Venemaa president rääkis eelmisel nädalal Venemaa tuumadoktriini muutusest ja eeskätt oli see suunatud nö lääne riikidele, kes on sõjas Ukraina selja taga. Paraku läks sellega nii, nagu omal ajal hästi sedastas omaaegne Venemaa peaminister Tšernomõrdin, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Taheti hirmutada läänt, aga seal ei tehtud sellest eriti välja, sest iseenesest pole see doktriini muutmise jutt muud kui lihtsalt jutt, sest reaalses elus otsustab Putin ainuisikuliselt, millal kasutada tuumarelva ja seal on siis omakorda küsimus, et kas käsuliinid toimivad või mitte.

Küll aga sai Putini jutt väga terava reaktsiooni riikidelt, keda Venemaa propagandamasin armastab näidata kui Venemaa suurimaid liitlasi praegusel ajal ehk siis tegemist on nn globaalse lõuna riikidega, kes ei taha mitte midagi kuulda tuumarelvaga ähvardamisest ning selles grupis annavad tooni Hiina ja India ehk siis riigid, tänu kellele Venemaa suudab hetkel üldse sõda pidada, sest need riigid on suurimad Venemaa nafta ostjad.

Ka mõjus see tuumadoktriini jutt ennast maailmavõimuks pidava riigi juhi suust läbikukkumise tunnistamisena, sest kuidas teisiti tõlgendada juttu, et Venemaa võib kasutada tuumarelva juhul, kui Venemaad rünnatakse suure arvu droonidega üheaegselt või kui Venemaa territooriumil asuvaid sihtmärke rünnatakse lääne päritolu rakettidega.

Ukraina ründas nädalavahetusel Venemaal asuvaid sihtmärke vähemalt 125 drooniga ning uue tuumadoktriini valguses oleks see ju tuumarelva kasutamise koht, aga ei ole isegi parima tahtmise juures võimalik, sest Hiina andis väga selgelt mõista, et tuumarelva kasutamisel oleksid väga tõsised tagajärjed Venemaa jaoks.

Sama seis on lääne päritolu rakettide kasutamisega, sest Ukraina on ATACMS ja SCALP/ Storm Shadow rakette kasutanud Krimmis asuvate sihtmärkide vastu, aga see on ju vähemalt Venemaa poolt vaadates ka nende arvates Venemaa osa. Kuidas siis sinna võib ja mujale ei või? Lisaks, kuidas on võimalik üldse selgeks teha, et rünnakus osalenud raketid olid nö lääne päritolu? Kasutatakse ju ka Venemaal toodetud rakettides läänest riiki smugeldatud elektroonikakomponente ja kui Ukraina nimetab ATACMSi ümber OBLOMCAMS-iks ja annab teada, et neid toodetakse nüüd Ukrainas?

See tuumadoktriini muutmise jutt näitas Venemaad nõrga ja haavatavana – see riik kardab rakette ja droone ning nende vastu ei ole muud vasturelva kui ähvardus kasutada tuumarelva. Hiina ja India ei kiitnud seda heaks, mida edasi? Mitte midagi, nüüd on teada, et kui Venemaa riskiks kasutada kasvõi taktikalist tuumarelva, lõpeks see kiirelt majandusliku krahhiga, sest ilma energiakandjate müügist saadud tuludeta nad sõjapidamisega jätkata ei suuda. Kui Ukrainat aitavad sõda pidada nö lääne riigid, siis Venemaa on selles osas eeskätt sõltuv Hiinast, sest sealtkaudu saab ta ka masinaid ja seadmeid, mida kasutada oma sõjatööstuses, aga suur roll on ka Indial, kes sõja algusest alates hüppeliselt suurendas Venemaa nafta ostmist.

Hiina roll on veelgi suurem, sest Põhja-Korea liider või rääkida, mida tahab, aga see riik eksisteerib sellisel kujul suuresti tänu Hiinale ja see pole teab mis suur saladus. Ma ise olen veendunud selles, et Põhja-Korea laskemoona müük Venemaale sai ja saab toimuda ainult tänu Hiina vaikivale heakskiidule. Soovi korral saab Hiina kiirelt sulgeda selle Venemaa jaoks olulise varustuskanali.

Ja ega Iraani seis ka parem ei ole, sest ta on samuti väga sõltuv Hiinast, kes ostab Telegram-kanali Proeconomics andmetel 90% Iraanist eksporditud naftast allahindlusega 13 eurot/barrelist, arvestatuna Brenti nafta maailmaturuhinnast. Sellesse konteksti võib paigutada ka Saudi-Araabia esile kerkimise võimaliku rahuvahendajana, sest just saudide eestvedamisel hakkavad OPEC+ riigid detsembrist naftatootmist suurendama plaaniga järgmise aasta lõpuks suurendada kartelli päevast naftatootmist päevas suurusjärgus 2 miljonit barrelit ning seetõttu on nii Hiinal kui Indial täiendav mõjutusvahend Venemaa suunal tekkimas, samas kui Venemaa jaoks oleks nafta maailmaturu hinna langus koos kasvavate probleemidega nafta müümisel majanduslikus mõttes äärmiselt suur väljakutse.

Iraan on lisaks kõigele muule tekitanud Hiinale suuri probleeme kaubanduses, sest „tänu“ houtide toetamisele Iraani poolt on valdav enamus kaubalaevasid sunnitud sõitma Hiinast Euroopasse suure ringiga ümber Aafrika, mis aga suurendab nii kaubavedude hinda kui ka tarnimise tähtaegasid ning Hiina jaoks seisneb oht teadmises, et kujunenud olukorras võivad ettevõtted hakata tootmist tagasi tooma Euroopasse, sest siis selliseid riske ei oleks, lisaks ei ole Hiina tänasel päeval tootmise mõttes enam odav riik. Minu arvates oleks kujunenud olukorras just Hiina huvides Iraani muutumine vähemagressiivseks oma naabrite suhtes.

Venemaa majandusanalüütiku Anatoli Nesmiani sõnul on Venemaa peale ebaõnnestunud tuumaähvardusi nüüd nö suurest mängus väljas, otsused sõja lõpetamise kohta tehakse üle Venemaa pea ning tema sõnul sõltuvat kõik eelkõige USA ja Hiina omavahelistest kokkulepetest selles osas.

Nesmiani sõnul teatakse Venemaal suurepäraselt, et ilma Hiina toetuseta Venemaa sõda pidada ei suuda. Selles kontekstis saab huvitav olema planeeritav BRICSi kohtumine 22.-24. oktoobril Kaasanis ning eriti tore oleks, kui Ukraina saadaks kohtumise ajaks tervituseks kohale ka oma pikamaa droonid.

Nädalavahetusel korraldas Ukraina suure droonirünnaku Venemaal asuvate sihtmärkide vastu. Hetkel ei ole täpselt teada, kui palju droone rünnakus kasutati, erinevate allikate kohaselt oli arv 125 ja 150 vahel. Rünnaku tulemusel puhkes tulekahju Volgogradi lähedal asuva arsenali juures, aga teadaolevalt laohooned pihta ei saanud. Ukraina poole andmetel ründasid nad hoopis rongi, mis vedas laskemoona ja mis asus laohoone lähedal. Volgogradi arsenali rünnakuga seoses läks sotsiaalmeedias liikvele video plahvatusest, mis aga osutus hoopis plahvatuseks aastaks 2021. Loodetavasti tuleb selle rünnakuga seoses lähiajal lisainfot.

Z-kanal Kremljovskaja tabakerka andmetel oli rünnakus Volgogradi juures hukkunud 11 Venemaa sõjaväelast ja väga suuri kahjustusi oli saanud ka üks Su-34 Eiskis, mida taastada enam ei olevat võimalik. Samas olid ülejäänud lennukid rünnatud lennuväljadelt suutnud õigeaegselt lahkuda ning see demonstreeris taaskord, et ainult droonidega sõjalennukite vastu ei saa, tulemuse saavutamiseks peaks Ukraina kasutama ATACMS ballistilisi rakette, aga hetkel selleks USA luba veel puudub.

Defence Expressi arvestuste kohaselt oleks ATAMCSi laskeulatuses olevate Millerovo, Buturlinovka ja Morozovski sõjaväelennuvälja territooriumil olevate sõjalennukite ründamiseks vaja 35 kassettmoonaga varustatud ATACMS ballistilist raketti, mis tagaks kõigi lennuvahendite liigutamise nende rakettide laskeulatusest eemale ka pikemas perspektiivis. Liugpommid on Venemaa armee üheks suuremiks trumbiks hetkel ning vasturohtu nende vastu võitlemisel Ukraina armeel napib.

Olukorrast rinnetel. Ukraina armee jaoks on jätkuvalt kõige keerulisem olukord Vugledari juures, kus Venemaa üksused on linnale lähenenud nii lääne kui ida poolt, lisaks on Venemaa üksused linna lõunaosasse sisenenud. Linnast põhja suunas kulgev ühendustee on Venemaa üksuste tulekontrolli all, seega on logistika raskendatud, lisaks lendavad seal ka Venemaa droonid.

Vugledari olukorra kiires halvenemises oli peamine põhjus seal lõigus olevate Ukraina üksuste vähesus, sest kui Vugledaris endas oli vägagi võitlusvõimeline ja lahingutes karastunud 72. brigaad, siis tiibadel oli Ukrainal üksuseid vähem. Vugledarist lääne pool olid head looduslikud takistused, mis võimaldanuks piisava mehitatuse korral kaitset hoida, aga Venemaa leidis Ukraina kaitsest nõrga koha üles ja kasutas selle ära.

Kurahhove suund eristus viimase aja Venemaa armee rünnakutes sellega, et seal kasutati väga palju soomustehnikat, aga nüüd olevat soomustehnika kasutamine järsult vähenenud ning vastavalt on suurenenud väikeste jalaväegruppide kasutamine, kes üritavad rindejooneni sõita kas sõiduautode või mootorratastega, aga üldjuhul sobitavad enne sinna jõudmist sinasõprust Ukraina rallidroonidega. Sealt suunalt Venemaa nädalavahetusel edeneda ei suutnud.

Pokrovske suunal takistab Venemaad Pokrovske suunal liikumast asula nimega Selidove, mis Ukraina kontrolli all. Kuna otserünnakutega edu ei saavutatud, siis üritab Venemaa asulale läheneda nii lõuna ja põhja poolt. Nädalavahetusel õnnestus Venemaa armeel edasi liikuda põhja pool, aga see saavutatakse väga suurte kaotuste hinnaga, nii on sotsiaalmeedias sealt lõigust fotosid, millel näha palju Venemaa sõdurite surnukehasid.

Ukraina sõjaväelaste sõnul on nad aga ikkagi kokkuvõttes probleemide ees, sest vastaseid tuleb nii palju, et droonide päevanormi abil ei suudeta neid piisavalt elimineerida. Ka on probleemina esile kerkinud ebapiisavad kaitserajatised ehk kui Ukraina üksused taanduvad mingi asulani, siis on seal ees poolikud kaitserajatised, mida tuleb hakata edasi ehitama, aga lahingutest niigi kurnatud sõduritel pidavat selleks motivatsiooni nappima.

Luhanski oblasti osas kirjutasin eelmises ülevaates Venemaa massiivsest rünnakust soomustehnikaga. Ukraina armee oli sinna tugevduseks toonud Harkivi suunalt 92. brigaadi koosseisu kuuluva droonide eliitüksksuse „Achilles“ ning rünnak lõppes Venemaa armee jaoks kuulsusetult – nad kaotasid 40 ühikut tehnikat ning olid sunnitud tagasi tõmbuma.

Harkivi rindel on Ukraina armee sõjaväelaste sõnul Vovtšanskis tunda selle otsuse mõju, et Venemaa viis seal lõigust osa üksusi Kurski rindele ning sellises olukorras tuleb aktiivsust näidata, et vastane saaks tunda selle otsuse negatiivseid mõjusid.
Kurski rindel suures plaanis olukorras muudatusi ei ole, Venemaa z-blogijate andmetel on Ukraina jätkuvalt aktiivsem pool, aga väidetavalt ei ole mõlema poole rünnakud suuremat edu toonud ning on märgiline, et just selle rindelõigu kontekstis räägivad mõlemad pooled, et vastastel on sinna koondatud suured jõud.

Lõunarindel on Venemaa luuredroonid muutunud märgatavalt aktiivsemaks Staromaiorske juures ning Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul on varasemalt see tähendanud ettevalmistuste tegemist suuremale rünnakutegevusele. Venemaa armee proovib rünnata aeg-ajalt kogu rindejoone ulatuses, et nii takistada Ukraina armeel võitlusvõimelisemate üksuste ümberpaigutamist teistesse piirkondadesse ja võimalusel ka okupeerida maad juurde.

Venemaa z-blogijate sõnul on ukrainlased leidnud uue meetodi, kuidas võidelda transpordivahendite vastu juhul, kui masinal on elektroonilise sõjapidamise vahend, mis on efektiivne ka rünnakul osalevate Ukraina rallidroonide osas. Sellisel juhul olevat kõigepealt kasutusel droonid, millel on lõhkepead, mis plahvatamisel tekitavad võimalikult palju kilde ning droon lendab kõrgusel, kus EV vahend ei toimi.

Drooni operaator proovib arvestada maapinnal liikuva sõiduvahendi kiirusega ja sellest arvestusest lähtuvalt viskab lõhkekeha masinast ettepoole ning väga suurt täpsust ei ole sellisel juhul vaja, sest soomustehnikat kasutatakse rünnakul Venemaa poolt harva ja sellise lõhkekeha eesmärk ei olegi mitte masinat hävitada, vaid muuta see liikumisvõimetuks, kas siis tabades kildudega mootorit, rehve või juhti.
Kuna EV vahend tarbib töötamise ajal palju voolu, siis mootori seiskumise järel pidi EV vahend töötama auto akude pealt 15 minutit kuni tund aega. Ukraina droonioperaatorid ootavat selle aja ära ja kui EV vahend enam ei toimi, siis hävitatakse sihtmärk lõplikult.

Loomulikult oleks parem, kui sihtmärk suudetaks kohe hävitada, aga väidetavalt saadetakse Ukraina armeele suurusjärgus 85% rallidroonist kujul, kus nende juhtimine toimub nö standardsagedustel, mille vastu on Venemaa pool kasutatavad EV vahendid efektiivsed. Selline on proportsioon seetõttu, et neid droone on kõige odavam toota ning kujunenud olukorras peavadki ukrainlased mõtlema välja taktikaid, kuidas ka antud rallidroonidega võimalikult efektiivselt võidelda.

Venemaa patrioodid tunnevad jätkuvalt suurt muret, et kultuur ei kajastavat piisavalt sõjas toimuvat. Žanna Valevskaja kurdab oma tekstis, et kahjuks olevat Venemaa filmi- ja seriaalitootjatel head ideed otsas ning seetõttu tehakse palju odavaid komöödiaid ja vanade tuntud filmide uusversioone, näiteks ka filmist „Moskva pisaraid ei usu“.

Valevskaja soovitas sarkasmi võtmes olla innovaatilised ja teha vana tuntud seriaali uusversiooni, aga seda täiesti uues ja ainulaadses võtmes, võttes aluseks Arkadi Gaidari toese „Timur ja tema meeskond“, mis on tuttav ka okupatsiooni ajal koolis käinud eestlastele ehk siis teise maailmasõja ajal tegutses salapärase Timuri juhitud grupp, kes aitas perekondi, kus keegi oli sõjas.

Valevskaja välja pakutud uusversioonis oleks aga sama nimega sarjas peategelased Venemaa kaitseministri asetäitja Timur Ivanov ja tema alluvad ning see näitaks nende kujunemisteed, kus oma nö edu tipul said nad pikema aja jooksul riigi tagant varastada summasid, mis võimaldasid elada ülimalt luksuslikku elu neil ja nende perekondadel. Loomulikult annab Valevskaja endale aru, et see suurepärane idee ei realiseeru kunagi, sest selline riigi tagant varastamine olevat Venemaal massiline ning nö eliidi jaoks oleks see seriaal liiga valus vaadata.

Enda poolt lisan, et Venemaa meedias avaldatud andmete kohaselt tahetakse Venemaa endist kaitseministri asetäitjat Timur Ivanovi süüdistada ei rohkemas ega vähemas kui organiseeritud kuritegeliku grupi loomises. Timur ja tema meeskond.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING