Eile leidis maailma meedias laialdast kajastamist 9. mai tähistamine Moskvas. Minu enda jaoks ei ole eriti oluline see, kui palju seal oli sõjatehnikat või inimesi, määravam on üldine tonaalsus ja ka ideoloogiline sihitus. Kui palju aastaid tagasi oligi see päev paljude venemaalaste jaoks II maailmasõja lõpu (Euroopas) tähistamine, siis viimastel aastatel on see päev rakendatud Venemaa agressiivse poliitika vankri ette ning eilne üritus oli juba peamiselt seotud praeguse Venemaa agressiooni õigustamisega. Putini retoorika oli enamuse inimeste jaoks niigi varasemast tuttav ehk siis ümberringi on ühed vaenlased kõik, kes tahtvat Venemaad olematuks muuta. Kui midagi oli seal huvitavat, siis näiteks see, et Lukašenko füüsiline vorm oli nii vilets, et ta ei suutnud pärast paraadi isegi 300 meetrit käia ning ta lahkus kohe peale paraadi lõppu. Telepildist oli näha, et ta üks käsi oli sidemes, ei teagi, äkki mees lõhkus külmetava Euroopa jaoks nii hoolega puid, et tegi endale selle käigus viga või oli mingi muu põhjus, aga ilmselgelt tundis ta ennast Moskvas väga halvasti.

Paraadi ainuke tank T-34-85 oli hiljuti Laosest Venemaale tagasi toodud ja eks paistab, kas ta viiakse rindele ka, et püüda nii motivatsioonikriisis vaevlevaid Venemaa sõdureid vaimselt ergastada stiilis, et nüüd saate sõdida (st surra kiirelt) nagu teie esiisad omal ajal tegid, sest ega vahepealselt ajal Venemaa sõjapidamise meetodid muutunud ei ole – edu saavutatakse ainult elavjõu massiga rünnates, aga kui suurtükkidest tehtud laskudest tulevalli enam pole, siis ei ole ka sellest abi.

Sõjalises plaanis röövis Putinilt aga show wagnerlaste juht Prigožin, kes oma meediakanalite kaudu levitas videot, mis on sõjaväelastele palju mõistetavam kui oli see õnnetu üritus Moskvas. Peale seda, kui Kadõrov üritas oma sõnades Prigožini paika panna, oli viimasel järgi kaks valikut – kas olukorraga leppida ja ikka kaotada kogu oma üksuse tuumiku Bahmuti all, samas ka kaotades nö oma näo kriminaalse maailma arusaamade kohaselt või jätkata vastandumist kaitseministeeriumile. Kuidagi ju peab mees õigustama seda, et hoolimata sisuliselt piiramatu inimressursi saamisest (eelmisel aastal kümned tuhanded kinnipeetavad) ja võrreldes teiste Venemaa armee üksustega väga heldest varustamisest (kordades rohkem laskemoona, lisaks lennukid, uued tankid jne) ei suutnud wagnerlased väga suurte inimkaotuste hinnaga muud, kui kitsal lõigul liikuda Donbassis edasi ja sealjuures käivad võitlused Bahmuti pärast eelmise aasta suve lõpust alates. Soledaris tuli edu alles siis, kui appi tulid dessantväelased, sama teema oli Bahmutist põhja ja lõuna suunas edasiliikumisega.

Nüüd otsustas Prigožin esimest korda selgelt minna oma jutus Putini enda vastu, rääkides mõistukõnes sit*peast vanamehest, kes võib kogu riigi nö pekki keerata. Patiseis, kus Prigožini likvideerimine tooks kaasa suure tõenäosusega rinde kokkukukkumise selles piirkonnas, aga tema selgelt provokatiivne käitumine on ainult jõudu tunnistavas riigis pikemas perspektiivis ohtlik isegi Putinile endale. Ukraina sõjaväe juhtkond saab ainult heameelest käsi hõõruda, sest selline Prigožini käitumine näitab, et Venemaa armee puhul ei saa rääkida ühtsest armee juhtimisest ning ehk ei olegi vaja pealetungiga kiirustada, sest Venemaa armee üksuste omavaheline nagelemine alandab Venemaa armee niigi madalat moraali kogu väekontingendi ulatuses. Me ei kujuta ju ette, et NATO-s mõni sõjapealik saaks ultimaatumeid esitada, aga Venemaal hetkel asjad täpselt nii on.

Olukorrast rinnetel ka ning siin saab jutu siduda eelmise lõiguga ehk siis Prigožin väitis oma videos, et Venemaa 72. brigaadi kaks roodu olid ukrainlaste rünnaku tõttu põgenenud ning seetõttu olevat Ukraina tagasi võtnud kolm ruutkilomeetrit maad ning wagnerlased olevat kandud suuri kaotusi ukrainlaste edenemise takistamisel. Kuigi Ukraina armee ei taha ametlikult edenemist kinnitada, on olemas video, kus on näha ukrainlaste rünnak Bahmutist lõunas Klišeejevka suunal ning näha on ka põgenevaid 72. brigaadi sõdureid. Huvitav on see, et väidetavalt oli Ukraina kasutanud rünnakul Bradley jalaväe lahingmasinat ning on tulnud ka infot mujal rindelõikudelt, et sinna on juurde toodud omajagu lääne rasketehnikat, peamiselt jalaväe lahingmasinaid, nii et kogu lääne tehnika ei lähegi ainult suurpealetungi jaoks ühel suunal. Ukraina sõdurite andmetel on viimasel ajal juurde toodud ka palju miinipildujaid, mis olevat oluliselt parandanud nende võitlusvõimekust.

Bahmutis endas on Ukraina armee peamine tugipunkt linna lääneosas asuv kõrgematest hoonetest koosnev ala. Mitmel ööl järjest kasutas Venemaa seal süütepomme, aga Ukraina sõjaväelaste andmetel oli neil piisavalt võimalusi majadesse peitu minna, nii et nende hulgas kaotusi seetõttu ei olnud, küll aga kannatasid lagedal olevad tsiviilsõidukid. Võitlus käib iga maja pärast, tüüpiliselt ründavad seal wagnerlased 7-10 meheliste gruppidena, kusjuures tegutsevad agressivselt ja professionaalselt, nii et ukrainlastel on seal väga keeruline, sest lisaks kasutab Venemaa lennukeid ning suurtükkidest tehakse arvukalt laske.

Wagnerlaste põhienergia on suunatud põhja pool asuvale eramajade rajoonile, mida on lihtsam nö maatasa teha, peale mida ei ole ukrainlastel seal enam võimalik kaitset üles ehitada. Päeval tulistavad nad seda rajooni suurtükkidest, öösel üritavad rünnata. Kui neil õnnestub selle rajooni ära võtta, siis jõuavad nad Ukraina armee peamise varustusteeni ning peale seda on linna kaitsmisega jätkamine juba äärmiselt problemaatiline. Ukraina on hakanud Bahmuti piirkonnas aktiivselt kasutama mitmikraketiheitjaid HIMARS, volframkuule sisaldavate rakettidega võiks öiste rünnakute pidurdamine täiesti omal kohal olla.

Venemaa jätkas nii rünnakuid kui suurtükkidest tulistamisi ka mujal Luganski ja Donetski oblastis, aga edu ei saavutanud. Intrigeeriv olukord on välja kujunenud lõunarindel, kus Venemaa jätkab Energodarist nii inimeste evakueerimist kui ka kõige muu äravedamist – Energodari linnapea Dmitri Orlovi sõnul viiakse ära dokumendid, haiglate sisseseaded, arvutid, enam ei tööta poed, apteegid, rahaautomaadid. Kirjutasin Energodari probleemist Venemaa armee kontekstis eelmisel aastal, aga väike mäluvärskendus ei tee paha. Nimelt viib sinna ainult üks suur tee, aga see on läbi Vassilivka, mis asub ainult 15 kilomeetri kaugusel praegusest rindejoonest. Kui Ukraina suudaks asula ära võtta, siis oleksid Energodaris olevad Venemaa üksused väga suurte probleemide ees. Huvitaval kombel viib Venemaa oma kohaliku administratsiooni minema Skadovskist, mis on praegusel hetkel okupeeritud Hersoni oblasti territooriumi keskuseks nende jaoks. Linn asub suurusjärgus 50 kilomeetrit Hersonist lõunas, aga ju siis kardetakse Ukraina võimalikku edenemist pealetungi käigus.

Satelliitide abil saab tänapäeval hästi kaardistada kaitserajatisi ning märtsis Tokmaki ümbruses tehtud fotode abil analüüsis Pasi Paroinen Venemaa armee kaitse rajatiste ülesehitust.

Ta leidis fotodelt kuus erinevat kaitseliini, mille ehitamisel on kasutatud oskuslikult nii maastiku reljeefi kui ka metsaviirge. Kuue kuu jooksul on Venemaa sellel suunal teinud kaitse ülesehitamiseks palju tööd, aga kogu seda massiivset kaitserajatiste süsteemi vaadanud ekspertidel on peamine küsimus selles, et kas Venemaa armeel on piisavalt hea väljaõppega sõdureid, sest enamus seal kaitses olevatest üksustest ei oma suuremat lahingukogemust ning Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused on hetkel hõivatud lahingutega Donbassis. Teine suur küsimärk on sõdurite motivatsioon, sest sellega on Venemaa armees kuuldavasti viimasel ajal järjest süvenevad probleemid.

2023. aastal on Venemaa eelarvest nähtud okupeeritud territooriumite (Luganski, Donetski, Hersoni ja Zaporižžja oblastid) jaoks 410,7 miljardit rubla ja sealjuures on arvestatud, et okupeeritud territooriumite eelarvetes olevast rahast moodustab lausa 90% Venemaa keskvõimu poolt antav raha ning selle näitaja poolest oleksid nad esikohal, sest siiani olid selles arvestuses eesotsas Inguši vabariik (82%), Tšetšeeni vabariik (80%) ja Tõva vabariik (79%). Samas on okupeeritud territooriumitel olevate elanike sõnul viimastel kuudel järsult vähenenud Venemaa keskvõimu huvi purustatud piirkondade taastamise vastu. Kui paljusid purustatud asulaid Venemaa ei plaanigi taastada (näiteks Popasna, Volnovahha, aga ka Severodonetsk), siis olevat hoog maha läinud ka Mariupoli taastamisel, kus satelliidifotodelt on kokku loetud, et Venemaa hävitas seal linnas pommitamise käigus 1100 hoonet, aga uusi hooneid on ehitatud ainult nii palju, et neid saaks Venemaa propagandasaadetes näidata. Ahjaa, Venemaa propagandasaates näidati lugu sellest, kuidas purustatud Mariupolis avati taas trammiliiklus. Paar sõjaveterani Putinit tänamas, seismas mornide nägudega tegelased, kes Moskva poolt nö pukki pandud seal piirkonnas. Lõik lõppes sellega, kuidas liikuma hakanud tramm sõitis kohe rööbastelt maha. Rohkem kui kõnekas.

Muidu aga toimub okupeeritud territooriumitel täiemõõduline russifitseerimine ja okupandid üritavad kohalikel Ukraina passi omavatel elanikel elu põrguks teha, piirates neile juurdepääsu nii töökohtade saamisele kui pensionite kättesaamisele. Viimase trendina olevat passide kontrollijad hakanud neid mehhaaniliselt vigastama ehk siis maakeeli öelduna lõhkuma, et seeläbi sundida ukrainlasi Venemaa kodakondust võtma, sest ilma dokumendita on äärmiselt keeruline elada. Ja kui siis meesterahvas võtab Venemaa kodakondsuse, saab ta kohe kutse okupatsiooniarmeesse minemiseks. Russki mir kogu tema õuduses.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: