Olukord rinnetel. Eelmises ülevaates kirjutasin Venemaa rünnakuüritusest soomustehnikaga Kupjanski suunal Sinkovka küla põhjapoolses osas. Ukraina suurtükiväelased ärkasid hilja, aga nüüd on olemas video, millest nähtub, et taganemisel hävitati neli kaheksast Venemaa jalaväe lahingumasinast. Nädalavahetusel üritas Venemaa sealt suunalt veel, aga need üritused lõppesid veelgi kuulsusetumalt ning ukrainlased suutsid isegi natuke maad tagasi võtta Sinkovkast ida pool. Ukrainlased sealjuures kommenteerisid, et jumal tänatud, et Venemaa armeel seal rindelõigus nii küündimatud komandörid on, sest Venemaal on seal ülekaal kõigis võimetes pluss aktiivne liugpommide kasutamine.

Donbassis aga Ukrainal nädalavahetus nii positiivses võtmes ei kulgenud, sest Venemaa armee läks liikvele Avdiijivkast lõuna pool ning hoolimata suurtest kaotustest tehnikas suutsid natuke edasi liikuda Vodjanest põhja, kirde ja lääne suunal. See suund oli viimastel nädalatel küllatki vaikne, sest Venemaa suuremad rünnakuüritused olid Avdiijivkast põhja ja ida pool. Lähimad päevad näitavad, kas Ukraina suudab sealt suunast Venemaa edenemise peatada või mitte.

Venemaa jätkab pealetungi ka Avdiijivkast ida poolt, kus nad on tööstusrajooni enda kontrolli alla saanud ja natuke sellest lääne pool olevat metsa. Ukraina sõjaväelaste sõnul on selline tegutsemine natuke üllatav, sest nad ei arvanud, et Venemaa üritab korrata Bahmutit ehk siis linnalahingutega linna äravõtmist, aga tundub, et inimressurssi on Venemaa armeel piisavalt, mida saab ohverdada. Samas ei ole Venemaa armeel enam wagnerlasi, ei ole enam sellises koguses eksvange, keda surma saata, aga Ukrainal on nüüd kassettmürsud ja rallidroonid.

Ukraina ajakirjanik Juri Butuzov kirjutas Ukraina nõrkadest kaitseliinidest Avdiijivkast põhja pool, kus Stepove juures olevat ainult üks kaitseliin, aga vaja oleks kolme, mis võimaldaks sõjaväelastel manööverdada. Seal kaitsepositsioonidel olevad 47. brigaadi võitlejad olevat väga kurnatud, sest Venemaa ründab vahetpidamata. Seal suunal on Ukraina sihikule võtnud Donetskis asuvad sihtmärgid, nii on olemas videod kütusemahutite põlemisest.

Marinkas on Ukraina kontrolli all veel väike lõik lääneosas, aga hoolimata Venemaa armee suurtest pingutustest ei ole suutnud nad ukrainlasi lõplikult linnast välja suruda. Bahmutist lääne pool oli Venemaal väike edenemine Hromovest lääne poole.

Olukorrast Dnepri idakaldal ilmus pikem artikkel The New York Times’is ning seal kirjeldatakse ülimalt keerulist olukorda, millesse on sattunud Ukraina merejalaväelased.

Olen ise ka varem kirjutanud, et Ukraina jaoks ei ole hea variant, kui praegune olukord jääb püsima, sest Venemaal on nii palju liugpomme ja ka suurtükke ja miinipildujaid, et kitsal ribal olevate ukrainlaste elu pikapeale põrguks teha. Krinki on täiesti maatasa pommitatud, seal pole kuskil peituda, Krinki ja jõe vahele jääval soisel alal ei olevat võimalik maasse kaevuda, sest maapind on silmini vett täis. Asulast lõuna pool on Ukraina kontrolli all ainult kitsas metsaviirg, aga vastas olevate Venemaa üksuste arvukus on kordades-kordades suurem.

Ukrainal on küll eelis selles osas, et jõe läänekallas on kõrgem ja sealt on parem suurtükkidega tuld anda ja rallidroonide kasutamises on ka eelis, aga see kõik ei aita kuigivõrd liugpommide vastu ja ukrainlaste sõnul pidavat 500 kilone lennukipomm ikka olema väga valus relv ning puudust nendest Venemaal ei näi olevat. Kuigi Venemaa kannab seal rindelõigus suuri kaotusi, on arvestavad kaotused ka ukrainlastel ning seal on tegutsemas nende eliit, merejalaväelased.

Ukrainal saab olema väga keeruline mistahes rindelõigul tänastes oludes edasi liikuda, kui Venemaa lennuväe tiibu ei suudeta kärpida. Üks Ukraina Mig-29 piloot kirjutas, et nad annavad endast küll parima, aga Ukraina sõjalennukeid olevat vähe ning nad on küllaltki vanad ja väsinud, samas kui Venemaal on seisud selles osas paremad, lisaks on Venemaa uutel lennukitel paremad radarid ja ka kaugemale lendavad õhk-õhk tüüpi raketid. Suvise pealetungi kontekstis jääb minul kõige rohkem kripeldama see, et USA-l puudus õigel ajal julgus anda ATACMS rakette, millega oleks saanud korraldada korraliku hävingu Venemaa lennuvahenditele, mis asusid Ukraina okupeeritud territooriumil. Hiljem sügise poole andis USA mõned väiksema lennu-ulatusega ATACMS raketid ja sellest piisas, et Berdjanskis tõeline häving korraldada. Aga kui Ukrainale oleks õigel ajal antud suurusjärgus 100 erineva lennu-ulatusega ATACMS raketti, oleks pealetungil probleeme Venemaa lennuvahenditega olnud palju vähem.

Ukraina on oma droonide tootmisel hoogu üles saamas ja jätkuvalt tuuakse neid Ukrainasse ka läbi teiste riikide, selle tunnistuseks on rünnak Rostovi lähedasel lennuväljal väidetavalt Hiinas toodetud droonidega, kus kahjustusi sai vähemalt üks Su-34. Peamiselt olid varem seal lennuväljal pommitajad Su-24, aga sõja ajal on sinna toodud ka Su-34-d ja just nendelt visatakse liugpomme. Ehk ilmub päeva peale rohkem pildilist materjali, aga Ukraina armee poolt väga õige liigutus, sest Venemaa lennukid ja ründekopterid tuleb kas hävitada või suruda piirist kaugele, muidu on väga keeruline edaspidi edu saavutada.

Droonide osas on Ukrainas emotsioone palju ja vastukäivat infot ka omajagu. Riiklikul tasandil olevat põhifookus suunatud suurema lennuulatusega sisepõlemismootoriga droonide arendamisele ja tootmisele, aga Denis Davõdovi sõnul olevat rallidroonidest lausa 90% vabatahtlike poolt rindele organiseeritud ning paljud rallidroonide detailid olevat Poola piiril veoautodes kinni, sest need ei ole sõjalised veosed ning pidavat seetõttu seisma üldjärjekorras ajal, kui neid droone oleks hädasti rindele vaja.

Droonid on mulle südamelähedane teema ning olen mitu korda ka kirjutanud, et Ukraina peaks hakkama tootma võimalikult odavaid droone, mille abil saaks korraldada Venemaale tõeliselt massiivseid rünnakuid. Selles kontekstis oli hea lugeda infot, et Ukraina armee saab enda käsutusse droonid AQ 400 Scythe. Tegemist tõelise nö säästudrooniga, mille hind ilma elektroonikata on suurusjärgus 15000 dollarit, koos kõigi kellade ja viledega kuni 30000 dollarit. Lennu-ulatus on sõltuvalt mootorist kuni 750-900 kilomeetrit, lõhkeainet kannab 42 kilogrammi, kiirus sõltub ka mootorist, aga suurusjärgus 150 kilomeetrit tunnis.

Et AQ 400 on modulaarne ehk detailidest kiirelt kohapeal kokkupandav, siis võtavad nad transportimisel vähe ruumi. Kerekorpus on peamiselt valmistatud vineerist, seega on võimalik nende tootmist kiirelt suurendada mööblitehastes väga arvestatavate kogusteni. Saab paigaldada erinevaid mootoreid ja lõhkekehasid, kulude kokkuhoidmiseks saab droonipilve juhiks panna elektroonikast tulvil kallima variandi ja temaga koos lendaksid odavamad droonid, mis järgneksid juhtdroonile.

Lisavõimalus on muuta droon suureks rallidrooniks. Droonid suudaksid lennata kolme kilomeetri kõrgusel, kus nende allalaskmiseks tuleks kasutada nendest kallimaid vahendeid või siis ka ainult 30 meetri kõrgusel maapinnast, mis samuti muudab teatud oludes nende allatulistamise problemaatiliseks. Peamine on aga tootmise skaleeritavus ning kui praegu suudetakse toota 50 drooni kuus, siis järgmise aasta teises kvartalis on juba plaan toota kuus 500 drooni ja see on juba märkimisväärne kogus. Drooni saab lendu tõsta ka väikese teliku abil, mis õhkutõusmise järel alla kukub ja mida saab uuesti kasutada. Minu jaoks on selle drooni näol tegemist sammuga väga õiges suunas, kõik on nii, nagu peab – odav ja suurtes kogustes toodetav ning nende droonide puhul keegi ei kobise, kui rünnatakse Venemaal asuvaid sihtmärke.

Põhja-Koreast toodud mürskude osas on olnud palju kõlakaid, aga tõendeid nende kasutamist oli vähe. Nüüd kirjutas aga nendest põhjalikult Hersoni rindel tegutsev Venemaa sõjaväelane, kes z-kanalites kirjutab varjunime „VDV za Tšestnost i Spravedlivost“all. Tema sõnul olevat Põhja-Koreast toodud suurtükkide moonaga tõeline peavalu. Üks teema on see, et püssirohtu pidi olema kogusena nagu jumal juhatab, seega mingist täpsest laskmisest ei tulevat midagi välja, aga lisaks pidavat osad mürsud väljalaskmisel torus plahvatama, mistõttu olevat seetõttu hävinud juba mitmeid haubitsaid D-30 koos meeskonnaga. Z-blogija kirjutab, et see, kes inimene, kes lubas Põhja-Korea si**a ilma testimata ja kontrollimata rindele, tuleks kinni panna, sest nende kasutamine olevat tõeliselt ohtlik. See hala on nagu muusika minu kõrvadele.

Nädalavahetusel ilmus Venemaa meediasse rõõmusõnum, et nende õhukaitsekompleks Buk-M3 olevat teinud tööd hindele „suurepärane“ ja võtnud alla Ukraina pommitaja Su-25. Juba poole tunni pärast nende entusiasm aga rauges ja selgus, et tegemist oli hoopis Venemaa enda lennukiga. Omapoolse avalduse tegi Ukraina õhujõudude juht Nikolai Oleštšuk, kes kirjutas, et võib kindlalt öelda, et selle lennuki ei võtnud alla Ukraina õhukaitse, vaid et tegemist oli Venemaa õhukaitseväelaste vilunud ja täpse tegutsemisega, mille eest neile kogu Ukraina rahva nimel suur tänu. Ta soovitas Venemaa õhuväelastel seda liini hoida.

The Moscow Times andmetel hakkasid Venemaa firmad massiliselt Küproselt põgenema peale seda, kui sinna saabusid USA rahandusministeeriumi finantskuritegude teenistuse eriagendid, kes hakkasid koostöös võimudega uurima, kuidas sõja algusest alates on Venemaa ettevõtjad koostöös kohalike teenusepakkujatega sanktsioonidest pääsemiseks vara kantinud. Nende tegevuse põhifookus on „Severstali“ omanikul Aleksei Mordašovil, kes Küprosel oma varasid kantis. Huvitav on märkida, et Küprose asemel on Venemaa raha uueks lemmikuks kujunemas hoopis Põhja-Küpros, kus väidetavalt ostetakse kohvritäite sularahaga massiliselt kinnisvara.

Venemaa autotootja AvtoVAZ juht aga teatas, et ilma riikliku toeta ei suutvat nad edaspidi olla konkurentsis Hiinast toodud sõiduautodega. AvtoVAZ-i suuremad probleemid algasid sügisel peale seda, kui ettevõtte läks USA sanktsioonide alla ning seetõttu muutus tootmiseks vajalike detailide tarnimine veelgi problemaatilisemaks. Sõiduautode hinnad on sõja algusest alates Venemaal tõusnud suurusjärgus 40% ning Hiina on võtmas väga kiirelt Venemaa turgu üle.

Kuigi Putini sõnul olevat Venemaa majanduses kõik superluks, jahutas tema entusiasmi Venemaa keskpank, kes tõstis laenude baasintressi 16% peale ja et majanduses olevat hetkel valdavad peamiselt proinflatsioonilised tegurid, siis jäävat see nii kõrgeks veel pikaks ajaks, et inflatsioonisurvet taltsutada. Venemaa enda majandusinimesed kommenteerisid irooniliselt, et see baasintress pidavat olema juba kõrgem kui Ukrainas, niivõrd hästi olevat neil asjad. Lisaks selgus, et novembris langesid Venemaa tulud energiakandjate müügist 17% ja detsembris suure tõenäosusega see langus jätkub, sest USA on tõsiselt hinnalae teema ette võtnud.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING