Ukraina korraldab pea iga päev droonirünnakuid Venemaa asuvatele sihtmärkidele ning üheks viimase aja suuremaks edulooks on kujunemas rünnak Saraatovi oblastis asuva Kristalli kütusehoidla vastu, kus hoiti kütust, millega tangiti Engelsi lennuväljal asuvaid strateegilisi pommitajaid. Venemaa päästeteenistused ei saanud seal olukorda oma kontrolli alla, esimese mahuti järel plahvatas teine ning nüüd on jõutud faasi, kus oodatakse mahutis kütuse põlemise lõppu lootuses, et ei plahvata kõrvalasuvad mahutid.
Teadaolevalt on juba praegu probleemid lennuväljal asuvate lennukite tankimisega, nii et see rünnak on oma eesmärgi täitnud. Venemaa poole päästjatel on info, et kui peaksid veel mõned mahutid plahvatama, siis loobutakse täielikult edasistest kustutustöödest ja oodatakse, kuni tuli lõpuks ise kustub. Hea näide edukast asümmeetrilisest sõjapidamisest. Ukraina kasutas nendes rünnakutes droone Bobjor, mis lendavad kuni 1000 kilomeetri kaugusele ja kannavad kuni 100 kilogrammi lõhkeainet.
Olukord rinnetel.Jätkuvalt on palju arutelusid Ukraina nädalavahetuse vasturünnaku üle Kurski oblastis ning need keskenduvad peamisel teemale, et kumb pool teadis paremini vastase plaanidest ning kuidas selles kontekstis neid rünnakuid tõlgendada. Minu enda arvates ei olnud Ukraina poolele saladus, et Venemaa plaanis suuremaid rünnakuid mitmest lõigus ning Venemaa lootis, et hästi mineeritud teed ei võimalda Ukrainal Velike Soldatske poole liikuda. Ootamatu külm võimaldas Ukrainal kasutada edasiliikumiseks vähemineeritud alasid, samas oli teada, et paarile külmale päeval järgneb suur soojalaine, mis muudab põllud taas pehmeks ning siis tekivad Ukraina armeel probleemid ning nii ka läks.
Venemaa aga läks varem planeeritud pealetungile ning Deepstate kaardi andmetel on nad viimasel päevadel päris arvestatavalt lääne poolt ka suutnud edasi liikuda. Selline edenemine seab Ukraina jaoks suure küsimärgi alla oma positsioonide hoidmise põhja pool Pogrepki juures, sest logistika muutub veelgi keerulisemaks.
Samas tõi Ukraina endine sõjaväelane Arty Green välja, et Kurski oblastis saavad ukrainlased sõdida neile palju sobivamates tingimustes, Venemaa on olnud sunnitud teistelt rinnetelt sinna viima jõude, keda muidu oleks kasutatud Ukraina territooriumil ning kõigele lisaks hävitab Venemaa nüüd enda taristut. Green’e sõnul ei ole võimalik kogu aeg kaitses olla, sümmeetrilises sõjas ei oleks Ukrainal sellisel juhul mitte mingit võimalust Venemaa vastu, kellel on oluliselt suurem inimressurss kasutada.
Kupjanski suunal on Venemaa armee suutnud viimastel päevadel suurendada oma sillapead Dvoritšna juures. Donbassis jätkub Venemaa üksuste pealetung ning Pokrovske osas joonistub järjest selgemini Venemaa plaan, kus üritatakse linnast nö mööda liikuda põhja ja lõuna poolt. Seetõttu ründab Venemaa armee arvestatavate jõududega Vozdviženkast põhja poole. Ukraina sõjaväelaste sõnul on just selles lõigus, aga ka Toretske ja Tšasiv Jari juures Venemaa armee suutnud neid ebameeldivalt üllatada droonidega.
Optilise kaabli otsas olevatest droonidest olen varem ka mitu korda kirjutanud, aga nüüd on neile lisandunud ka droonid Molnija-2. Tegemist on nö vaese mehe Lancet droonidega ehk siis tiibadega droon (vene keeles mõiste „krõlja“), mis on tehtud kõige odavamatest materjalidest (näiteks vineer), lendavad kuni 30 kilomeetri kaugusele, sealjuures kannavad arvestavas koguses laskemoona. See kontseptsioon pole uus, eelmisel aastal olid sarnased droonid tegevuses ka näiteks Ukraina poolel Harkivi suunal, ometi olevat Venemaa armeel nüüd nii optilise kaabliga droone kui neid Molnija-2 droone nii palju, et Ukraina sõjaväelaste jaoks on see kujunemas tõsiseks probleemiks.
Võib palju rääkida peatsest tehnoloogilisest evolutsioonist droonide vallas ja Ukraina võimalusest saada siis tänu imerelvadele ülekaal, samas nende samade optilise kaabli otsas olevate droonide võidukäigu magas Ukraina pool maha ning nüüd üritatakse mahajäämust tagasi teha, kuigi asjad oleksid võinud olla ka teistpidi.
Kurahhove on sisuliselt Venemaa armee käes, samas on ka Venemaa armees probleemid ning seal lõigus on nende edenemine olnud viimasel ajal vaevaline, sest väidetavalt ei olevat sinna lõiku enam värskeid reserve juurde toodud ning see kajastub kohe ka lahinguväljal.
Toretskes on Ukraina armee kontrolli alla jäänud veel ainult väikene ala, ka on Venemaa armee Tšasiv Jaris Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno andmetel peale neljakuulist vahet taas kasutusele võtnud termobaarilised kompleksid TOS-1A Solntsepjok, mis ei lase kaugele ja on seetõttu olnud Ukraina droonide löögiulatuses, aga järelikult on siis ka Venemaa poolel seal korralikud elektroonilise sõjapidamise vahendid (EW), mis võimaldavad nendel kompleksidel tegutseda.
Ukraina poole andmetel on Venemaa armee sõja jooksul visanud lennukitelt 51000 liugpommi, millest tervelt 40000 eelmisel aastal. Kirjutasin eelmise aasta varasuvel, et kui Ukraina nende vastu nö rohtu ei leia, siis pikemas perspektiivis on liugpommide mõju tuntav, sest vanu lennukipomme on Venemaa ladudes väga suurtes kogustes ning pikapeale hävitavad ka ebatäpsed pommid kõik ukrainlaste kaitsepositsioonid.
Ukraina poolel oli lootus, et F-16 tulek võimaldab selles osas olukorda muuta, aga F-16 pole ju ka muud kui platvorm ning kui neile ei ole panna suurema lennuulatusega õhk-õhk tüüpi rakette, siis liugpommide vastases võitluses neist abi ei ole ja nii on hetkel ka läinud, kus F-16 peamine funktsioon on aidata tõrjuda Venemaa armee poolt läbiviidud rünnakuid tiibrakettidega.
Õigel ajal ei lubatud ATACMS rakettidega rünnata lennukeid Venemaa sõjaväelennuväljadel, kui nad olid veel nende rakettide laskeulatuses, nüüd on veel ainsa hädapärase lahendusena võimalik kasutada EW komplekse, et liugpommi lennu lõppfaasis selle täpsust veelgi vähendada, aga kuna rindejoon on 1130 kilomeetrit pikk, ei ole reaalne kõikjale võimsaid EW komplekse üles panna.
Ukraina enda sõjatööstuse kontekstis on räägitud palju erinevatest reaktiivmootoriga droonidest ja ka erinevatest suurematest rakettidest, aga eks see rääkimise pool ongi kõige lihtsam, tootmine on keeruline ja toodang kallis, lisaks üritab Venemaa maksimaalselt tootmise arendamist segada. On räägitud ka Ukraina vastusest Venemaa liugpommidele, aga erinevalt Venemaast ei saa Ukraina neid liugpomme lendu lasta kõrgelt, sest siis on nad Venemaa pikamaa õhutõrjekomplekside löögiulatuses.
Venemaa z-kanalites on järjest rohkem kurtmist Ukraina uue tankitõrjemiini PTM-L1 üle ning antud teemat valgustas sotsiaalmeediakanalis GrandpaRoy2. Lõhkelaeng on kumulatiivne ning detoneerib miin kahel juhul – magnetvälja muutuse tõttu või miini kallutades. Neid pannakse teedele suuremate droonide abil ning väidetavalt neid ei olevat võimalik ohutult demineerida, ainus lahendus olevat eemalt tulistamine.
Ukraina pool on väidetavalt suutnud käivitada selliste droonide tööstusliku tootmise ning see on hea uudis, sest sõja kolmanda aasta lõpupoole on EW vahendite arengu tulemusel miinide tähtsus kaitselahingutes oluliselt tõusnud, sest need töötavad piltlikult öeldes iga ilmaga ja neid EW ei mõjuta.
Läheneb uue USA presidendi ametisse astumise tähtaeg ja nagu oodata oligi, siis on varasem lennukas 24-tunniga sõja lõpetamise reoorika asendunud hoopis realistlikuma lähenemisega, nüüd räägitakse sõja lõpetamisest lähema kuue kuu jooksul. Trumpil on selge soov oma lubadus teoks teha, aga
Meduzas ilmunud artiklis kurdavad väljaandele infot andnud inimesed, et Putinile meeldivat sõdimine, et olevat tunda selles osas lausa hasarti. Eks tunnistas ju Putin ka varasemas telemaratonis, et tal olevat igav, vaja olevat nö dvižuhhat (edasiliikumist) ning praeguses faasis olevat Putini nõudmine ikka, et ta peaks enda kätte saama neli Ukraina oblastit + muud tema nõudmiste täitmised.
Reaalses elus on Putin omamoodi väljapääsmatus olukorras, sest ega sõja jätkamisele tal hetkel head alternatiivi ei olegi ning Venemaa majandusanalüütiku Anatoli Nesmiani sõnul tunneb Putin sõja kontekstis ennast mugavalt, sest see võimaldab probleemideta maha suruda mistahes rahuolematuse ilmingud Venemaa ühiskonnas, samas kui sõja võimalik lõpp tähendaks tegelemist Venemaa sisemiste probleemidega ning ega seal midagi head ei ole, üks probleem ajab teist taga, sõja lõpetamine tähendaks sadade tuhandete sõdima harjunud inimeste tagasipöördumist elu juurde olukorras, kus nende sissetulek langeks väga oluliselt, samas peaksid nad harjuma tsiviilmaailma reeglitega.
Putinit ei huvita tavaliste venemaalaste olukord, ta elab ainult sõja nimel ja Venemaa jaoks oleks kiiremaks nõiaringist väljapääsuks Putini võimult kõrvaldamine, aga selliseid arenguid on tänasel päeval vähetõenäolised. Trumpil ei ole ka erilist mänguruumi, sest oma lubadustest taganemine näitaks teda nõrgana, siis ongi põhiküsimus, et kas ta suudab kehtestada ennast nii, et Putin oleks sunnitud selgeid järeleandmisi tegema oma praegustelt positsioonidelt.
Ukraina jaoks tähendaks see sõjalise abi jätkumist ka Trumpi ajal, samas kui ei toimu Ukraina armee relvastuse osas kvalitatiivset muutust ning Venemaa saab ka edaspidi probleemideta naftat ja naftatooteid ekspertida, siis sõjale niipea veel lõppu ei paista.
Käesoleva sõja jooksul on palju räägitud Venemaa elanike suhtumisest lääneriikidesse. Telegram kanal Political Animal refereeris selles kontekstis Henry E. Hale ja Adam Lentoni eelmise aasta juulis avaldatud artiklit „Do Autocrats Need a Foreign Enemy? Evidence from Fortress Russia.“. Teadlased uurisid Venemaa elanike suhtumist nö läände perioodil 2004 kuni 2021 ning selgus, et 2021. aasta detsembris pidas läänt vaenlaseks ainult 6% küsitletutest, samas rivaaliks 31%, liitlaseks 44% ja sõbraks 5% küsitletutest.
Ehk kui Venemaa riiklik propagandamasin üritas juba siis välja mängida suurt vastuolu Venemaa ja lääne vahel, siis venemaalased ise näevad endid eurooplastena, kelle jaoks lääs ei ole vaenlane. Seda isegi olukorras, kus paljud venemaalased pole varem elus nn läänes käinudki.
Mis aga puudutab sõjaaegset Venemaa sotsioloogiat, siis seda kommenteeris Anatoli Nesmian kui täiesti mõttetut, sest tööle hakkas inimeste enesetsensuur ning tema sõnul olevat seda eriti hästi näha küsitluste tulemusi analüüsidest inimeste ametite kaupa – mida suurem sõltuvus riigi poolt saadavast sissetulekust, seda nö riigitruusimaid vastuseid inimesed küsitlustes annavad, eriti mis puudutab suhtumist nö sõjaväelisse erioperatsiooni Ukrainas.
Ka on väga selge vahe vastustes, sõltuvalt küsitlusmetoodikast – kui küsitleja viib intervjuu läbi inimese juures kodus, on toetus sõjale keskmiselt 15% suurem kui telefoni teel läbi viidud intervjuudes ning Anatoli Nesmiani sõnul on siin ka võti, miks kodudes inimesi intervjueerinud Levada-Tsentri küsitlustes on inimeste toetus sõjale märgatavalt suurem.
Selles kontekst on huvitav märkida, et ühes grupis on väga selge vastuseis sõjale ning see on Moskvas ja Peterburis elavad kultuurivaldkonna töötajad, kes jätkuvalt on valdavas enamuses sõja vastu ja nad julgevad ka seda välja öelda. Z-patrioote ajab see muidugi marru, aga midagi teha pole.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse
Facebook postitusel.
