Tänast ülevaadet alustan olukorrast rinnetel, sest seal toimusid nädalavahetusel märkimisväärsed sündmused.

Bahmutiga seoses on väga palju kõlapinda saanud Prigožini intervjuu z-blogerile Semjon Pegovile 28. aprillil ja paar päeva hiljem meediasse jõudnud telefoniintervjuu. Prigožini sõnumite mõistmisel on oluline teada, et sõjas võitlevad mõjupositsioonide pärast kolm grupeeringut, millest ühes on Prigožin ja tema liitlane on ka Kadõrov, teine on nn kaitseministeeriumi grupeering (Šoigu –Gerassimov) ja kolmas FBS (kõneisik Igor Girkin). Prigožin kurdab telefoniintervjuus, et laupäeval tema üksused küll edenesid Bahmutis 100-150 meetrit, aga ebapiisava suurtükitule toetuse tõttu sai surma 94 tema võitlejat, kui oleks rohkem suurtükkidest lastud, oleksid tema sõnul kaotused elavjõus olnud kordades väiksemad. Kusjuures ukrainlased ei saa küll Bahmutis aru, et Venemaal oleks mürskudest puudus, aga Prigožini sõnul oleks tema soovinud laupäeval Venemaa poolt 4000 lasku suurtükkidest Ukraina positsioonidele Bahmutis, aga tehti ainult 800 (sic!). Ja süüdi olevat kõiges Venemaa kaitseministeerium ja kui nii edasi läheb, siis nemad võivad paari päeva pärast nö relvad kotti panna ja Bahmuti alt sirge seljaga lahkuda, sest neil lihtsalt ei ole enam järgi mehi, kellega võidelda.

Kõik kolm omavahel võitlevat grupeeringut on keerulises olukorras, nii ei soovi kaitseministeeriumi grupeering Prigožini edu Bahmutis, küll sobib neile Prigožini üksuste häving. Kui Prigožin suudaks Bahmuti võtta ära enne 9. maid, siis ootaks teda ees väidetavalt mõju kasv Moskvas, aga see ei sobi konkureerivatele grupeeringutele. FSB grupeeringul on küll suur mõjujõud siseriiklikult, aga puuduvad relvastatud üksused a la Wagner. Nende kõneisik Igor Girkin jõudis juba meedias hõigata, et Prigožin kutsuvat üles vaat et mässule ning selle eest tuleks neid karistada täie rangusega vastavalt Venemaa seadusandlusele. Kirsiks tordil on teadmine, et talvise Venemaa pealetungi ajal olid ainsad rünnakuvõimelised üksused Prigožini omad, ilma nendeta on väga raske loota edule uute territooriumite okupeerimisel, kusjuures Prigožin ütles otse välja, et kui nemad lahkuvad lahingutegevusest, kukkuvat Venemaa kaitseliinid rinnetel kokku. Igatahes pühapäeval suutsid ukrainlased Bahmutis natuke oma positsioone parandada ja läbipäevad näitavad, et kas sealt võib välja kujuneda dünaamika muutus või mitte.

Bahmutiga on seotud sündmused Avdiijivkas, kus Ukrainas tegi nädalavahetusel edukaid vasturünnakuid kahes kohas ning nad suutsid nihutada rindejoont linnast ida suunas, samuti olid nad Venemaa z-blogijate sõnul aktiivse ja täpse suurtükitule toel tagasi võtnud positsioone Vodjane-Opõtne juures, mis asuvad Avdiijivkast lõunas. Z-blogijad toovad Venemaa üksuste taandumise peamise põhjusena välja seda, et sealt piirkonnast olid kõige võitlusvõimelisemad üksused viidud Bahmutisse ja omalt pool lisan, et Ukraina üksused liikusid otse Donetski suunas, mis on nende positsioonidelt ainult 10 kilomeetri kaugusel. Vugledarist edelas suutsid ukrainalased oma positsioone parandada kurikuulsas Pavlivka küla lähedal, seegi on päris huvitav areng.

Viimaste nädalate kandvaim teema on Ukraina pealetungi ootus ning Ukraina ise reklaamib rünnakut Sevastoopoli sõjasadama kütusemahutitele kui ühte komponenti selles pealetungis. Ukraina poolelt Andrei Jusov räägib, et hävis 40000 tonni kütust, lisaks on kõlanud, et varude taastamiseks oleks vaja Krimmi tuua 100 rongikoosseisu, milles igaühes 70 kütusevagunit. Krimmis on veel üks suurem kütusebaas Feodossias, ülejäänud on väiksemad, aga ukrainlaste pealetungi ootuses saab olema keeruline kiirelt organiseerida Sevastoopolisse vajalikus koguses kütust nii laevadele, lennukitele kui ka rasketehnikale.

Millega rünnati? Sky Newsi versiooni kohaselt (ja seda toetavad paljud eksperdid) kasutasid ukrainlased droonide parve ja parve moodustasid Hiina droonid Mugin-5, millised suudavad kanda 25 kilogrammi lõhkeainet, nad on odavad ja väga aeglased. Teoorias on neid lihtne Venemaa õhukaitsekompleksidega alla tulistada, aga kui korraga tuleb terve parv droone, siis osad jõuavad kohale ja nö viivad töö lõpuni. Ukraina jaoks väga õnnestunud operatsioon.

Samas on ka Venemaa teadlik Ukraina plaanidest ning viimastel päevadel toimunud raketirünnakuid seostatakse otseselt Venemaa tegevusega Ukraina õhukaitsevõimekuse vähendamiseks, et seeläbi luua endale võimalus omakorda kas lennuväe abil pealetungile minemiseks või tõrjuda lennukite abil tagasi Ukraina pealetung.

Viimastel päevadel on Venemaa järjest hakanud kasutama tiibrakette ning osad kalliste tiibrakettide sihtmärgid (Mõkolaijvi oblast, Umani linn) on esmapilgul osutunud nii kummalisteks, et ekspertide arvates pidi seal taga olema midagi enamat. Taustasid avas lisaks ekspertidele ka artikkel väljaandes The Drive, nimelt olevat viimasel ajal selgelt kasvanud Venemaa lennuväe aktiivsus selge sihiga leida üles Ukraina õhukaitsesüsteemide radarid ning väidetavalt olid sama sihiga sooritatud ka eelpoolnimetatud raketirünnakud. Venelaste suureks kurvastuseks aga Ukraina ei lülitavat maapealseid radareid sisse, vaid nad saavad infot väljaspool Ukrainat lendavatelt NATO luurelennukitelt, sõjalennukitelt (F-35 on selles osas võimekas) ning luuresatelliitidelt (märkuse korras lisan, et Sevastoopoli kütusebaasi ründamise ajal oli sealt mitte eriti kaugel Rumeenias õhus NATO AWACS-tüüpi luurelennuk). Venemaa kartvat ajakirjanik Ivan Jakovina sõnul eriti Patriot-komplekse, mis lõunarinde läheduses suudaks Venemaa neljanda põlvkonna hävitajad suruda rindejoonest nii kaugele, et nad ei saaks heita juhitavaid lennukipomme ja rünnata Ukraina armee rasketehnikat.

Venemaa lennukeid ja õhutõrjevõimekust on Ukrainal põhjust karta, sest nende neljanda põlvkonna lennukitega ukrainlased oma vanade MIG-29 lennukitega hakkama ei saa. RUSI ja CNA on avaldanud väga huvitavat materjali, mis mõlemad käsitlevad Venemaa õhukaitsekomplekside ja sõjalennukite võimekusi kui ka seda, miks Venemaa ei ole suutnud siiani realiseerida selles vallas ülekaalu, mis vähemalt paberi peal on mäekõrgune. Materjalidest selgus, et Venemaa suutis eelmisel aastal radaritega Podlet K1 (üks asus Valgevenes, teine Dnepri ääres Nova-Kahhovkas) muuta S-400 komplekside jaoks nähtavaks kõik Ukraina lennukid ja droonid 130 kilomeetri raadiuses, mis lendasid väga madalalt ning seetõttu kandis Ukraina suuri kaotusi tehnikas Hersoni rindel, sest enam polnud võimalik üliriskantselt madalal lennates Venemaa armee positsioone rünnata. Selle info kontekstis saab ka mõistetavaks, miks peale selle radari hävitamist Nova-Kahhovkas said Ukraina lennukid ja droonid kohe tegutsemisruumi juurde.

Lisaks üritasid Venemaa lennukid aktiviseerida Ukraina õhutõrjekomplekside radareid, et siis neid rünnata spetsiaalsete rakettidega H-31. Eelmise aasta septembris hakkasid Venemaa sõjalennukid Mig-31 kasutama juhitavaid õhk-õhk tüüpi rakette R-77, mis põhjustavad siiani Ukraina sõjalennukite jaoks suuri probleeme. The Drive andmetel olevat Venemaa ka muutnud oma õhukaitseradarite tööparameetreid nii, et NATO luurelennukid ei suuda näiteks kompleksi S-300 määrata kui S-300, sest nende andmebaasis sellisele signaalile vaste puudub. Ehk siis luureinfo kohaselt peab seal asuma S-300, signaal tuleb, aga seda ei suudeta määratleda, aga kui ei suuda määratleda, ei tea, kuidas toimida. Andmebaasidesse tehakse vastavad täiendused, aga ka selles osas toimub pidevalt vastastikune ülekavaldamine ning Venemaa võimekust õhukaitse alal ei tohi mingil juhul alahinnata.

RUSI ja CNA materjalides oli ka arutelu selles osas, et miks Venemaa ei ole siiani suutnud realiseerida oma ülekaalu õhus (sõja alguses oli neil suurusjärgus 400 neljanda põlvkonna sõjalennukit). Analüüsis toodi põhjustena välja ka seda, et Venemaa sõjaväelased saavad aasta jooksul sooritada ainult 80-100 tundi lahinglende ning paljuski ka seetõttu puuduvat neil oskus eskadrilli tasandil läbi viia suuremad operatsioone, kus korraga on õhus palju lennukeid, kes kõik tegutsevad ühiselt eesmärgi nimel. Venemaal on küll väga häid piloote ja suudetakse koostööd teha 2-3 lennukiga korraga, aga see olevat ka piir. Lisaks toodi välja, et tänapäeva pilootide õppes on olulisel kohal lennusimulaatorid, aga Venemaal neid vajalikul tasemel ei olevat. Teema kokkuvõtteks võib öelda, et kui kumbki pool ei suuda vastase õhukaitset hävitada, siis võiks see sobida paremini Ukrainale, sest Venemaal on lennukite osas ilmselgelt tehnoloogiline ülekaal ning seda veel pikaks ajaks - kuskilt ei paista, et Ukraina saaks lähiajal läänest moodsamaid lennukeid, see on puhtalt poliitiline otsus ja kuuldavasti seisab kõik USA presidendi taga ning sellega seoses on palju versioone, aga ei hakka nendega lugejat tüütama.

Viimastel päevadel on sõja kontekstis kasutusele tulnud uudissõna, nimelt kirgiisi keelest pärit sõna „zindan“, aga mis vene keeles tähendab auku, mis on pealt terasrestidega suletud. Nimelt on Briti luure andmetel Venemaa armee hakanud karistuseks panema sellistesse aukudesse sõdureid, kes on näiteks kas alkoholi liigselt tarbinud või üritanud oma lepinguid lõpetada. Keskaegse mentaalsusega armees on ka ajakohased karistusmeetodid.

The Sunday Times’is kirjutas Mark Galeotti, et Ukraina ei ole veel valmis suurrünnakuks, aga tal pole valikut. Paratamatult on Ukraina sunnitud kontsentreerima vägesid ja tehnikat mingile suunale ning seetõttu muutuvad nad ka siis sihtmärkideks Venemaa jaoks, kellel siiski veel on rakette, et nendega olulisi sihtmärke rünnata. Kui Ukraina enda poole väidetel ei tee nad kuskile suuremaid laskemoonaladusid ning laskemoon ja tehnika on piisavalt hajutatud, siis ometi ründas Venemaa täna öösel Pavlovradi raudteejaamas sellel hetkel seal väidetavalt olnud Ukraina rongi ning olemasoleva videomaterjali põhjal peab kahetsusega nentima, et Ukraina kaotas seal omajagu laskemoona. Sõjas sellised asjad juhtuvad, aga kindlasti saab riske ka selles osas vähendada.

Venemaal on populaarsust kogumas Ukraina luure ülem kindral Budanov. Tänase postituse lõpetangi tema tsitaadiga:
„Igaüks, kes on sooritanud Ukrainas sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid, nagu näiteks grupivägistamised või tsiviilelanike tapmised, leitakse üles ja hävitatakse mistahes maailma punktis.“.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.


Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING