurema osa oma professionaalsetest sõjaväelastest kas surnute või haavatutena, Venemaast on saanud Ukraina armee suurim sõjatehnikaga varustaja.
Mis veel hullem – Venemaa on kaotanud viimastel nädalatel arvestatava osa okupeeritud territooriumitest ning hetkel on küll keeruline näha, et see kaotuste jada lähiajal lõppeks. Tuumašantaaž on sisuliselt läbi kukkunud, mobilisatsioon sellisel kujul võib viia lõpuks 1917. aasta sügise sündmuste kordumiseni. Paljud mobiliseeritud ei saa sõjalist väljaõpet ja need kes saavad, teevad seda tihtipeale väga algelisel tasemel või teevad üldse kummalisi asju. Nii ründasid tšmobikud Saraatovi oblastis tee peal sõitvaid sõiduautosid, mis oli autojuhtide jaoks nii ootamatu, et nii mõnigi neist pidi peaaegu kraavi sõitma. Ühte autojuhti rünnati nii lausa kaks korda. Selgus, et toimuvat väljaõpe sõdimiseks Ukrainas. Kas nad plaanivad seal hakata teeröövliteks? Paljude tšmobikute jaoks ei jätku toitu, riietust. Kriitiline on olukord meditsiinitarvikutega, lisaks põgenevad arstid riigist, et mitte sõtta sattuda. Just meditsiini poolt nimetavad eksperdid antud mobilisatsiooni kontekstis katastroofiliseks, sest ilma õigeaegse abita kasvab suremus haavatute hulgas hüppeliselt ja see on Venemaa sõdurite hulgas niigi kõrge.
Sellega Putini mured ei piirdu. Venemaa marurahvuslased on marus kaotuste pärast ning Venemaa traditsiooni kohaselt tuleb leida süüdlane. Venemaa armees on käinud aastakümneid varastamine, elatud on arvestusega, et suurt sõda ei tule. Armee liinis on edutamine kõrgematel astmetel tihtipeale toimunud mitte niivõrd vaimsete võimete, vaid läbi kasulike tutvuste, aga ikkagi on olnud see armee omade traditsioonidega, jäiga vertikaalse juhtimise ja paikaloksunud karjäärimudelitega, kus andekate sõjaväelaste karjääriredelil liikumine alumistel astmetel on olnud vastavuses nende võimetega. Nüüd on aga kõik armee kitsaskohad ootamatult paljastunud ning järjest enam nõuab nö „kollektiivne Girkin“ Venemaa kaitseministri tagasiastumist. Nendega on liitunud kaks huvitava elukäiguga persooni, Ramzan Kadõrov ja Jevgeni Prigožin.
Ramzan Kadõrov osales nii esimeses kui teises Tšetšeeni sõjas, kusjuures alles teise sõja lõpupoole hakkas ta Venemaaga koostööd tegema. Varem oli Kadõrov kiidelnud, et esimese venelase tappis ta juba 16. aastaselt. Koostöö tulemusena sai Kadõrovist sisuliselt Tšetšeenia isevalitseja, kelle küllusliku elu maksavad kinni Venemaa teiste regioonide maksumaksjad. Nende rahade abil on Kadõrov üles ehitanud sisuliselt enda eraarmee, mis formaalselt on küll Rusgvardia osa, aga ainult formaalselt. See eraarmee pole senises sõjas erilisi kaotusi kandnud (hoopis teine teema on Tšetšeenias formeeritud nö vabatahtlikud üksused, kus enamuse moodustavad hoopis venelased), nad on rindejoone taga teinud videosid, aga marodööritsemisel ja ka kohalike elanike kallal vägivalla tarvitamisel on nad alati olnud esirinnas. Sõdida nad eriti ei oska, aga tsiviilelanike seas terrori külvamisel on nad head ja just seda vajab Putin, sest üle kõige hirmutab teda mõte võimalikust revolutsioonist Venemaal. Tänapäevased diktatuurid (Valgevene, Põhja-Korea, aga sinnapoole on teel ka Venemaa) püsivad eeskätt tänu julgeolekujõududele ning nende rahastamise pealt ükski diktaator ei tohi kokku hoida. Nii on julgeolekujõud hästi rahastatud nii Venemaal kui Valgevenes, eriti kontrastne on olukord just viimatinimetatud riigis, kus julgeolekuüksustel on tipptasemel varustus, aga sõjaväe tehnika on aastakümneid maha jäänud kaasaegsest relvastusest. Ja ei hoia ka Putin Kadõrovi pealt raha kokku, tema nimega hirmutamine põhjustab tavavenelastes hirmu ja õudu ning just täpselt seda ongi Putinil vaja. Pool aasta tagasi sai pea olematu haridusega Kadõrovist kindral-leitnant, nüüd helistas Putin talle sünnipäeva puhul paar päeva tagasi ja andis teada, et Kadõrov on nüüd lausa kindral-polkovnik! Muuseas, pea olematu haridusega Kadõrov on ka akadeemik ning paljude teiste aunimetuste omanik. Diktaator võib ka oma koerast teha kindrali, peaasi, et see talle lojaalne oleks.
Vähem värvikas tegelane ei ole ka Jevgeni Prigožin, endine retsidivist, kes istus kinni raskete kuritegude eest pikki aastaid. Vanglast vabanedes sukeldus edukalt toitlustusärisse ning läbi Putini oma restoranides võõrustamise võitis Putini usalduse. Putin kardab paaniliselt oma elu pärast ning mürgitamist kartvat ta kohe eriti. Prigožin sai kiirelt enda kontrolli alla Venemaa armee toitlustamise, aga see oli magus suutäis. Putinil oli vaja inimest, kes suudaks ära teha nö musta töö erinevates sfäärides ning Prigožini tähtsus kasvas. Mitmed meediainimesed on nimetanud Venemaad informatsiooniliseks autokraatiaks ehk siis seal on oma võimu kindlustamisel tähtis roll meedial. Aastakümnete jooksul on raha kokku hoidmata loodud selline propagandatööstus, et riiklikud telekanalid saavad oma rahva ajupesuga hästi hakkama. Aga oli vaja ka mõjutada sotsiaalvõrgustikes ja kommentaariumites toimuvat nii Venemaal kui välismaal. Prigožin lõi nö trollifarmid, läbi keeruliste finantsskeemide rahastati erinevaid lääne meediainimesi, nö alternatiivset tõde edastavaid portaale. Antud kontekstis on väga huvitav analüüsida näiteks selle absurdse Ukrainas väidetavalt loodud lindude kui biorelva kohta info levitamist nii Euroopas kui USA-s. Kuskohast tuleb raha selle kõige jaoks? Väidetavalt on selle kõige rahastamise kohustus Venemaa oligarhidel, kelle eraldatud rahast moodustati nn bassein ehk siis must kassa meediaoperatsioonide läbiviimiseks.
2014. aastal moodustas Prigožin palgalistest võitlejatest üksuse, kes hakkas Ida-Ukrainas Ukraina üksustega võitlema ning küllaltki edukalt. Sellest kasvaski välja paramilitaarne „The Wagner Group“, mida Venemaa on järgnevatel aastatel kasutanud mitmetes valguskartvates operatsioonides nii Aasias kui Aafrikas. Erilise tähtsuse omandasid nö wagnerlased käesolevas sõjas, sest tulevalli taktikat ja nn rahvavabariikide mobikuid kahurilihana (nüüd lisaks vange) kasutades suutsid nad mingitki edu saavutada Donbassis ja siiani on nad sisuliselt ainus jõud, kes üritab pidevalt peale tungida Bahmuti suunal. Küll suurte kaotuste hinnaga, aga inimelu ei maksa Venemaal midagi, maksab ainult okupeeritud territoorium.
Ja nüüd on siis kujunenud olukord, kus Putini poolel on Kadõrov, Prigožin ja ka Rusgvaria juht Viktor Zolotov, kes ei ole vaimses mõttes pehmelt öeldes mitte kõige kirkam kriit ning nende vastu on sisuliselt kogu Venemaa armee juhtkond, karjäärisõjaväelased, kes on käinud tippu jõudmiseks läbi pika tee, samas kui neid kritiseerivad inimesed, kes normaalses ühiskonnas ei tohiks üldse antud teemadel mitte mingisugust sõnaõigust omada. Kirjutan sellest kõigest nii pikalt seetõttu, et nii Ukraina kui ka ülejäänud Ukrainat toetava maailma jaoks on see lõhe väga heaks indikaatoriks sellest, et kogu see Venemaa Putini võimumajake võib nende kokkupõrgete tulemusena kokku kukkuda või vähemalt ei anna sellised ületamatud vastuolud mitte midagi juurde Venemaa armee võitlusvõime kasvule, vaid vastupidi.
Lahingutest rinnetel ka. Eilse päeva jooksul suuri muutusi rinnetel ei olnud, Ukraina liikus edasi Luganski oblstis, kus nad vabastasid kuus asulat ning kõige loogilisem tundub olema plaan Svatove asulast mööda liikuda nii põhjast kui lõunast, peale mida peaksid Venemaa üksused kas taanduma Starobelskisse või on oht nö kotti jääda. Roman Svitani sõnul on Svatoves Venemaal suurusjärgus 5000 sõjaväelast. Kui Ukraina peaks suutma Svatovest edasi liikuda, siis on neil võimalik kiirelt võtta tagasi suured maa-alad Luganski oblastis. Seni on edasitungi seal piirkonnas pidurdanud ka vihmade tõttu raskeltläbitavad teed, aga nüüd on seal tulemas pikemaajaline nö vananaiste suvi. Nädalavahetusel võib seal omajagu huvitavat toimuda.
Dnepri läänekaldal nö Krivoi Rigi suunal Ukraina regrupeeris oma senises edukas pealetungis osalenud üksusi ning liikus aeglaselt edasi alal, kuskohast Venemaa üksused olid tagasi tõmbunud. Venemaa on seal paika saanud uue kaitseliini ning Ukraina peab suutma sellest läbi murda, et liikuda edasi Nova-Kahhovka tammini, peale mida oleks kogu Dnepri läänekaldal olevate Venemaa üksuste tulevik pehmelt öeldes tume. Ja seal on suur osa veel alles jäänud Venemaa dessantväelastest, seal on Venemaa hetkel vaat et kõige võitlusvõimelisemad regulaararmee üksused, nende kaotamine koos Hersoniga võiks olla löögiks, millest Venemaa armee enam hästi ei toibugi.
Venemaa armee jätkab rünnakuid Bahmuti ja Avdiijvka suunal ning Venemaa poolelt tuli infot, et väidetavalt suutsid nad enda kontrolli alla saada Zaitseve, see oleks siis antud asula puhul juba kolmas kord viimase kahe kuu jooksul. Venemaa üritab seal piirkonnas kõvasti ja Ukraina peab raskeid kaitselahinguid, aga siiani on nad suutnud oma ülesannetega hästi hakkama saada. Mitmed Venemaa poole sõjaväelased kardavad Ukraina uut suurpealetungi Zaporižžja suunalt, sest Ukraina olevat sinna koondanud tugeva löögirusika.
Relvastusest niipalju, et viimasel ajal on Ukraina saanud nii palju trofeetehnikat, et Ukraina sõjaväelase Ruslan Andreiko sõnul oli neil enne Izjumi operatsiooni jalaväepataljon, aga nüüd on see muutunud mehhaniseeritud pataljoniks. Izjumist saadud tankid olid olulist rolli mänginud ka Krivoi Rigi suunalt tehtud läbimurdes, lisaks sai Ukraina juurde palju laskemoona trofeetehnikale. Oryxi andmetel on Ukraina saanud Venemaalt näiteks 460 kasutuskõlblikku tanki ning see arv saab edaspidi ainult kasvada.
Venemaal on hüppeliselt kasvanud abielude sõlmimine, näiteks Amuuri oblastis sõlmiti oktoobris kolme päevaga 700 abielu ehk siis rohkem kui augustis kokku. Ühelt poolt tehakse oma senised kooselud nö ametlikuks, aga aktiivselt olla nö meestejahile siirdunud ka lastega üksikemad, sest abikaasa surma korral oleks võimalik saada neil 7 miljonit rubla hüvitist. Ja nii olevatki toimumas huvitav protsess, kus kaasat valitakse selle järgi, kui suur tõenäosus on tal sõjas ellu jääda - mida väiksem, seda parem, sest siis on suurem lootus kiirelt 7 miljonit rubla kätte saada.
Lähipäevadel võivad Ukraina sõjaväelased lahinguväljal teha suuri tegusid, sest eks nad tahavad kõik omaltpoolt teha Putinile kingituse. Jälgime arenguid.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: Venemaa eraarmeed ei saa läbi regulaararmeega (1)
Eestlased Ukrainas | 07 Oct 2022 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
