Rinnetel ei ole eilse päeva jooksul märkimisväärseid muutusi toimunud.
- Bahmutist lõuna pool üritasid Venemaa dessantväelased koos nö wagnerlaste kaardiväega liikuda Tšasiv Jari suunas, et murda läbi oluline Bahmuti varustustee Konstantinovkaga, aga edu nad ei saavutanud. Kindlasti üritab Venemaa sellest suunast veel ja veel, sest kui lõigata läbi trass ja liikuda edasi, siis muutub Bahmuti edasine hoidmine Ukraina jaoks oluliselt problemaatilisemaks. Tšasiv Jar asub küll kõrgendikul ja seda on väga keeruline lahingutega ära võtta, samas on Venemaa viimastel päevadel näidanud, et neil ei ole kahju vajadusel ohverdada ka oma kõige võitlusvõimelisemaid üksusi. Seega Ukraina jaoks on väga oluline suuta hoida trass enda käes, samas on ukrainlased tunnistanud, et seal nende vastas olevad Venemaa üksused koosnevad professionaalsetest sõduritest, kes sõdivad hästi.
- Luganski oblastis muutusi ei ole. Kuuldavasti on Kreminnast läänes asuvad Venemaa dessantväelased hakanud tegelema rohkem tiktokkimisega ehk siis toodetakse kadõrovlaste stiilis videosid, kus tulistatakse huupi kuskile suunas ja tehakse sealjuures kangelaslikke nägusid ette. Seega erilist indu peale tungida ei paista olevat.
-Zaporižžja rinde tagalasse toob Venemaa armee järjest uusi üksusi juurde, kuuldavasti on sinna hakatud liigutama ka järelejäänud wagnerlasi, samas rindejoonel on suhteliselt vaikne. Välja arvatud Vugledari juures, kus toimusid ohvriterohked lahingud. Venemaa otsustas taaskord Vugledari ära võtta ning Ukraina armee ohvitseri Jevgeni Nazarenko sõnul tehti alguses Venemaa poolt kõik nö õpiku järgi – kõigepealt ettevalmistav suurtükituli, lisaks tulistati termobaarilisi rakette laskvast seadmest TOS-1A, tulistati lennukitelt ja helikopteritelt, millele järgnes rünnak asulale kolmest suunast tankide ja jalaväe lahingumasinate toel.
Ettevalmistav tuli aga ei suutnud Ukraina kaitset maha suruda ning edasine oli Venemaa jaoks juba väga nukker – ukrainlased hävitasid kümneid ühikuid rasketehnikat ja muutsid võitlusvõimetuteks sadu merejalaväelasi. Lisaks kurtsid lahingus osalenud Venemaa sõdurid, et Ukraina võttis kasutusele uue taktika – totaalse mineerimise. Tankimiine lasti spetsiaalsete rakettidega HIMARSitelt, lisaks nendele paigaldati jalaväemiine ja eriti palju pidavat olema pisikesi nö lehekesi, mida olevat tihtipeale keeruline märgata. Ukrainlastel olevad Stingerid sundisid Venemaa lennukeid lendama rohkem kui 5 kilomeetri kõrgusel, mistõttu väljalastud rakettide tabamistäpsus jättis soovida. Venemaa üksused kandsid seal nii suuri kaotusi, et näis, kas lähiajal üritab Venemaa seal uuesti või mitte, aga ka Ukraina on toonud täiendust nii elavjõu kui tehnika näol. Jevgeni Nazarenko sõnul ei ole Vugledari rünnanud merejalaväelased ja dessantväelased võrreldavad Bahmutit ründavate kinnipeetavatega, sest nende jaoks on siiski elu armsam ja lihtsalt surma nad ei torma, mis teeb ukrainlaste jaoks kaitsmise kergemaks.
-Hersoni on järjest rohkem hakatud tulistama nii suurtükkidest kui mitmikraketiheitjatest. Peale rahulike elanike terroriseerimise ei paista sellel sügavamat mõtet olema, aga sellisel kujul toimides tsiviilelanike viha agressorite vastu saab ainult kasvada. Võib arutleda, et nii proovib Venemaa sundida seal piirkonnas Ukrainat hoidma rohkem väeüksuseid, aga vaevalt Ukraina selles osas muutusi teeb.
Nüüd aga liigun nö suurema vaate juurde. Sõjas üritavad mõlemad pooled edu saavutada, aga edu saavutamine sõltub paljudest asjaoludest, sealhulgas ka vastase tegutsemisest. Koos Hersoni vabastamisega lõppes suures plaanis Ukraina sügisene suurem vastupealetung, sest ka nende üksused vajasid täiendamist ja teisalt ei soosinud pealetungi läbiviimist Luganski oblastis väga vihmane sügis. Venemaa samas valis siis teistsuguse lähenemise – aktiviseeriti pealetungi Donbassis, et mitte lasta ukrainlaste rahulikult moodustada löögirusikat suurema pealetungi läbiviimiseks, samas sellele lisaks alustati massiivsete raketirünnakutega Ukraina kriitilise tähtsusega taristuobjektide pihta, lootuses tekitada Ukrainas tsiviilelanike hulgas kaos, mis päädiks uue massilise väljarändelainega ning mis sunniks Ukraina läbirääkimiste laua taha. Kuigi ajaloost ei ole varem eriti teada olnud, et tsiviilelanike terroriseerimine oleks sõja käiku suutnud muuta, siis Venemaa proovis, kulutas ära miljardite dollarite väärtuses tiibrakette ja ei saavutanud suurt midagi, otse vastupidi – ukrainlased on kurjemad kui kunagi varem ja vihkavad agressorit kogu hingest.
Analüütik Ruslan Levievi sõnul pidi Venemaa antud olukorras midagi muutma ning Gerassimovi määramine Surovikini asemele tähendas Levievi arvates ka seda, et senisest peamiselt kaitsetegevusele suunatud tegutsemisest on loobutud ja nüüd üritatakse millalgi uuesti ette võtta suuremad pealetungikatsed, et saada enda kontrolli alla kogu Donbass, samas mitte lastes Ukrainal tagalas uusi, lääne sõjatehnikaga varustatud armeekorpusi formeerida. Kõik oleks tore, kui poleks mõningaid väikseid, aga olulisi nüansse. Agil Rustamzade sõnul tuleb arvestada, et Venemaa armee oli kõige võitlusvõimelisem aasta tagasi, 24. veebruaril, kui neil on nii palju tehnikat kui ka elukutselisi sõjamehi. Sõjaväelaste osas iseloomustab praegust seisu kõige paremini Venemaa propagandasaates väljaöeldud fakt, et nn osalise mobilisatsiooni väljakuulutamise hetkeks oli Venemaa kaotanud juba 45% oma dessantväelastest ja neid kiirelt asendada pole võimalik. Lisaks on suur puudus nii ohvitseridest kui allohvitseridest ehk siis teoorias võib ju veel mobiliseerida sadu tuhandeid inimesi (lisaks nendele, kes juba on mobiliseeritud), aga kes neid vahetult lahingutegevuses juhtima hakkavad?
Veel nukram teema olevat tehnikaga, hetkel Venemaal olevates tšmobikutest moodustatud üksustel pidavat olema kordades vähem rasketehnikat kui mehhaniseeritud üksustel vaja oleks. Seega hetkel on Venemaa olukorras, kus neil on Ukraina pinnal rohkem kui 300000 sõjaväelast, uute üksuste lisandumisel võitlusvõime eriti ei kasvaks, aga Ukraina plaanib oma uued üksused lahinguküpseks saada aprillikuuks. Vaata mispidi tahes, aga tulevikus olukord enam Venemaa jaoks paremaks ei lähe, seega tuleb üritada olemasolevate jõududega saavutada tulemust võimalikult kiirelt. Seega peaks Venemaa üheltpoolt suutma takistada Ukrainal uusi armeekorpusi moodustada, teiselt peaks suutma eduka pealetungi läbi viima.
Esimese ülesande lahendamiseks on vaja pidevalt luua Ukraina jaoks kogu rinde ulatuses ohte, mis sunniks Ukrainat sinna reserve saatma. Nii oli Zaporižžja rindel ja nii on ka Vugledaris, mille tähtsusel on lisaks veel mitu teist mõõdet ka lisaks. Mida suuremaks muutub Venemaa väekontingent lõunarindel, seda rohkem vajavad nad varustust. Venemaa armee sõjamasin toimib edukalt ainult siis, kui vahetult läheduses on raudteed. Praegu on Venemaa jaoks lõunarindel toimiv raudteeühendus ainult Krimmiga, aga Kertši silla läbilaskevõimega on jätkuvalt probleeme ja kui seal sillal peaks taas midagi nö juhtuma, oleks lõuna poolt raudteeühendusega suured probleemid (lisaks saab Ukraina rünnata suurema laskuulatusega rakettide olemasolul ka Krimmist lõuna pool olevaid raudteesildasid). Teine raudteeniit läks varem Donetskist lõuna poole Volnovahhasse, aga Vugledarist on sinna linnulennult nii lühike maa, et Venemaa praegu isegi ei ürita seda ühendust toimima saada, aga kui nad suudaksid Vugledari ära võtta, siis saaks raudteeühenduse taastada, mis parandaks piirkonna varustust oluliselt. Ka paikneb Vugledar kõrgustikul, selle äravõtmisel saaks Venemaa hea kontrolli ümberkaudsete teede ja asulate üle suurtükitulega ning see omakorda sunniks Ukrainat kaitseliini õgvendama ehk siis nad oleks sunnitud raudteest kaugemale liikuma ka Vugledarist kirdes. Ukraina on olnud sunnitud pidevalt täiendusi saatma ka Bahmuti juurde ja arvatavasti peab veel saatma ka tulevikus, kui soovitakse linna iga hinna eest hoida enda kontrolli all.
Teise ülesande osas väitis Ukraina sõjaväelane Arti Green, et rasputitsa (teedelagunemine) ajal saaks Venemaal olema äärmiselt keeruline olema teha pealetungi põhjast ja Luganski oblastist, sest ilmastikuolud sunnivad tehnikat liikuma mööda teid, aga siis on nad palju haavatavamad. Lõunarindel on Ukrainal eelis pikema laskekaugusega suurtükkide näol (aga lagedas stepis on see suur eelis), seega kõige reaalsem on ikkagi tema arvates Venemaa suurrünnak Donbassis, et saada enda kontrolli alla nii Donetski kui Luganski oblasti. Kokkuvõtvalt võiks siis öelda, et suure tõenäosusega jääb Venemaa rünnakute raskuskese Donbassi, aga teistel rinnetel teevad nad ka edaspidi pettemanöövreid, et sundida Ukrainat oma reserve liigutama.
Väljaandes Real Clear Defence
ilmus huvitav artikkel, kus räägiti Lääne rasketehnika remondiga seotud probleemidest ja võimalustest. Tehnikat ukrainlastel napib ja varasemalt viidi ka väiksemate probleemide korral tehnika rindelt ära remonti, mis võttis palju aega, aga samas oli rindel neid hädasti vaja. Nüüd on aga toimunud selge muutus, sest ameeriklased on moodustanud Euroopas tehnilise toe liinid, kus ukrainlased saavad isegi lahingute ajal krüpteeritud infokanaleid pidi nõu küsida. 11 krüpteeritud infoliini asemel saab juba lähiajal olema neid 38, nõuandjate arv kasvab lähiajal 150-ni. Kui arvestame, et Ukrainasse on juba lähiajal järjest juurde tulemas erinevat rasketehnikat, siis saab nõuandjate arv ainult kasvada.
Sellised nõuandeliinid on osutunud äärmiselt efektiivseteks, sest ukrainlased tihtipeale keelduvad relvi remonti saatmast, samas suudavad nad ameeriklaste sõnul 99% juhtudel kohapeal probleemid lahendada. Ukrainlased suutvat isegi juba titaani keevitada, nii et kildudest kahjustada saanud M777 haubitsate taastamisega ei pidavat probleeme olema. Ameeriklaste sõnul on neil ka huvitav jälgida, et kuidas haubitsad vastu peavad olukorras, kus neist tehakse rohkem laske kui lubatud ja seda lühikese aja jooksul. Relvad saavad tõeliselt nö vatti, aga samas on see hindamatu tagasiside, et teha neid relvi tulevikus veelgi paremateks.
Venemaa Taga-Baikali krai kuberner Aleksandr Ossipov aga otsustas oma kraist pärit okupatsioonivägede koosseisus võitlevate sõdurite motivatsiooni tõsta, nimelt pani ta välja rahalised preemiad juhuks, kui need sõdurid suudavad uusi lääne tanke kas üle võtta või hävitada. Leopardi eest pakub ta ülevõtmise puhul 3 miljonit rubla ja hävitamise puhul miljoni, aga Abramseid hindab ta madalamalt, nii saab Abramsi ülevõtmise eest 1,5 miljonit rubla ja hävitamise eest pool miljonit rubla. Tundub, et selline hea mõnus lubadus välja käia, mida ei pea täitma, sest on teada, et Venemaa armee käsutuses olevad tankitõrjeterelvad kipuvad lääne tankide vastu hätta jääma, Javeliniga võrreldavaid relvi neil ei ole.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel on põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
