Kuigi viimastel päevadel rindejoon ei ole palju muutunud, siis lahingutegevus on ägenenud ja seda eeskätt piirkonnas Bahmutist kuni Vugledarini. Ukraina poole andmetel on Venemaa suurendanud seal piirkonnas rünnakuid kaks korda ning Ukraina peab kaitselahinguid. Ometi jääb paljude ekspertide jaoks segaseks sellisel kujul rünnakute läbiviimine Vugledaris, kus rünnakutes osalevad ka Venemaa 155. merejalaväebrigaadi võitlejad, kes varem osalesid ka lahingutes Butšas, Irpenis ja Hostomelis. Ida-Ukrainas on viimasel ajal palju vihma sadanud ning käes on tõeline rasputitsa ehk siis ratastehnika saab liikuda probleemideta ainult mööda teid ning Venemaa enda sõjablogijate sõnul on ilm suureks takistuseks pealetungi läbiviimisel kogu sealse rinde ulatuses. Aga käsk on käsk ja nii kaotavat merejalaväelased Vugledari lähedal iga päev palju mehi surnute ja haavatutena, samas edasi on suudetud vähe liikuda ning õige varsti ammendub selle üksuse rünnakupotentsiaal. Venemaa sõjaväelased kurtsid 122 mm suurtükimürskude nappuse üle ja sellest on ka varem juttu olnud, et just selle kaliibriga suurtükimürskude varud on Venemaal otsakorral (152 mm jaguvat).
Sarnane olukord valitseb ka Bahmuti ja Avdiijvka juures, kus Venemaa ründab tehnikat ja inimelusid säästmata. Bahmuti juures suutsid Venemaa üksused ukrainlasi halvas mõttes üllatada, kui nad hakkasid kasutama madalal lendavaid lennukeid ukrainlaste positsioonide ründamiseks ning esialgu suutsid ka seetõttu palju probleeme tekitada. Eile aga oli juba olemas video, kuidas selline lennuk ukrainlaste poolt maha võeti ning lootust on, et edaspidi suudetakse sama edukalt tegutseda. Aga nendel rünnakutel on Venemaa jaoks karm hind, nii kaotavat nad iga päev seal piirkonnas rohkem kui 40 ühikut rasketehnikat päevas (lisaks palju inimesi, aga inimelu on Venemaa armee juhtkonna jaoks väärtusetu). Seda on palju ja peamine probleem on selles, et asemele saab ladudest võtta järjest vanemat tehnikat, mille tehniline seisukord on ka nagu ta on, see tehnika kipub kiirelt lagunema. Ometi on sundinud lakkamatud rünnakud seal piirkonnas ukrainlasi oma üksusi rinnete ulatuses ümber paigutama ning Bahmuti ja Vugledari juurde toodud reservid saavad tulla muude rinnete arvelt. Samas on teedelagunemise ajal palju kergem olla kaitses ning pikemas perspektiivis on Venemaa soomustehnika hävitamine üks kõige prioriteetsemaid ülesandeid, sest selle läbi järjepidevalt väheneb Venemaa võimekus tulevikus rünnakuoperatsioone läbi viia. Viimases hädas on Venemaa juba saanud Valgevenest 94 tanki T-72 ja 20 soomustatud jalaväe transpordimasinat BMP-2, aga praegusi suuri kaotusi tehnikas katavad need lühikeseks ajaks.
Luganski oblasti rindel on Ukraina küll teinud katseid edasi liikuda, aga samas on ka Venemaa teinud mitmeid vasturünnakuid, mille eesmärk on Ukraina üksusi Svatove – Kremennaja trassist eemale suruda ning eilse info põhjal oli Venemaa suutnud edeneda Makeejevka suunal. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul on Ukraina selles rindelõigus hetkel ammendanud oma rünnakupotentsiaali ning võib prognoosida, et mingiks ajaks jääb seal piirkonnas rindejoon paika.
Kõige vastuolulisem info tuleb Hersoni rindelt, kus Venemaa poolt küll tuleb läbi kõneisikute juttu, et varsti lahkutakse Dnepri läänekaldalt, kontrollpostidelt võetakse sõdureid maha, Hersoni oblasti oblasti administratsiooni hoonel pole enam Venemaa lippu, ära on viidud nii tuletõrjetehnika kui kiirabiautod jne jne jne, aga Ukraina poole andmetel on Venemaa regulaararmee üksused jätkuvalt rinde teises ja kolmandas kaitseliinis paigas ja nende äraliikumisest märke polevat. Venemaa on seal oma kaitseliinid hästi paika saanud ning Ukraina kandis vahepeal arvestatavaid kaotusi, kui neid üritati rünnata, peale mida on Ukraina keskendunud asümmeetrilisele lahingutegevusele, kus täppismoona kasutades hävitatakse Venemaa rasketehnikat, samas säästes nii enda sõdureid kui tehnikat, mida Ukrainal niigi napib. Ma ise kipun arvama, et antud rindelõigul on Ukraina väejuhatus kindel selles, et varem või hiljem peab Venemaa oma kaitsepositsioonidelt taanduma ning nende ülesanne on see taandumine teha võimalikult ohvriterohkeks, samas ise mitte pea ees nö tulle tormates. Tuleb kannatlik olla ja oodata.
Relvastus. Kui Venemaa kaotab palju soomustehnikat, siis omad probleemid on sellega ka Ukrainal ning peamine probleem selles, millest kirjutasin kui potentsiaalsest probleemist mitmed head kuud tagasi – Ukraina saab erinevaid haubitsaid ja liikuvsuurtükke, aga nüüdseks olevad neid juba 14 erinevat nimetust ning kõik nad vajavad hooldust, varuosasid ja remonti, aga kõige selle üheaegne läbiviimine on keerukas. Ka on selgunud, et lääne tipptehnoloogilised relvad ei kannata tihtipeale suurt koormust ning eriti palju probleeme on selles osas olnud sakslaste PzH-2000-ga, aga suurtükitoru on suudetud katki lasta ka näiteks poolakate KRAB-il. Remondiks tuleb relvastus viia tihtipeale Ukrainast välja, aga Ukrainal ei ole puudus mitte niivõrd mürskudest, vaid just relvadest, millega neid mürske lasta. USA-l on ladudes palju vanema põlvkonna liikuvsuurtükke M-109 ja nendest oleks Ukrainal palju abi, ehk saab Ukraina selles osas varsti ka abi.
Laskemoon. Kui sellega on probleemid Venemaal, siis ülearu palju pole seda ka Ukraina poolel. Sõjas tõi olulise muutuse mitmikraketiheitjate HIMARS ja M-270 MLRS andmine Ukrainale, aga mitmikraketiheitjate juhitavaid rakette on ladudes teatud arv, samas sellise kõrgtehnoloogilise laskemoona juurdetootmine käib palju aeglasemalt kui Ukraina suudab neid sõjategevuses kasutada. Kusjuures sellesama laskemoonaga seoses on ka lõbus uudis Venemaalt, kus levitatakse infot, justkui olevat Venemaa suutnud hävitada tehase Harkivis, mis tootis laskemoona HIMARSitele. Selline on Venemaa propaganda tase tänasel päeval. Nüüd on hakatud Ukrainale andma rohkem täppismoona suurtükkide jaoks ning see on andnud hea tulemuse.
Venemaa viljatehingust väljumise katse lõppes Venemaa jaoks suure alandusega, sest kõigile sai selgeks, et reaalsuses ei olegi Venemaal enam sõjalist jõudu laevastiku näol Mustal merel, mis suudaks viljavedu takistada. Nüüd teatas Venemaa, et nad ei välju viljalepingust ja et see kehtivat lepingu lõpuni, samal ajal ei ole Ukraina andnud mingeid garantiisid selles osas, et nad enam Venemaa sõjalaevasid Mustal merel ei ründaks. Kes oleks veel mõned kuud tagasi osanud oodata, et Türgi paneb Venemaa nii karmilt paika, aga nüüd on see juhtunud. Selles kontekstis ei ole liigne ära märkida, et Erdogani selge soovitus Putinile on lahkuda kõikjal okupeeritud aladelt sh ka Krimmist ning taastada Ukraina territoriaalne terviklikkus 1991. aasta piirides.
Mobilisatsioon Venemaal. Sellega seoses tuleb järjest infot erinevatest Venemaa osadest, et asjad ei ole pehmelt öeldes hästi. Peamine rahulolematuse põhjus on olnud rahaline ehk siis mobiliseeritud nõuavad ühekordset suuremat rahalist makset sõttaminemise eest. Kuuldavasti andis Putin selles osas järele ning nüüd saavat sõttaminejad ühekordselt 195000 rubla. Aga see on ainult osa probleemist. Lisaks sellele kooruvad välja järjest ebameeldivad juhtumid, mis näitavad, et sellisel kujul mobiliseeritutest on problemaatiline keerukamaid lahinguoperatsioone läbiviivaid üksusi koostada. Nii saabus ühte Belgorodi oblasti raudteejaama rong, kus oli 350 purupurjus tšmobikut ning sellise massiga ei saanud kohalikud politseijõud hakkama. Ka on mobiliseeritute hulgas lõkkele löönud rahvustevahelised pinged, mis sellisel kujul olid olemas ka juba Nõukogude Liidu ajateenistuses. Nii on olemas ühe venelasest mobiliseeritu salvestatud telefonikõne, kus ta kurdab, et nende sõjaväeosas on võim tadžikkide käes, kes peremehetsevad ja ei tee midagi, aga kogu nö musta töö peavad ära tegema venelased. Võib päris kindel olla, et kui kunagi sellised üksused rindele jõuavad, siis lahingustressis võib omavaheliste suhete klaarimine võtta äärmiselt traagilised mõõtmed ning vaevalt selliste üksuste lahingvõimekus ülemäära suur saab olema.
