Alustan vilja väljaveost Ukraina sadamate kaudu. Esmaspäeval esitas Türgi Venemaale väljakutse ning edasised arengud on olnud pehmelt öeldes hämmastavad – nn maailma teise armee eesotsas olev Putin teatas, et nad on nõus viljatehinguga jätkama, kui Ukraina tagab nende sõjalaevade julgeoleku Sevastoopolis!!! Ukraina, kes põlve otsas arendatud mehitamata veesõidukitega (tavalise skuutri mootoriga) suutis tungida teoorias ülihästi kaitstud Sevastoopoli sadamasse ning tekitada seal kahju, kusjuures polegi niiväga oluline, kuipalju laevad viga said, tähtis oli edastada sõnum, et Venemaa sõjalaevad ei ole seal sadamas enam kaitstud. Selle sõjalise operatsiooniga saavutas Ukraina suure võidu. Ja mitte ainult Ukraina, vaid ka Türgi, kes ei pidanud Venemaa teadaannet lepingust taganemiseks miskiks ning jätkas enda lipu all sõitvate laevadega vilja väljavedu Ukraina sadamatest. Nüüd leping suure tõenäosusega jätkub nagu varemgi, aga Venemaa positsioon muutunud palju nõrgemaks. Ning juba küsitaksegi, et milleks üldse on Venemaal selles lepingus nii suur roll (Venemaa, Türgi ja ÜRO vahel sõlmitud leping), kui nad Musta mere lääneosas on sisuliselt pildilt maas ning pole enam võimelised sõjalaevadega mingeid manöövreid sooritama. Istuvad Sevastoopolis ja seal osutuvad ka kaitsetuteks, samal ajal kui Türgi Musta mere sõjalaevastik on kordades suurem kui Venemaal ning Musta mere lääneosas on ka NATO liikmed Rumeenia ja Bulgaaria. Must meri ei ole territoorium, kus Venemaa saaks peremehetseda, lisaks on USA toonud oma sõjalaevad Vahemerre ja nad on valmis vajadusel sekkuma Mustal merel toimuvatesse sündmustesse. Kui vaadata suuremat pilti, siis see erinevate droonide rünnak Sevastoopolis oli briljantne – Venemaa kaotas oma mõju, samas kui Türgi suurendas seda, Ukraina veedroonide abiga. Ukraina on lisaks sõlminud kokkuleppe Rumeeniaga, et vajadusel alustada vilja eksporti läbi Constanța sadama ehk nii nn Doonau viljatee.

Rünnakuga Sevastoopolis on seotud ka sellele järgnenud nö kättemaksuoperatsioon, mille raames tulistas Venemaa oma strateegilistelt pommitajatelt Kaspia mere kohal välja rohkem kui 50 raketti H-101/H-555. Putin tunnistas, et teadlikult rünnati infrastruktuuriobjekte, mis ei ole seotud sõjategevusega ehk siis Venemaa tunnistas presidendi isikus, et Venemaa tegeleb terrorismiga (sõjalaevade ründamine on sõjaajal legaalne tegevus, tsiviilelanikonnale teadlikult kannatuste põhjustamine läbi infrastruktuuri hävitamise on aga sõjakuritegu). Selline tegevus on Venemaa jaoks alandav, sest sõjaväelise eksperdi Agil Rustamzade sõnul on sellisel kujul infrastruktuuriobjektide kahjustamine nõrkuse tunnus, lahinguväljal edukas armee nii ei käituks, selline käitumine olevat märk sellest, et Venemaa on teadvustanud, et ta kaotab selle sõja.

See rünnak oli Venemaa jaoks kulukas, sest üks tiibrakett H-101 maksab suurusjärgus 13 miljonit dollarit ja H-555 suurusjärgus 7,5 miljonit dollarit. Ukraina armee andmetel suutsid nad alla tulistada 45 raketti, kusjuures sakslaste IRIS-T kompleks oli tabanud sihtmärke 100%-selt (see kompleks on näidanud ennast ülimalt heast küljest, nii et väljend „õhutõrjemaailma BMW“ on igati õigustatud). Tiibrakettide allatulistamises osalesid ka sakslaste Gepardid (õhutõrjekahurid + radar), aga et nad on lühimaarelvad, siis väga palju sõltus Venemaa rakettide lennutrajektoorist – kui raketid lendasid Gepardite laskeulatuses, siis nad ka reeglina alla lasti (Gepardid on osutunud tõhusateks Iraani droonide vastu). Ukrainlaste paranenud õhutõrjevõimekusest hoolimata pääses osa rakette läbi ning nad põhjustasid täiendavat kahju Ukraina infrastruktuuriobjektidele ning väidetavalt on nüüdseks kahjustusi saanud suurusjärgus 40% Ukraina taristust, mis on seotud elektri tootmise, veevarustuse ja soojatootmisega. Kui Venemaa ei pea kartma eriti Ukraina poolseid raketirünnakuid ja neil on võimalik S-300 rakette tulistada ka kui ründerakette maismaaobjektide suunas, siis Ukrainal kulub neid rakette palju ja varud ei ole lõpmatud. Saksamaalt on juurde tulemas veel mõned IRIS-T kompleksid ja USA-st kaks kompleksi NASAMS (hiljem veel kuus), lisaks saadetakse komplekse Hawk, see kõik on väga hea, aga kui S-300 raketid peaksid otsa saama, oleks see õhukaitsele arvestatav probleem.

Kuna Ukrainale ei taheta anda ATACMS rakette, millega oleks võimalik anda vastulööke Venemaal asuvatele sõjalistele objektidele, siis on Ukrainal hetkel küllaltki keeruline raketirünnakutele vasturohtu leida, sest nii suure riigi kaitsmisel on äärmiselt raske, kui mitte võimatu saavutada seda, et kõik raketid suudetaks tulevikus alla võtta. Loogiline oleks proovida hävitada Venemaa strateegilisi pommitajaid lennuväljadel, kus nad paiknevad, aga see ei ole kerge. Muidugi tuleb arvesse võtta ka seda, et Ukraina õhutõrjevõimekuse kasvuga seoses peab Venemaa mingisuguse tulemuse saavutamiseks korraga järjest rohkem rakette välja tulistama, aga ka nende varud on piiratud ning juurdetootmine sanktsioonide tingimustes problemaatiline. Pigem on lähimas tulevikus jätkumas muster, kus Venemaa ründab öösiti Iraani droonidega ning päevasel ajal lisaks kuni 10 tiibraketti (ballistilisi rakette on neil nii vähe järgi, et neid kasutatakse harva). Kui Iraan peaks saatma Venemaale lisaks kokku kuni 1000 ühikut droone ja ballistilisi rakette, siis muutuks Ukraina olukord keerukamaks, sest ballistilisi rakette on võrratult raskem alla tulistada kui tiibrakette.

Olukord rinnetel. Seekord alustan olukorrast Luganski oblastis, kus kuuldavasti on Ukraina edenenud Kremennajast põhjas Tšervonopopivkva suunal ning ka Svatovest põhjas. Sõjalise eksperdi Jan Matveejevi sõnul peab Venemaa suutma hoida ukrainlased Krasnaja jõest läänes, sest selle kaitseliini võimaliku läbimurdmise järel ei ole Venemaal suurel territooriumil enam kaitseliine ning ukrainlaste edasiliikumist takistada oleks juba väga keeruline. Krasnaja jõe kaldad on mineeritud, sillad on kas mineeritud või õhku lastud. Lisame vihmadest tingitud viletsad teeolud ning siis pole midagi imestada, et ukrainlaste edasiliikumine küll toimub, aga edu tuleb väga raskelt. Ukraina poolel üllatusmomendi efekti pole, lisaks on Venemaa oma üksusi täiendanud seal tšmobikutega.

Hersoni rindel hakkab järjest selgemalt välja joonistuma Venemaa võimalik kaitseplaan – mitmete ekspertide sõnul on Venemaal keeruline hoida Dnepri läänekaldal positsioone avatud maastikul, aga Hersoni osas olevat Venemaal lootus, et Ukraina ei hakka linna pommitama ning sellistes oludes võib laskemoona ja toidu jätkudes linna kaitsta pikema perioodi vältel ehk siis võib juhtuda, et Dnepri läänekaldal jääks Herson ainsaks kohaks, mida Venemaa plaanib pikemaajalist kaitsta. Dnepri idakaldal on Venemaa tekitamas 15-kilomeetri laiust tsooni, kuskohast tsiviilelanikud planeeritakse evakueerida ning nende kodusse paigutatakse Venemaa sõjaväelased. Nii käitudes loodetakse vist vabaneda ka inimestest, kelledest paljud on vaenulikult meelestatud nn vabastajate suhtes ja kes võiksid anda infot Venemaa sõjaväe kohta. Ukraina jätkab Dnepri läänekaldal vastase tehnika hävitamist ning ilma rasketehnika ja lennuväe toeta ei suuda jalaväelased seal pikalt kaitset hoida. Jälgime arenguid.

Venemaa ründab aktiivselt rindelõigul Bahmutist kuni Vugledarini. Jam Matveejevi hinnangul on Venemaa kohati vaat et meeleheitlikud rünnakud kantud soovist vastu talve oma positsioone parandada. Bahmuti taga on avatud maastik, seal ei ole tema sõnul Ukrainal võimalik häid kaitseliine rajada, seega on selle linna enda käes hoidmine Ukraina jaoks ülioluline. Sama teema olevat ka Vugledariga, kus Venemaal on täiendav soov veel suruda ukrainlasi eemale teest, mille kaudu varustatakse Melitopoli. Venemaa sõjablogijate info kohaselt oli aga Ukraina Vugledari juurde toonud nii suurtükke, mitmikraketiheitjaid kui soomustehnikat ning nende kaitsevõimekus paranes seeläbi oluliselt. Minu jaoks oli huvitav Matveejevi arvamus, et Venemaa korraldab nn lauprünnakuid seetõttu, et keerulisemate sõjaväeliste manöövrite läbiviimiseks ei jagu neil oskusi, lihtsam on kinnipeetuid ja tšmobikuid surma saata, liikudes nii nädalaga edasi näiteks paarsada meetrit. Pigem siis mikroskoopiline edu suurte inimkaotuste hinnaga kui võimalik häving näiteks katses ukrainlasi ümber piirata.

Mobilisatsioon Venemaal. Putin andis teada, et nn osaline mobilisatsioon on läbi, aga juriidiliselt võib ta soovi korral seda uuesti ja uuesti läbi viia. Teadaolevalt on Ukrainasse juba saadetud 87000 tšmobikut, mis on arvestatav jõud sellest hoolimata, et nende sõdimisoskused ei ole suuremad asjad. Varustusega on aga lood kehvad, nii ei jagu automaate AK-74, nende asemele antakse vanemaid AKM-e. Probleem ei pidanudki olema mitte niivõrd automaatides, kui padrunites, sest AKM-i padrunite kaliiber erineb A-74 omast ning nendest padrunitest pidi olema kohati terav nappus. Kadõrovit ajas tšmobikute kurtmine viletsa varustuse ja relvastuse üle sedavõrd närvi, et ta soovitas tšmobikutel minna ja lahinguväljal võtta ukrainlastelt ära nende riietuse ja relvastuse.

Venemaale väljaõppele jäänud sõdurite olukord pidi aga Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul olema veel nukram, neile ei jätku ei relvastust ega talveriietust, lisaks on terav puudus inimestest, kes üldse oleks võimelised väljaõpet läbi viima. Lisame teadmise, et paljud tšmobikud ei ole kõige terasemad ning lisaks armastavad alkoholi ja siis ongi tulemuseks sündmused, mis leidsid aset Jurga linnas Kemerovo oblastis, kus tšmobikute allumatusest ja pidevast purjutamisest masenduses ohvitserid kutsusid korda looma nn lepingulised sõdurid ning puhkes suur kaklus, mis kõik kenasti ka videotes näha on. Kui juba tagalas on asjad nii, siis mul on küll raske uskuda, et sellistest motivatsioonita tšmobikutest õnnestuks motiveeritud ja võitlusvõimelisi üksusi moodustada.

Viimasel ajal on omajagu elevust tekitanud nn sõjasääskede teema (bojevõje komarõ), millest rääkis ÜRO-s ka Venemaa saadik ehk siis sääsed kui bioloogilised relvad ja toimetatavat nad Venemaa territooriumile droonidega. Selles osas on tulnud kommentaare, et Putin pidavat siiralt uskuma selliste sääskede olemasolusse (lisaks neile ka nahkhiired ja haned kui biorelvad) ning siis tulebki saadikul ÜRO-s sellist jama suust välja ajada, sest see tagab ameti ja eduka karjääri Venemaal, kus kõige tähtsam on lojaalsus isandale.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: