Homme algab plaanide kohaselt Venemaal Kaasanis BRICSi riikide tippkohtumine, mis on Putini jaoks ülimalt oluline, sest tema arusaamise kohaselt võimaldab see kohtumine näidata teda kui nn mitmepolaarse maailmakorra eest võitlejat. Paraku on BRICSiga see teema, et Venemaa majandusanalüütiku Anatoli Nesmiani sõnul ei ole see mitte midagi muud kui nö jutuklubi, sarnaselt ka G-7 ja G-20-ga ning mis veel halvem, sellel puudub igasugune tõsiseltvõetav ideoloogiline alus, sest kui G-7 on demokraatlike riikide ühendus, siis BRICS-is on koos niivõrd erinevad riigid, et Nesmiani sõnul näiteks ei ühenda Indiat ja Hiinat ideoloogiliselt eriti midagi, tema sõnul saaks seal ainsaks ideoloogiaks olla demokraatia vastu olemine, aga et maailmas on kaubanduses paljude riikide vahel tihedad majandussidemed, siis ei ole teised BRICS-i liidrid Nesmiani sõnul vaimustuses Putini katsest BRICS poliitvõitluse vankri ette rakendada.

Täna ollakse Venemaal väga löödud uudisest, et Brasiilia president otsustas viimasel hetkel tippkohtumisele mitte tulla, tuues põhjuseks probleemid tervisega. Selles kontekstis tuleks esile tuua, et Venemaa z-kanalites oldi väga häiritud Brasiilia toetusest nn Hiina rahuplaanile, mis nägi esimese sammuna ette relvarahu ja sisuliselt sõjategevuse külmutamise hetkel väljakujunenud rindejoonel ning just selles kontekstis võib ka vaadata Ukraina presidendi sõnumit võimalikust relvarahust, mis minu arvates pani päris osavalt kahvlisse nii Brasiilia kui Hiina, sest kui nad tahavad oma nö rahuplaaniga edasi minna, siis nüüd on pall nö nende käes ja kui nüüd jätkatakse endisel kujul Putini toetamist, siis võib öelda, et nende katsed rahuni jõuda ei ole olnud siirad.

Venemaal ollakse millegipärast kurjad ka Kasahstani presidendi peale, kes otsustas BRICSi kohtumisele mitte tulla ning BRICSi tuleviku osas peaks tõsine mõtlemise koht olema ka Indial, sest Putin üritab sinna kutsuda ka vaeseid ja autoritaarseid riike, kelle liitumise järel oleks järjest rohkem see organisatsioon Putini poliitiliste eesmärkide teenistuses, aga algselt sinna kuulunud riigid ei ole pehmelt öeldes vaimustuses sellisest perspektiivist. Kaasanisse ei sõida ka Saudi-Araabia kroonprints, kelle otsus detsembrist naftatootmist suurendada mõjutab ilmselgelt Venemaa naftatulusid pikemas perspektiivis.

Eks ole näha, kes lõpuks Kaasanisse üldse kohale jõuavad, nädalavahetusel oli igatahes vahepeal seal lennuliiklus suletud Ukraina droonide ohu tõttu ning pole välistatud, et täna ja homme võib sama asi korduda. Minnes Kaasanisse kohale, näitavad teiste riikide esindajad, et nad toetavad agressiooni läbiviivat riiki sõja pidamise ajal ning selles kontekstis on neil hiljem keeruline seletada, et toetavad mingisugust õiglasemat ja paremat maailma.

Nädalavahetusel korraldas Ukraina suurema droonirünnaku ning muude sihtmärkide hulgas tabasid droonid ka elektroonikatööstust Brjanski oblastis, lõhkeaine tootmise tehast Nižnõi Novgorodi oblastis Džeržinskis ning sõjaväelinnuväljal Lipetsk-2 asunud hooneid. Venemaa z-kanalitest kostus hädaldamist, et kui ukrainlased suudavad suure enamuse Venemaa pikamaadroonidest maha võtta, siis nemad samaga vastata ei suuda. Ka lendasid mõned droonid välja Peterburini, kus peale droonirünnakuid tekkisid elektrikatkestused.

Venemaa suurendas septembris hüppeliselt Ukrainasse saadetavate pikamaadroonide arvu ning sellega seoses on olnud omajagu arutelusid teemal, et suure tõenäosusega on see kasv saadud odavate nö peibutusdroonide lisamisega, et koormata rohkem Ukraina õhukaitset ning samas pikendada Ukraina territooriumil õhuhäire kestvust. Nüüd leitigi üks allakukkunud peibutusdroon, kus oli kasutatud Lünebergi läätse, mis peegeldab tagasi signaali kujul, mis näitab radari ekraanil drooni tegelikust suuremana ning lõhkeainet sellisel droonil pole, ta lendab nii kaua, kuni kütus otsa saab ja siis kukub alla. Telegram-kanali Oka-Gora hinnangul moodustavad Venemaa pikamadroonidest nö peibutusdroonid 30-50% nende koguarvust.

Olukord rinnetel. Sõja praeguses faasis on Ukraina armee peamine ülesanne hävitada võimalikult palju vastase tehnikat ja elavjõudu. Kui vastane ründab väga suurte jõududega ja sa hävitad neid suures koguses, kandes ise kordades väiksemaid kaotusi, siis on kõige tähtsam ülesanne täidetud. Sellises olukorras on mingil kujul taandumine tihtipeale paratamatu, aga eeskätt tehnika osas tekib Venemaa armeel õige varsti olukord, kus senisel kujul ei õnnestu enam laoplatsidelt vana tehnikat võtta ja seda lahingukorda sättida. Viimaste kuude jooksul on Venemaa armee hakanud vähem kasutama nii tanke kui jalaväe lahingumasinaid, selle asemel järjest suurem rõhk jalaväe rünnakutel, kellel ei ole soomustehnika tuge.

Z-kanali „Filolog v zasade“ autor Svjatoslav Golikov kirjutas sellest Pokrovski suuna kontekstis, kus soomustehnika ja elavjõu puuduse kontekstis on mitme viimase kuu jooksul nn hakkliharünnakutesse saadetud näiteks droonioperaatoreid, kuulipildureid, miinipilduja meeskondade liikmeid. Automaat käes, kahe kaupa paaris, laial rindel. Golikovi sõnul kaotab Venemaa armee nii suurtes kogustes spetsialiste, aga hetkel see kedagi ei huvitavat, sest kõrgemalt nõutakse tulemusi, mis tuleb saavutada iga hinna eest. Nii kaotas Venemaa armee eile Ukraina armee andmetel 1710 inimest, mis on üks suurimaid arve kogu sõja jooksul ning viimaste kuude jooksul hüppeliselt kasvanud Venemaa poole kaotusi kinnitavad ka näiteks britid. Ometi hetkel Venemaa armeel veel jätkub jõudu sellisel kujul rünnata.

Kurski oblastist on viimaste päevade jooksul tulnud vastuolulist informatsiooni, aga Deepstate andmetel õnnestus Venemaa armeel edeneda Olgivka ju Ljubimivka juures, samas kui Ukraina armee suutis natuke edeneda Sudžast kirdes. Mingist suurest läbimurdest siiski ei saa Venemaa armee kontekstis rääkida, seda tunnistavad ka Venemaa sõjaväelased ning iga edenemine tuleb nende jaoks suurte kaotuste hinnaga ning eks see oli ka üks Kurski operatsiooni eesmärke – hävitada vaenlast nende endi territooriumil.

Olukord peaks seal rindelõigul muutuma peale lehtede langemist ja sügisvihmade saabumist, siis on mõlemal poolel raskem ennast metsades droonide eest peita ning kuna teedevõrk on seal hõre, siis on ka vastase edasiliikumist kergem takistada, kui see peab kasutama väheseid kõvakattega teid.

Luganski rindel on Venemaa üksused peaaegu jõudnud Oskili jõeni, põhja pool õnnestus neil natuke liikuda Sinkivkast lääne poolt Kupjanski poole ning edenemine oli ka lõuna pool Andriivkast Višneve suunal. Ometi tuleb ka nn Luganski rinde kontekstis välja tuua, et lahinguid Kupjanski pärast oodati juba kevadel, aga nüüd on oktoobri teine pool ning kui aasta tagasi oli Venemaa armee Kupjanskist seitsme kilomeetri kaugusel, siis nüüd on nad viie ja poole kilomeetri kaugusel.

Donbassis on sarnane teema Tšasiv Jariga, mille osas kardeti, et lahingud jõuavad kesklinna juba varasuvel, aga hetkel on olukord sellest veel küllaltki kaugel. Venemaa armeel on küll õnnestunud paaris punktis põhja-lõuna suunaline veekanal ületada ja nädalavahetusel oli edenemine Tšasiv Jarist lõuna pool, Ivanivskest edela suunas.

Pokrovske suunal on viimastel päevadel aktiivsed lahingud Selidova pärast ning ka Kurahhove ja sellest põhja poole jääva territooriumi pärast. Selidoves on olukord Ukraina üksuste jaoks viimasel ajal halvenenud, sest Venemaa üksused on suutnud edeneda asulast lõuna pool, mistõttu on halvenenud logistika asula suunal, aga hetkel kaitse peab ning Ukraina on suutnud mitu kuud asulat enda käes hoida, võttes ära nii võimaluse Venemaa armeel liikuda Pokrovske peale.

Kurahhove suund on üks väheseid, kuhu Venemaa armee saadab järjekindlalt pea iga päev soomustehnika kolonnisid, suur osa tehnikast hävitatakse, aga nad tulevad uuesti ja uuesti. Eile näiteks hävitati sellele suunal 19 jalaväe soomusmasinat ja neli tanki.

Kurahhovest põhja pool oli Ukraina armeel vahepeal keeruline seis Nevelskist lääne pool, kus võis tekkida oht lääne pool ümberpiiramise osas, aga praeguse info kohaselt on Ukraina üksused taandunud lääne poole plaanipäraselt ning hetkel olevat olukord kontrolli all.

Droonid. The Times avaldas Larisa Brown’i artikli, mis räägib mobiilsete elektroonilise sõjapidamise vahendite arendustegevusest sõja aja tingimustes, mis on rallidroonide ajastul elupäästjad. Kui rahuajal on sõjaväe jaoks uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine kallis ja kaua aega võttev, siis sõjas ei ole aega, sest kui sa kiirelt arendustööd ei tee, siis kaua ei ela ja mõlemad pooled tegelevad uue sõja reaalsuses arendustööga ning uue toote väljatöötamine võtab aega ainult üks-kaks kuud.

Ukraina ettevõte Kvertus on näiteks välja arendanud 6000 dollarit maksvad seljakotid (foto allpool), mida kutsutakse siilideks, sest seal on kokku kuus antenni, mille abil surutakse maha seljakoti ümbruses sagedused 50-60 vahemikus sagedustel 100 MHz kuni 5.8 GHz. Loomulikult selliste seljakottide kasutamine sõjaväelaste tervisele hästi ei mõju pikemas perspektiivis, aga parem nii ellu jääda kui et droonirünnakus surma saada.

The Telegraph avaldas artikli uutest pikamaadroonide vastasest droonist Sting ning sellel teemal kirjutas ka Defence Express. Täpseid tehnilisi andmeid ei ole teada, aga et Shahed-tüüpi droon lendab Defence Expressi andmetel 180 kilomeetrise tunnikiirusega, siis peaks see droon igal juhul kiirem olema. Stingi puhul on kõige olulisem uuendus siiski tema juhtimine – väidetavalt suudab see droon autonoomselt üles leida vastase drooni ja selle ka hävitada, lisaks on droonil ka vajalikud seadmed öösel tegutsemiseks.

Üks väga oluline aspekt on veel – see on sellise drooni hind. Defence Expressi andmetel on läänes ainult üks analoogne tehnoloogiline lahendus, aga sellisel juhul pidavat droonivastane relv maksma pool miljonit dollarit, samas kui ukrainlaste poolt väljatöötatud drooni hind pidavat jääma alla 5000 dollari, mis on äärmiselt konkurentsivõimeline hind ning mis peamine, sellise drooni vastu Venemaa pikamaadroonidel rohtu ei ole.

Relvastusalane innovatsioon toimub praegu Ukraina sõjas väga kiirelt ning see on ka NATO riikide elulistes huvides olla selle innovatsiooni osaline, sest ka Venemaa arendab sõjas oma vastavaid võimekusi kiirelt edasi.

Ukrainas kogub hoogu skandaal meditsiinikomisjonide poolt väljastatud tervisetõendite osas, kus isegi igati sportliku väljanägemisega naisprokurörid on paberite järgi invaliidid ja saavad seetõttu riigilt veel erinevaid toetusi lisaks. Üldsuse pahameel on paisunud niivõrd suureks, et antud teemal pidi seisukoha võtma isegi Ukraina president. Ajal, kui vähese sissetulekuga ukrainlased annavad raha droonide ostuks, käib täiemõõtmeline riigi rahaliste vahendite kuritarvitamine ning kuritegelikku tulu teenivatel inimestel on tänu sõjale nii palju raha, et sellega ei osata isegi midagi peale hakata (selle kinnituseks juhtum Hmelnitski oblastist, kus meditsiinitõendite väljastaja kodust leiti 7 miljonit dollarit sularahas).

The Times kirjutas selle teemaga haakuva artikli, kus oli juttu Ukraina sõjaväest kõrvale hoidvatest meestest, kellest paljud maksavad iga kuu kuni 1000 dollarit altkäemaksu selle eest, et sõtta minekust pääseda. Mehed ei julge kuude kaupa elukohast väljuda, sest tänavatel võid haarangu käigus kinnivõetud saada. Inimlikus plaanis vägagi mõistetavad hirmud, aga sellistes oludes leidub Ukrainas massiliselt ametnikke, kes on valmis olukorda enda huvides ära kasutama, seda enam, et tunnistavad ka altkäemaksu andjad, et raha andmine ei anna 100% garantiid sõjaväest pääsemiseks. Ja ega need tänavalt kinnipüütud mehed rindel hea lahendus ei ole, sest Ukraina sõjaväelaste sõnul on vähemotiveeritud sõjaväelastest tihtipeale rohkem kahju kui kasu, aga selline see rohkem kui kaks ja pool aastat kestnud sõja reaalsus on, et mõlemal poolel on suuri raskusi oma armeede ridade täiendamisega.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING