Paaril viimasel päeval sai palju tähelepanu kolme kaubalaeva suundumine Doonau deltas asuva Izmaili sadama poole, et seal hoolimata Venemaa ähvardustest laevad vilja täis laadida. Laevasid saatsid kaks USA lennukit ja kaks drooni, seega oli väga vähetõenäoline, et Venemaa üritab nendega midagi ette võtta, seda enam, et nad liikusid NATO riikide territoriaalvetes. Ma ise eeldasin, et nii käitudes eeldati, et Venemaa võib rünnata deltas asuvat sadamat ning et Ukraina poolel ollakse nende rünnakute tõrjumiseks valmis, kuid selgus, et mitte. Venemaa ei julgenud sadamarajatiste ründamiseks kasutada tiibrakette ja ballistilisi rakette, sest Aleksander Kovalenko sõnul on viimasel ajal toodetud rakettides kasutatavad elektroonilised komponendid hangitud peamiselt nö paralleelimpordi kaudu ning nii olevat Kalibr ja H-101 tiibrakettide puhul lubatud kõrvalekalle varasema kuni 50 meetri asemel kuni 100 meetrit. Venemaa ründas hoopis Shahed-136 droonidega, mida nad peavad täpsemateks ning tegi seda edukalt. Ukraina õhutõrje võttis küll mingi osa neist alla, aga osad jõudsid sihile ning Ukraina jaoks strateegiliselt niivõrd oluline infrastruktuuriobjekt sai tõsiselt viga, kasutuskõlbamatuks muutus ka enamus sadamas hoidlates olnud viljast. Kindlasti oleks saanud soovi korral sadamat paremini droonide rünnaku vastu kaitsta, aga seekord läks mitte kõige paremini.

Ometi ei ole ka Venemaal Mustal merel asjad kõige paremini. Israeli sõjalise eksperdi Grigori Tamari sõnul on merelahingutes innovatsioon ajaloo jooksul korduvalt järsult muutnud jõudude tasakaalu, näitena tõi ta üheksateistkümnenda sajandi keskel toimunud Krimmi sõja, kus Prantsusmaa ja Suurbritannia võtsid kasutusele aurujõu liikuvad sõjalaevad, millele Venemaal polnud midagi vastu panna. Nüüd näeb Tamar samasuguse mängumuutjana pealveedroone, mis annavad tema sõnul Ukrainale võimaluse neid droone kasutades sundida Venemaa sõjalaevu lõpuks merelt liikuma sadamatesse varjule. Venemaa kardab neid pealveedroone sedavõrd, et Kertši silla juures on suuremal osal päevast laevade liikumine silla alt läbi keelatud ning mõlemal pool silda paigaldatakse ujuvpontoonid, milles on laevade jaoks ainult paar kitsast läbipääsukohta. Ometi on keeruline kõiki objekte sellisel moel kaitsta ja nii ründasid pealveedroonid Novorossiiski sadama meres asuvat nafta laadimispunkti, mille kaudu liigub välisturgudele arvestatav osa Venemaa naftast kui ka sõjasadamat.

Venemaa poole info kohaselt mõlemad pealveedroonid suudeti kahjutuks teha, aga hommikul ilmus meediasse video (allpool), kus väidetavalt edukalt pealeveedroonide hävitamises osalenud dessantlaev „Оленегорский горняк“ on korralikult pihta saanud ja seda üritatakse pukseerida sadamasse. Kui Ukraina pealveedrooni edukas rünnak kinnitust leiab, siis on see lihtsalt suurepärane uudis. Ja kindlasti saab pealveedroone edasi arendada, näiteks paigaldades neile lisaks aku ja siis saaks enne sihtmärgini jõudmist drooni viia vee alla, kus see liigub viimase lõigu sihtmärgini elektrimootori jõul.

Veel innovatsioonist sõjapidamisest. Väljaandes The Economist on põhjalik lugu Ukraina entusiastide poolt valmistatavatest pommidest, mida kutsutakse „kommipommideks. Tegemist on droonidelt allavisatavate lõhkekehadega, mille jaoks vajalikud detailid prinditakse välja 3D printeriga. Näitena on toodud 27 sentimeetri pikkune nn kommipomm, mille jaoks prinditakse välja kolm osa – nina, kere ja sabaosa ning materjali kulub detailide jaoks 3,5 dollarit. Lõhkeainet pidavat Ukrainas mustal turul palju liikvel olema ja see olevat pärit peamiselt kaevandustest ning lisaks toimub pidev innovatsioon, kuidas neid kommipomme veelgi efektiivsemateks teha. Ja neid kommepomme valmistatakse väidetavalt massiliselt Ukraina jaoks ka väljaspool riigi piire, artiklis välja toodud hinnangute kohaselt alates eelmise aasta novembrist 65000 kommipommi, kusjuures üle piiri pidid need kenasti liikuma, sest komme võib ju ikka riiki sisse tuua.

Kokku olevat Ukraina armee käsutuses kuni 200 erinevat kommipommi tüüpi, kusjuures kommipommide efektiivsus pidavat kiirelt kasvama. Võrdlusena on välja toodud, et sarnaste lõhkekehade hind tehastes on praegu suurusjärgus 1200 dollarit, lisaks on kommipommide valmistamisel eeliseks tootmise paindlikkus ehk siis võrratult lihtsam on väikestes kogustes toota erineva suurusega lõhkekehasid, samas kui tööstuslikus tootmises on see kõik palju keerulisem. Artiklis oli juttu Ukraina entusiastidest, kes nädalaga suudavad toota 1000 kommipommi nimetustega „Jäneseke“ ja „Küülikuke“, samas kui armee esindajad tahtvat nendelt 1500 kommipommi päevas. Rasketes oludes peab olema leidlik ja saab ka väikese rahaga teha suuri asju.

Olukorrast rinnetel. Omajagu vastukaja on saanud The New York Times’is avaldatud artikkel, mille järgi ei suutvat Ukraina lõunarindel pealetungi käigus nn NATO-stiilis sõdida, samas on Ukraina sõjaväejuhid sellest korduvalt rääkinud, et ilma õhus ülekaalu omamata on nii äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu pikalt kaitseks valmistunud vastase vastu rünnata. Mitmed juuni alguses rünnakutes osalenud Ukraina sõjaväelased on hiljem tunnistanud, et neil oli vaat et eufooriline meeleolu ning lääne tehnikale omistati imevõimeid, mida neil aga ei ole. Lisaks olematu reaalne lahingukogemus, mõned ohvitseride küsitavad otsused ning sõja karm reaalsus jõudis neile kiiresti kohale.

Ukraina muutis taktikat ning praegu kasutab Ukraina edukalt oma kaugemale ja täpsemalt laskvaid suurtükke ning Venemaa armee ohvitseride sõnul võrratult paremad suurtükkide asukohtade väljapeilimise radarid - Venemaa armeel on selles rollis Zoopark, Ukraina armeel AN/TPQ-36, Cobra ja Arthur, lisaks olevat Ukrainal nüüd olemas ka suurema tegevusraadiusega AN/TPQ-53. Ukraina sai 20 vastase suurtükkide avastamise radarit AN/TPQ-36 juba aastal 2015. Igatahes kurdavad lõunarindel Venemaa ohvitserid, et Ukraina suudab nende suurtükkide positsioonid avastada ülikiirelt peale esimest lasku ja edasi tuleb loota aga ainult kõigevägevama peale, aga üldjuhul kipub see olema nende poolel, kellel on täpsemad relvad ja parem tehnika.

Lisaks on Ukraina käsutuses nüüd kassettmürsud ning Venemaa poolt on tulnud infot, et kogu lõunarinde katmiseks on Venemaa toonud valdava osa oma vägedest esimesele liinile ning nii olevat reservi jäänud Oleksii Arestovitši andmetel ainult Venemaa 35. armee mõned brigaadid, mis asuvad Tokmakis. Allpool on joonis, kus on näidatud Venemaa armee üksuste paiknemine seal rindel ning kokku arvatakse Venemaa poolelt lõunarindel olevat 150000 sõdurit. Ehk siis hoolimata paljude kaitseliinide olemasolust olevat korralikult mehitatud ainult esimene ehk siis enam ei saavat rääkida seal rindel Venemaa poolelt vaadatuna korralikult ešeloniseeritud kaitsest. Samas on esimene kaitseliin Venemaa poolt praegu väga hästi mehitatud ning sealt läbimurdmine äärmiselt keeruline Ukraina jaoks. Samas kui sama efektiivselt jätkatakse vastase tehnika ja elavjõu hävitamist, siis võib lõpuks esimest kaitseliinist läbimurdmisele järgneda vägagi arvestatav edenemine lõuna poole ning alles siis tulevad Ukraina poolt mängu praegu reservis olevad uued brigaadid. Kui aga Venemaa kaitse peab, siis peab Ukraina leppima sellega, et vaenlast ei õnnestu veel niipea okupeeritud territooriumilt välja tõrjuda.
Lõunarindel ei ole Ukraina viimase ööpäeva jooksul arvestataval määral edasi suutnud liikuda, aga esialgse info kohaselt on nad natuke edenenud Robotines suunal ning pole ka välistatud, et edenetakse Urožaine suunal, aga vaenlane kaitseb hästi ning iga meeter edenemist tuleb Ukraina jaoks äärmiselt keeruliselt.

Luganski rindel on üritavam pool Venemaa ning natuke suutsid nad edeneda Novoselivskes ja ka Bilohorivka suunas. Venemaa üritas ka Kupjanski suunal, aga edutult. Samas on Luganski rindel olukord Ukraina jaoks keeruline, sest vastasel on ülekaal nii elavjõus kui tehnikas, aga siiani on suudetud kaitses hakkama saada.

Donbassis üritas Venemaa aktiivselt nii Marinka kui Avdiijivka suunas, aga edutult. Bahmutist lõuna pool korraldas Venemaa mitmeid rünnakuid Ukraina kontrolli all olevate kõrgendike suunas, aga rünnakud löödi tagasi. Klišeejevka on nüüd suures osas nö hallis tsoonis, sest seal oleks eluohtlik viibida mõlema poole sõjaväelastel.

Ukraina loovutas 1999. aastal Venemaale gaasivõlgade katteks nii tiibrakette kui sõjalennukeid ning Radio Svoboda avaldas materjali, milles kirjutati Ukraina ajakirjanikest, kes tegid kindlaks, et 24. aprillil rünnati Kiievit raketiga H-55, mille Ukraina oli Venemaale loovutanud. Kokku andis Ukraina Venemaale ajakirjanikelt saadud andmete kohaselt 575 tiibraketti H-55, 8 strateegilist pommitajat Tu-160 ja 3 strateegilist pommitajat Tu-95MC. Omalt poolt lisan, et samamoodi andis Ukraina Venemaale võlgade katteks rakette H-22. Strateegiliste pommitajatega seoses veel selline info, et Aleksandr Kovalenko sõnul liigutas Venemaa neli strateegilist pommitajat Murmanskist tagasi Engelsi lennuväljale, kus nad on nüüd taas Ukraina droonide laskeulatuses.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING