Nädalavahetusel kippusid Süürias toimuvad protsessid varjutama sõda Ukrainas, sest muutused olid seal ootamatult suured ja Ukraina sõja kontekstis on põhiküsimus selles, et kas Putin saadab abivägesid või mitte.
Israeli analüütiku Sergei Auslenderi sõnul tuli Venemaa jaoks „Kiiev kolme päevaga“ asemel „Aleppo kolme päevaga“. Suurlinna pärast, mille elanikkonna suuruseks oli enne 2011. alanud sündmusi suurusjärgus 2,4 miljonit elanikku ning mis oli Süüria tööstuskeskuseks, käisid Assadi vägedel koos Venemaa, Hezbollah ja Iraani üksustega lahingud aastani 2016 ning paljuski sai opositsionääride lõplikul taandumisel määravaks Venemaa sõjalennukite poolt läbiviidud vaippommitamine, millega hävitati linnas palju kvartaleid ja hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Ehk siis linna pärast võideldi pikki aastaid, aga ära anti see loetud päevadega.
Lisaks oli Süürias humanitaarkatastroofi tekitamine täiendav boonus Putini jaoks, sest sõja tõttu põgenesid miljonid süürlased Euroopasse, kus seetõttu said omakorda poliitilist kasu lõigata paremal äärel asuvad jõud, kes suures osas suhtusid enne Ukrainas alanud Venemaa sissetungi Putinisse vägagi positiivselt ja paljud suhtuvad siiani.
Ometi on Süürias oma eripära, mis tegi Assadi režiimi jaoks sellisel kujul valitsemise problemaatiliseks. Nimelt valitsevad riiki alaviidid, kes koos riigis elavate šiitidega moodustavad riigi elanikkonnast ainult 13%, samas kui rahvastikust 74% moodustavad sunniidid on võimu juurest kõrvale tõrjutud. Sellistes oludes saab valitseda sisuliselt ainult läbi jõu kasutamise, aga ka selles osas olid Assadil suured probleemid, sest olude sunnil tuli armeesse võtta sunniite, kes aga ei olnud pehmelt öeldes vaimustunud oma usukaaslaste karistamisest, veel vähem nende vastu sõdimisest.
Israeli analüütiku Igal Levini sõnul oli seetõttu wagnerlaste ja Hezbollah’i võitlejate põhitöö Süüria Araabia Armees (SAA) teenivate sunniitide suhtes olla karistusvägede ja tõkkesalkade rollis ning Levini sõnul saavutati ainult äärmusliku julmusega seda, et SAA sõdurid mingilgi kujul sõdisid.
Nüüd aga wagnerlasi enam ei ole, Hezbollah kui organisatsioon on hetkel peata, Iraanist startinud lennuk aga pöördus enne Damaskusesse jõudmist tagasi, sest Israel ei andnud maandumiseks luba, see näitab probleeme ka Iraani jaoks isegi olukorras, kui ta isegi tahaks aidata. SAA põgenes seetõttu opositsionääride eest päkkade välkudes, jättes maha sõjatehnikat ning laskemoona. Aleppos on nüüd valdav osa linnast sunniitide käes, aga osa kvartaleid on ka kurdide käes, kes samuti on Süürias olulised tegijad.
Lähiaeg näitab, kui kaugele sunniidid jõuavad ida ja lõuna poole liikudes, aga riigi kõige olulisema tööstuspiirkonna enda kontrolli alla saamine on nende jaoks suureks võiduks. Venemaa ja Assadi jõud võivad üritada taas lennukitega pommitama hakata, aga väljaspool linnasid see ei ole efektiivne, seal on vaja lisaks lennuväele jalaväge, aga Assadile lojaalseid sunniitidest koosnevaid võitlusvõimelisi üksusi on lihtsalt vähe.
Assadil endal jõudu ei ole, Venemaa poolt vägede saatmine on äärmiselt küsitav ning siis ongi järgi küsimus, et mis variandid tal üldse järel on. Tänahommikuse info kohaselt olevat ta üritanud diplomaatilisi kanaleid pidi ühendust võtta Türgi juhtkonnaga, et leida olukorrale mingi lahendus. Nüüd läheb huvitavaks ka Ukrainas toimuva sõja kontekstis. Nimelt võib Türgi Süürias korrata Venemaa enda tegevusmustrit Ida-Ukrainas, kus moodustati nn rahvavabariigid.
Kõiksugu jutud Süüria suveräänsusest Venemaa poolt on nende enda tegevuse kontekstis Ukrainas justkui kõverpeeglis. Kui oled otsustanud rahvusvahelisele õigusele sülitada, siis võidakse võimaluse tekkimisel seda mängu täpselt samamoodi sinu vastu mängida ning hetkel kõik see Süüria põhjaosas ka toimub.
Lisaks tuleb arvestada, et Türgis elab miljoneid Süüria sõjapõgenikke, kes on ka Türgi jaoks suureks koormaks ning kui süürlased saaksid Euroopast kodudesse tagasi pöörduda, siis võiks see olla positiivne ka Euroopa riikide jaoks.
Auslenderi sõnul tuleb aga arvesse võtta, et Süürias nö häid poisse ei ole, Süürias on neli nö suurt mängijat (ei ole lõplikult kadunud ka ISIS-e mõju teatud piirkondades) ning aastaid kestnud sõda on muutnud julmaks kõiki osapooli. Lisaks ei ole sunniidid ühtsed, neid on kümneid rühmitusi, kes omavahel rivaalitsevad ning nii olevat juba tekkinud Aleppos probleemid nö sõjasaagi jagamisel.
Demokraatiast ei taha ka need rühmitused eriti midagi kuulda ning võib realiseeruda ka stsenaarium, kus nad hakkavad omavahel veriselt välja selgitama, et kes siis on ikkagi Liivimaa parim ratsutaja.
Ukraina jaoks oleks parim lahendus, kui Venemaa suunaks sinna võimalikult palju ressurssi, siis oleks neil lihtsam, Assadi jaoks oleks omakorda kõige realistlikum mingisugune kokkulepe Türgiga, sest muutunud oludes ei ole tal lihtsalt piisavalt enam toetajate tuge, et endisel kujul riigi põhja piirkonna üle kontrolli teostada. Kõik need arengud said aga võimalikus ainult seetõttu, et Venemaa alustas täiemõõtmelist sissetungi Ukrainas ning sündmused Süürias on selle otsene tulemus, sest Venemaa viis sealt Ukrainasse suurema osa väekontingendist ja tänu sõjale on tähtsuse kaotanud ka wagnerlased.
Ukrainast ka.
Ukraina armee andmetel olid Venemaa kaotused elavjõus novembris surnute ja raskelt haavatutena suurimad senise sõja jooksul – eelmine nö rekord oli oktoobris 41980 inimest, aga novembris on see 45720 inimest. Need on ikka väga suured arvud, samas kui karmilt see ka ei kõla, aga selline hakklihamasina kasutamine annab tulemust – novembris kaotas Ukraina 725 ruutkilomeetrit oma territooriumist, mis on omamoodi kurb nö rekord viimase kahe aasta jooksul (foto allpool). Ja sellega Ukraina armee probleemid ei piirdu – Financial Times (FT) andmetel on tänavu kasvanud omavoliliselt sõjaväeosadest lahkunud (OSL) inimeste arv kaks korda, jõudes 60000 inimeseni. FT artiklis räägitakse 123. brigaadist, mille liikmetest lahkusid sajad sõjaväelased Vugledari juures oma positsioonidelt ning pöördusid tagasi Mõkolaivi oblastisse, kus korraldasid ka väiksema meeleavalduse.
Probleemid olid neil samad, mida olen välja toonud ka varem – raskerelvastuse puudumine, vähene väljaõpe. Kuigi Ukrainas lubati esimese OSL-i järel sõjaväeosasse tagasipöördumisel karistusi mitte rakendada, siis sellesama 123. brigaadi kontekstis olevat antud võimalust kasutanud FT andmetel 20% inimestest, osad on vahistatud ja ülejäänud pugesid nö peitu. Sõjaväeteenistuse eest ennast varjavaid mehi pidavat olema Ukrainas palju, seetõttu kannatab ka tööjõuturg, kus on teatud valdkondades terav tööjõupuudus, mis sõja jätkudes saab ainult süveneda.
Nüüd üritatakse nö präänikuna pakkuda varianti, et sõjaväeteenistusse kutsutud inimene saab ise valida, missugusesse brigaadi ta tahab teenima minna, aga kas selles osas on osade Ukraina sõjaväelaste poolt kriitikat, et sõjaväge sellisel kujul üles ehitada on keeruline, sest ilmselgelt tahab suurem osa minna teata-tuntud brigaadidesse, samas kui brigaade on Ukraina armee koosseisus palju.
Nädalavahetusel jätkus Venemaa üksuste edenemine Pokrovske suunal, kus neil rünnakute peamine vektor on asulast lõuna pool Sevtšenko suunal. Nimelt kulgeb Ukraina armee jaoks oluline logistikatrass Sevtšenkost lõuna poole läbi Novotrotske ja Novooleinivka ning nüüd on Venemaa üksused Novotrotskest veel ainult vähem kui nelja kilomeetri kaugusel. Seal rindelõigul kandis Venemaa armee nädalavahetusel väga suuri kaotusi elavjõus, aga ometi oli neil sellest hoolimata jõudu edasiliikumiseks.
Kurahhove suunal on Ukraina jaoks kõige olulisem asulast loodes oleva Starõi Terni hoidmine enda kontrolli all, sest kui Venemaa üksused võtaksid asula enda kontrolli alla, siis on sealt ainult kaks kilomeetrit maanteeni, mille kaudu toimub logistika Kurahhove suunal.
Lõunarindel liikusid nädalavahetusel kuus Venemaa soomusmasinat Velika Novosilkast põhja pool olevasse Novõi Komar asulasse ning nüüd on Venemaa sõjaväelased ka selle asula hoonete keldrites, kus neid on keeruline juba välja ajada.
Luhanski rindel suutsid Venemaa üksused ületada Oskili jõe Kupjanskist põhja pool ka teisest kohast Masjutivkast lääne poole ning nüüd on seal Venemaa üksused läbi lõikamas teed, mis ühendab Kupjanskit Dvoritšnaga.
Venemaa üksused aktiviseerusid Harkivi oblastis, lisaks on väga aktiivsed lahingud Kurski oblastis, kus ukrainlaste sõnul kasutatakse Venemaa armee tankidel võimsaid elektroonilisis sõjapidamine vahendeid (EW), mistõttu teatud lõikudel olevat Ukraina rallidroonide kasutamise efektiivsus langenud. Tehnikale lisaks pidavat Venemaa üksused nüüd ka kasutama lauprünnakuid, kus jalaväelased väikeste gruppidena üritavad otse Ukraina kaitsepositsioonide peale liikuda. Küllaltki meeleheitlik ja kulukas taktika, ometi nad seda teevad, samas Ukraina kaitse peab ning z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel ei lootvat Venemaa sõjaväelased seda, et neil õnnestuks enne aastavahetust Kurski oblaste täielikult enda kontrolli alla võtta.
Kurski rindelõigult avaldas infokillu Telegram-kanal Dosje Špiona, mille kohaselt olevat 30. novembril toimunud 83. brigaadis pidulik rivistus brigaadi asutamise aastapäeva auks (loodi 29.11.1986) ja pidupäeva puhul saatsid palava tervituse Ukraina armee sõjaväelased mitmikraketiheitjaga HIMARS. Kanali andmetel oli rünnaku tulemusel 12 hukkunut (neist neli ohvitserid) ja vigastada sai 25 sõjaväelast.
Venemaa omakorda üritas lõunarindel kahe ballistilise Iskander-M raketiga tabada Ukraina armee juhtimispunkti. Esialgne eufooria aga asendus z-kanalites kiirelt pettumusega, sest esimene rakett olevat sihtmärgist korralikult mööda pannud ja teisel ei olevat tööle hakanud kassettlõhkepea. Zaporižžja suunalt saadi ühe vangi võetud Venemaa sõjaväelase käest aga neile antud paberilehe, kus õpetatakse vajadusel võimalikult efektiivselt enda maine eksistents lõpetada. Täiesti inimvaenulik, aga selline see Venemaa armee hetkel on.
Lahingutegevuse kokku võib kokkuvõtvalt öelda, et Venemaa ründab aktiivselt pea kogu rindejoone ulatuses, nad kannavad suuri kaotusi, aga suudavad kõigest hoolimata edeneda. Ukraina armee teeb kaitselahinguid läbi viies siiski täpselt seda, mida teha tuleb – maksimaalselt hävitada vastase elavjõudu ja tehnikat. Seda ei oska keegi öelda, kui kaua Venemaa nii jätkata suudab, aga nende viimaste kuude kaotused elavjõus on ikka väga suured.
Ukraina poolelt on nüüd tulnud järjest infokilde, et missugusena võiks vaherahu välja näha. Kui veel natuke aega tagasi tuli Ukraina presidendi administratsioonist jutt piiridest seisuga 23.02.2022, siis Sky News’le antud intervjuus ütles president Zelenski hiljem, et mõeldav on ka vaherahu rindejoone ulatuses, juhul, kui Ukraina kutsutakse NATO-sse.
Ukraina sõjaväelase Kirill Sazonovi sõnul oleks see realistlikum areng, samas on selles kontekstis omajagu emotsioone põhjustanud uue USA presidendi Ukraina eriesindaja poolt väidetavalt väljapakutud variant, et Venemaa peaks hakkama tulevikus maksma müüdava nafta ja maagaasi pealt maksu, millega rahastatakse Ukraina ülesehitustööd peale sõda. Z-kanalid on marus, sest see oleks nende sõnul võrdne Venemaa kapitulatsiooniga, kus nemad maksavad Ukrainale, samas kui Venemaa ise peaks üles ehitama nende endi poolt okupeerimise käigus hävitatud piirkonnad Ukrainas.
Elame-näeme, tunnistan ausalt, et minul on hetkel keeruline sellise stsenaariumi rakendumist ette näha, Venemaa käes on praegu sõjas initsiatiiv ning sõja jätkamiseks reserve neil veel on.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülaloleav artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
