Edenemine on toimunud olukorras, kus Venemaa armee saatis sinna rindelõiku lisavägesid nii Hersoni kui Luhanski rindelt. See on seda märkimisväärsem, et Venemaa kasutab lennukeid ja ründekoptereid, neil on elavjõudu arvuliselt rohkem, samas kui Ukraina trumpideks on täpne suurtükituli, spetsiaalse aparatuuri abil vaenlase suurtükkide asukoha määramise võimekus koos täppismoona kasutamisega nende hävitamiseks ja kassettmoona kasutamine.
Jalavägi läheb ees ning sõjaline ekspert Aleksandr Kovalenko tõi välja, et Robotine suunal on Ukraina edasi liikunud üheksa kilomeetrit, kusjuures iga kilomeetri peale oli Venemaa pannud suurusjärgus 45 000 erinevat tüüpi miini. Ukraina meedias ilmus materjal, kus kirjeldati Ukraina sõdurite liikumist Robotine suunal, kus kilomeeter kilomeetri järel läbiti roomates üle miinipõldude, mille käigus oli miiniplahvatuses viga saanud ainult üks Ukraina sõdur.
Ukrainlased võitlevad oma vabaduse eest, näidates üles head motiveeritust. Samas on hetkel Robotine juures välja kujunenud olukord, kus Robotinest lõuna pool on Venemaa käes kõrgendikud, samas kui Ukraina on edasi liikunud ida pool mööda oru põhja, mistõttu on Venemaal rinde paigalejäämise korral võimalik anda sealt täpset suurtükitult Ukraina armee positsioonide pihta.
Ehk siis ei saa Ukraina jääda pidama praegustele positsioonidele, vaid peab proovima edasi liikuda. Samas tuleb kindlustada ka tiibasid, et Venemaa sealt ei ründaks. Ukraina saaks rahulikumalt hingata, kui nende kontrolli alla liiguks ka Robotinest lõuna pool asuv Novopropovkivka, aga eks teab selle asula tähtsust ka Venemaa ning elavjõust seal rindelõigus neil puudust veel ei ole.
Luhanski rindel on Kupjanski suund olnud natuke aktiivsem pool Ukraina ning ala natuke on Venemaa kontrolli alt liikunud nn halli tsooni, kus kontrolli ei oma kumbki pool. Svatove piirkonnas on Ukraina suurtükid teinud head tööd ning seeläbi oluliselt vähendanud Venemaa rünnakuindu. Väike edenemine on Venemaal olnud Kreminnast lõuna pool metsas, kus neil on arvestavav ülekaal suurtükkide osas ning lisaks kasutatakse aktiivselt ka lennuväge. Donbassis ei ole viimastel päevadel suuremaid muutusi toimunud.
Droonid. Pihkvas lendasid sõjaväelennuvälja lähedal ka täna öösel mopeed-droonid ning sotsiaalmeedias olevast videost on näha, et Venemaa armeel ei ole vahepealsel ajal miskit muutunud – ei ole lisandunud taevasse suunatavate valgusvihkudega prožektoreid, õhukaitsekahureid, õhukaitsesüsteemidest rääkimata ja nii tulistatakse samamoodi pimedas kuulmise järgi huupi automaatidest taevasse.
The Drive avaldas materjali, kus on satelliitidelt tehtud pildid kahest täiesti ära põlenud ja kahest kahjustada saanud transpordilennukist Il-76. On märkimisväärne, et kahjustada saanud lennukeid on mõlemat tabatud samasse kohta, ehk siis droonide võimekus objekti tuvastada ja täpselt tabada on märkimisväärne.
Omajagu arutelusid on olnud teemal, kuivõrd märkimisväärne oli Venemaa jaoks nende lennukite kaotus. Hetkel pole veel teada, kui uued olid need pihta saanud lennukid, aga Pihkva lennuvälja lähedal baseeruva 334. õhutranspordi diviisil olevat kokku 20 sellist lennukit, millest nelja kaotus on märkimisväärne.
Kokku pidavat Venemaal hetkel olema suurusjärgus 100 töötavat IL-76, lisaks osad remonti vajavad lennukid. Enne sõda suudeti neid lennukeid toota vahelduva eduga, tavaliselt 1-2 aastas, aga mõnel aastal ka kuni viis lennukit aastas. Sõja ajal ei oska keegi täpsemalt prognoosida, kas Venemaa üldse on sanktsioonide tingimustes võimeline neid juurde tootma või on ladudes olemas detaile mõne lennuki tootmiseks.
Aga korraga nelja suure lennuki (ühe hind suurusjärgus 3,5 miljardit rubla enne sõda, nüüd kindlasti rohkem) kaotamine on valus löök nii sõjaliselt (nendega veeti sõjaväelasi ja rasketehnikat), poliitiliselt ja ka majanduslikult, sest kaotatud lennukite asemele võetakse lennukid tsiviilkasutusest. See-eest Venemaa suurust ja viletsat teedevõrku arvestades on suurtel transpordilennukitel täita äärmisel oluline roll Venemaa ääremaa varustamisel kõige eluks vajalikuga.
27. augustil toimunud Kurski sõjaväelennuvälja rünnaku järel ilmusid sotsiaalmeediasse satelliidifotod, millelt ei olnud võimalik tuvastada lennukitel suuremaid kahjustusi. Ometi on Ukraina pool jätkuvalt kindel edukate rünnakute toimumises ning oma väidete tõestuseks anti meedia kasutusse video, kus näidatakse nn papist droonide testimist.
Selgus, et need droonid võivad vajadusel plahvatada õhus ning videos on näha, et plahvatusest tekkinud killud tabasid päris suurt maa-ala sihtmärgi ümbruses. Ehk siis lennuki kohal plahvatades n-ö komposteeritakse lennuk ülevalt poolt nii ära, et neid lennukeid enam niipea (kui üldse) kasutada ei saa. Samas satelliidilt vaadates pole neil nagu suuremat häda midagi.
Kui võtame arvesse, et neid papist droone ei suuda Venemaa õhukaitsekompleksid avastada, siis oleks ainukeseks lahendusteks sõjaväelennuväljade ümber 40 kilomeetrise kaitsetsooni loomine. Selle mehitamiseks on aga vaja palju sõdureid, samas elavjõuga on Venemaa armeel niigi probleeme.
Ja droonide sihtmärgiks ei pea olema ainult sõjaväelennuväljad, Venemaa territoorium on hiiglaslik ning sihtmärke jagub igale maitsele. Väga oluline on ka venemaalaste turvatunde hävitamine. Äärmiselt spetsiifilise häälega mopeed-droonid külvavad hirmu ja ebakindlust ka lihtsalt linnade kohal lennates.
Lisaks häiritakse sel viisil Venemaa lennuliiklust ning Kasahstan on juba mures, kas praeguste arengute jätkudes on neil mõistlik tsiviillendudega Venemaale jätkata. Kui teistest riikides enam Moskvasse ei lennata, lõhuks see kõvasti Putini poolt venemaalastele suunatud kuvandit Venemaast kui riigist, kus nn erioperatsioonist sõltumata toimub elu Venemaal edasi oma tavalist rada pidi.
Kui droonide tootmise osas on Ukrainal lõpuks asjad liikumas õiges suunas, siis on edusamme ka relvade ja laskemoona tootmisel. Ukrainian Armored Vehicles LLC juba toodab Euroopas 120 mm laskemoona miinipildujatele ning 122 mm laskemoona nõukogude ajast pärit suurtükkidele. Kuuldavasti on kümned tuhanded ühikud juba ka rinnetele jõudnud. Aga neile lisaks alustas ettevõte ka 60 mm, 82 mm ja 120 mm miinipildujate tootmist ning selle aasta lõpuks peaks plaanide järgi jõudma rindele vähemalt 300 miinipildujat.
Venemaast ka. Kuigi paberi peal soovib Venemaa aastaks 2030 suurendada lennukite tootmist 46 korda, on läänest rekvireeritud lennukite kasutusest väljalangemine juba praegu toimuv protsess. Praeguste arengute jätkudes langevad aastaks 2025 kasutusest välja pooled lääne päritolu lennukid, aga asendada pole neid millegagi.
Majandusteadlase Igor Lipsitsi sõnul illustreerib olukorda hästi juhtum Airbusi lennukiga, mis saadeti varuosade puudumise tõttu Iraani remonti, aga lennuk seisab seal nüüdseks juba viis kuud ning arenguid ei pasta. Lipsitsi sõnul üritas Venemaa sõja alguses käima panna lennukite detailide nn paralleelimpordi.
Eelmisel aastal see sõja algperioodil toimis, aga nüüd olevat kraane järjest rohkem koomale keeratud (lennukite varuosad on siiski äärmiselt spetsiifilised komponendid, mille liikumist on võimalik paremini kontrollida) ning kui Venemaa enda käsutuses olevate lennukite kasutusest väljalangemisele lisanduvad teiste riikide poolt tehtud lendude ärajäämised, siis on lennunduse osas juba lähitulevikus tulevik tumedamast tumedam.
Lipsitsi sõnul on Venemaa rubla odavnemisest tingitud kaupade kallinemise surve vastu liikumas nõukogude ajast tuntud võttega ehk siis hindade regulatsiooniga. Kui augustis kehtestati tema sõnul riiklikult reguleeritud hinnad toiduainetele, siis nüüd olevat sama järgnemas kodumajapidamistes kasutatavate seadmetega.
Ehk siis langeva rubla tingimustes kasvavad valuuta eest ostetava kauba sisseostuhinnad, aga müüma pead riiklikult etteantud hindadega. Lipitsi sõnul lõpeb see paratamatult ettevõtjate pankrotti minemisega ning riik kaugeneb kapitalismist.
Ometi on Lipitsi sõnul sõda põhjustanud Venemaa majanduses huvitavaid protsesse. Nii olevat hetkel Burjaatias kinnisvarabuum. Põhjus - peamiselt sõjaväelaste surma eest saadud n-ö kirsturahad, mille eest saab kinnisvara osta ning nõudlus stimuleerib pakkumist.
Ehk siis tuleb regiooni tööjõu hävitamise hinnaga regiooni raha, mille eest saab kinnisvara arendada. Lisan siia kõrvale võrdluseks infokillu, et Burjaatia päästjad tegid videopöördumise, et nende palgaga (22 000-24 000 rubla kuus, praeguse kursiga seal 250 dollari ringi kuus) ei olevat võimalik ära elada. Samas sõtta minemisel on ühekordne makse alguses 200 000 rubla ja mõnes piirkonnas rohkemgi.
Lahingupiirkonnas olles on palk samas suurusjärgus kuus ning surma korral makstakse kirsturaha viis miljonit rubla. Kui päästja läheks sõtta, teeniks ta kohe pea üheksa korda rohkem, sellised on tänapäeva valikud Venemaa äärmiselt vaestes ääremaa piirkondades.
Lipsitsi sõnul jõuab päris palju sõjas n-ö teenitud raha ka kauplustesse, lisaks olevat inimesed rubla kiire kukkumise kartuses hakanud võtma laenu, et osta selle eest kestvuskaupasid, mille hinnad planeeritakse riigi poolt külmutada. Kõik see kokku pluss sõjatööstuse töötamine täistuuridel võib Lipsitsi sõnul Venemaa majanduse näitajad välisel vaatlusel aasta lõpuks täiesti talutavateks muuta. Kui aga vaadata numbrite taha, siis midagi head tulevikus oodata ei ole.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
