Rinnete osas on Ukraina jaoks olukord kriitiliseks muutumas Severodonetski/Lõssõtsjanski piirkonnas. Tänaste teadmiste kohaselt on Venemaa suures osas loobunud pealetungist Donbassile põhja poolt ning sealt olevat viidud üksusi nii Severodonetskisse kui ka Lõssõtsjanskist lõunasse. Olukorras, kus mõlemal poolel on üksused seal piirkonnas niigi võitlemas kurnatuse piirimail, on ka kahe pataljon-taktikalise grupi lisandumine suureks lisajõuks. Venemaa üksused on suutnud lõunast Lõssõtsjanksi poole edeneda sellisel määral, et on reaalne oht Girske-Zolote piirkonna kottijäämiseks. Lõssõtsjanskit on siiski keeruline lõuna poolt vallutada, aga linn on pideva suurtükitule all ja sellises olukorras ei suuda keegi lõpmatult vastu pidada. Venemaal on jätkuvalt seal piirkonnas suur ülekaal suutükkide arvu osas ning linna pommitamisel pole täpsust nende sõjapidamisviisi juurde vaja - tulistatakse kvadraati ja kui kui väga palju tulistada, siis lõpuks on ikkagi kõik maatasa tehtud. Mis tulevik toob, see ei huvita kedagi, sest Mariupoli näitel on teada, et Venemaal ei ole majanduslikku jõudu seda linna taastada.

Keeruline on Ukraina jaoks olukord ka Harkivi juures, kus Venemaa selge eesmärk on elanikkonda terroriseerida ja ebakindlust külvata. Tulistatakse pea valimatult elurajoonide pihta ning vähemalt tänasel päeval ei ole Ukraina armeel seal piirkonnas jõudu, et Venemaa üksusi tagasi suruda ja nii võib linna aktiivne pommitamine kesta veel pikemat aega.

Lõuna suunal on Ukraina seis parem ning Oleg Ždanovi info kohaselt on Ukraina sundinud Venemaa üksused lahkuma Hersoni juures nende esimesest kaitseliinist ning on ka tulnud infot, justkui oleks ukrainlaste kontolli all Kiselivka küla (mis sai kurikuulsaks sellega, et just seal jagasid omavahel veridelt maid burjaadid ja kadõrovlased), aga Ukraina pool on viimasel ajal oma edusammudest teatamisel kidakeelsed ja seetõttu on vastukäivat infot palju. Küll aga on selgelt näha Ukraina lennuväe aktiivsuse kasv seal piirkonnas ja ju siis on kuidagi suudetud Venemaa õhulkaitsesüsteemide efektiivsust vähendada.

Mõned päevad tagasi tabasid raketid Dnipros kütusebaasi ning Ukraina pool ei suunud tulekahju kustutada mitme päeva jooksul. Ukraina president andis lubaduse, et edaspidi ründab Ukraina vastu juhul, kui Venemaa ründab Ukraina kütusemahuteid ning see lubadus viidi ka täide. Ukraina ründas Mustas meres asuvaid gaasiplatvorme, mis asuvad Ukraina territoriaalvetes, mis on ukrainlaste ehitatud, aga mille Venemaa aastal 2014 jõuga endale võttis. Ukrainlaste väitel on need gaasiplatvormid ühtlasi ka Venemaa jaoks olulised sõjalises mõttes ning seal olevat aparatuuri, mis võimaldavat teostada erinevat luuretegevust. Ka tehti Ussisaarele kolm täiendavat raketirünnakut ning tänases olukorras, kus Ukrainal on nii Harpoonid kui HIMARSid, on Venemaal seda kaljulappi ülimalt keeruline kaitsta.

Putin pidas kõne, kus andis teada, et Venemaa armee olevat kõige efektiivsem armee maailmas. Reaalses elus tähendab see suure hulga suurtükkidega tuimalt mingite piirkondade lauspommitamist, et need asulad maa pealt ära pühkida. Selline on siis Venemaa arusaamine efektiivsusest. Loomulikult ei saanud Putin mööda minna ka uute imerelvade teemast ja nii sai kuulda, et analooge mitteomav õhukaitsesüsteem S-500 Prometheus pidavat õige varsti Venemaa armee käsutusse jõudma. Siiani on nende analooge mitteomavate relvadega läinud kurvalt, neid pole kas üldse lahinguväljal nähtud (näiteks tank Armata) või on nad kiirelt sealt taandunud, nagu näiteks paljureklaamitud Terminator-2, mis reklaami järgi pidavat suutma hävitada kõik sihtmärgid nii õhus kui maa peal ja pakkuma nii lahingutes tuge tankidele. Aga on ju teada, et kui üks asi peaks sobima kõige jaoks, siis ta ei sobi eriti millekski. Tuli välja, et lahinguväljal on seesama Terminator-2 suurepäraseks sihtmärgiks tankitõrjvahenditele, sest veermik on tanki T-72 oma, aga ülemine osa on kõrgem kui tankil, seega paistab kaugemale. Kokku oli Venemaal neid uusi Terminator-2-sid üheksa, millest üks hävitati ja kaks said tõsised kahjustusi ning analooge mitteomavad relvad viidi kiirelt lahingutest minema, sest peab ju ometi miskit alles jääma, millega saaks paraadidel ringi kruiisida.

Saksamaa kantsleri lubaduste osas teritati omajagu hambaid (ja ei ole ma ise ka sellest patust puhas) ja sellega seoses oodati kannatamatult, et kas siis juuni teisel poolel tõesti jõuavad lubatud liikuvsuurtükid PzH 200 Ukrainasse ja nad on kohal! Tõsi, koos hollandaste antud liikuvsuurtükkidega on kokku 12 liikuvsuurtükki (võiks rohkem olla), aga ka 12 väga head raskerelva on oluline abi.

Ukraina on järjest teatanud Onyx rakettide allatulistamisest Odessas (samuti kolme sellise raketi allatulistamisest Lvivis) ning nad peavad seda suureks eduks. Milles siis küsimus? NSVL arendas need raketid välja külma sõja perioodil eesmärgiga rünnata nendega eeskätt USA lennukikandjaid ning seetõttu on nende rakettide puhul kõige olulisem nende kiirus, mis on lausa 2,5 MACHI ehk nii mitu korda ületab see heli levimise kiirust ja sellise kiirusega liikuvat raketti on keeruline õhukaitsel maha võtta. Täpsusega need rakeid ei hiilga (nad pidid kandma tuumalõhkepäid), tabamistäpsus on 200 meetrit, aga neid on Venemaal varasemast ajast järgi omajagu ning Krimmist tulistatakse nendest pidevalt Odessat.

Leedu ei löönud Venemaa ähvarduste peale verest välja ja vastukäiguna teatas, et lisaks raudteele laienevad sanktsioonid ka autotranspordile.

Venemaa produtsent Jossif Prigozin tegi ettepaneku korraldada laulukonkursi vastukaaluks Eurovisioonile. Toimumispaigaks pakkus ta Krimmi ja otse loomulikult ei oleks see manduva lääne õnnetu projekt, vaid üks õige lauluvõistlus.

Järgmine ülevaade reedel, 24.06.

Au Ukrainale!


Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING