Ma olen korduvalt varasemalt väljendanud mõtet, et sümmeetrilises sõjas ei ole Ukrainal lootust Venemaad võita, mistõttu on äärmiselt oluline mõjutada Venemaa majanduslikku olukorda ja suurendada asümmeetrilise sõjapidamise osatähtsust.

Viimane USA sanktsioonide pakett oli suur samm õiges suunas, sest senine nn hinnalae poliitika (näiteks 60 dollarit barrelist laevadega veetud naftale) oli läbi kukkunud ning Venemaa teenis nafta ja naftatoodete müügist 2024. aastal piisavalt palju vahendeid, mis võimaldasid tal sõjapidamist antud kujul jätkata ehk siis maksta sõtta minemise eest inimestele Venemaa mõistes vägagi konkurentsivõimelist tasu. Reutersi andmetel eksportis Venemaa eelmisel aastal kokku naftat, naftatooteid ja gaasi 108 miljardi dollari eest, mis on 26% rohkem kui aasta varem.

Venemaa energeetikaeksperdi Mihhail Krutihhini sõnul oli nn hinnalae poliitikal majanduslikku efekti pool aastat, peale mida Venemaa adapteerus uue olukorraga ning väidetavalt vähenes tunduvalt ka allahindlus müüdud nafta pealt, lisaks muutusid odavamaks transpordiga seotud kulud, sest Venemaa kasvatas järjest oma varilaevastikku, mille suuruse osas on minul õnnestunud lugeda erinevaid hinnanguid alatest 700 laevast ja lõpetades 1400 laevaga.

Venemaa sidus naftalt makstavad maksud brent-tüüpi nafta maailmaturuhinnaga, millelt tegi teatud allahindluse, sellisel moel sidus Venemaa ennast saadava maksutulu suures osas lahti nafta ametlikust hinnast, mille järgi see lepingute järgi maha müüdi. Lepingutes oli hind 60 dollarit barrelist või väiksem ning vastas kehtestatud nõuetele, hiljem vahetas kaup mitmeid kordi omanikke ja Indias müüdi ostjatele juba oluliselt kallimalt, seega sanktsioonid sisuliselt enam mingit mõju ei avaldanud. Varilaevastiku laevadel olid ka sõlmitud üldjuhul kindlustuslepingud, mistõttu formaalsed nõuded olid täidetud, kuigi samas polnud ka saladus, et võimaliku keskkonnakatastroofi korral nendel kindlustusfirmadel poleks olnud vahendeid katastroofi likvideerimiseks.

CREA andmetel vedasid Venemaa varilaevastiku laevad eelmise aasta detsembris 82% laevadega veetud naftast ning ainult 18% naftast veeti laevadega, mis paberite järgi vastasid hinnalae tingimustele ja millel olid kindlustused ja edasikindlustused G-7 riikide kindlustusfirmadelt.

Paarikümnele varilaevastiku laevale kehtestas USA sanktsioonid varasemast ajast ning need osutusid küllaltki efektiivseteks, sest peale sanktsioonide kehtestamist olid need tankerid enamuse ajast tööta, samas moodustasid nad väga väikese osa varilaevastikust ja suures plaanis mõju ei avaldanud.

Nüüd aga kehtestati sanktsioonid kokku 183 naftatooteid ja veeldatud maagaasi vedavale laevale ning see on juba märksa tõsisem käik. Vortexa andmetel vedasid need laevad eelmisel aastal 44% Venemaa merelisel teel transporditud naftast, mis koguseliselt on 1,5 miljonit barrelit päevas. Selles osas ekspertide arvamused lahknevad, et kui suurt osa Venemaa nafta ekspordist uued sanktsioonid mõjutavad, aga alumine piir on ekspertide hinnangul seal 900000 barreli juures päevas, mis on Venemaa nafta eksporti arvestades (meretranspordi 3,5 miljonile barrelile päevas lisaks torujuhtmete kaudu Hiinasse natuke vähem kui 2 miljonit barrelit päevas ning Slovakiasse ja Ungarisse Družba torujuhtme kaudu kokku suurusjärgus 380000 barrelit päevas) küllaltki märkimisväärne kogus.

Kuigi USA andis aega juba varem laaditud tankeritele kauba mahalaadimiseks, on nii Hiina kui India preventiivselt takistanud mitmete selliste tankerite sadamatesse sisenemist ning väidetavalt on tänasel päeval 65 sanktsioonide alla sattunud tankerit nö ankrusse heitnud. Samas on olemas erinevad skeemid, kuidas varem on sarnastes olukordades tankeritelt siiski kütus maha laaditud, üldjuhul on see merel laaditud teistele laevadele, kus see on segatud mujalt pärit naftaga ning siis on juba keeruline nafta algset päritolu kindlaks teha. Samas on sellisel kujul müüdud nafta müüja jaoks seotud suuremate kulude ning edaspidi ka suuremate riskidega tankerite jaoks, kuhu see kütus üritatakse pumbata.

Tänase arusaamise kohaselt Venemaa miljoni barreli nafta kadumine maailmaturult eriliseks probleemiks ei ole ning USA sanktsioonide valguses tõusid hinnad maailmaturul 4-5 dollarit/barrelist, mis suures plaanis ei ole märkimisväärne tõus. Venemaa analüütikute sõnul on seekordne USA sanktsioonide pakett väga valus, sest lähenetud on kompleksselt, mistõttu on Venemaa nafta muutumaks maailmaturul järjest „toksilisemaks“ ning nii mitmedki neist arvavad, et abi oleks ehk ainult Trumpi poolt, kui see ametisse asudes sanktsioone leevendaks, aga samas nad ise ka lisavad, et see eeldaks sõjategevuse lõpetamist Ukrainas.

Ukraina on aktiviseerinud droonirünnakuid Venemaal asuvatele sihtmärkidele ning eelpoolkirjutatu kontekstis väga märkimisväärne Ukraina droonirünnak toimus ka Anapast 15 kilomeetri kaugusel asuva gaasikompressorjaama „Russkaja“ pihta, kus Mihhail Krutihhini sõnul asuvat seitse kompressorit, millega pumbatakse gaas Türgi kaudu peamiselt Serbiasse ja Ungarisse ja tegemist on viimase väljundiga Venemaa maagaasile torude kaudu Euroopasse. Rünnaku üksikasju täpsemalt ei teata, aga et Ukraina selle üldse ette võttis ning sellele järgnenud Ungari reaktsioon näitavad muutunud olukorda ehk siis Ukraina jaoks pole probleeme Venemaa energiataristu objektide ründamisega.

Antud rünnaku kontekstis kommenteeris Mihhail Krutihhin, et tegelikkuses olevat Serbia maagaasiga varustamine Gazpromi jaoks omamoodi kivi kaelas olukorras, kus ettevõttel on suurema osa Euroopa turu kaotamise tõttu pehmelt öeldes keeruline seis, lisaks läks USA sanktsioonide alla Gazprom Neft. Krutihhin nimetas maagaasi müügi kontekstis Serbiat ei rohkem ega vähem kui parasiidiks ehk siis Serbiale maagaasi odavalt müümine oli tema sõnul Venemaa jaoks peamiselt poliitiline projekt, et seeläbi kasvatada oma mõju seal riigis.

Kui varem sai sealseid kulusid katta teistesse Euroopa riikidesse müüdud maagaasist saadud tuludest, siis nüüd on hea aeg läbi, aga lepinguid peavad nad täitma ning Krutihhini arvates oleksid Gazpromi juhid isegi rõõmsad, kui kompressorjaam oleks töövõimetuks muudetud, sest ka Ungari pidavat saama sealt kaudu odavat maagaasi just lähtudes eeskätt poliitilistest eesmärkidest Venemaa jaoks.

Päris palju on läbi Ukraina kulgenud Venemaa gaasitransiidi lõpetamise järel küsitud, et miks Ukraina seda sammu varem ei teinud. Krutihhini sõnul ei oleks Ukrainal olnud sõja tingimustes mitte mingisuguseid õiguslikke probleeme nende lepingute lõpetamisega (vääramatu jõud ehk nn force majeure) ning tema sõnul teenis Ukraina nii maagaasi kui nafta transiidist oluliselt vähem, kui Bloomberg kirjutas ehk siis eelmisel aastal kokku suurusjärgus 500 miljonit dollarit, millest maagaasi osa suurusjärgus 300 miljonit dollarit), samas kui Venemaa sai müügist kokku suurusjärgus 11,5 miljardit dollarit, mis aitas tal Ukraina vastu sõjapidamisega jätkata.

Krutihhin andis mõista, et tema hinnangul oli suure tõenäosusega olukorra põhjuseks korruptsioon ehk siis sellest tegevuseks said nö näpud rasvaseks ka inimesed Ukrainas.

Hetkel jätkub Venemaa nafta transport läbi Ukraina, Verhovnaja Rada on Krutihhini sõnul hakkanud tegelema ka selle lepingu võimaliku lõpetamisega, aga Ukrainas pidavat olema inimesi, kes on selle lepingu lõpetamisele jätkuvalt vastu, kuigi see otseselt ei ole Ukraina huvides, sest aitab Venemaal sõjapidamisega jätkata.

Ukraina korraldas väidetavalt seniajani suurima drooni- ja raketirünnaku Venemaal asuvate sihtmärkide pihta ning tabamusi oli omajagu. Suures pildis oli see rünnak minu jaoks samm õiges suunas, aga mingi suurema mõju saavutamiseks peaks iga päev suurusjärgus 100 drooniga ründama Venemaal asuvaid sihtmärke, siis võiks sellest ajapikku Venemaa jaoks tõsisem probleem välja kasvada. Venemaa meediakanalites oldi suurrünnakust väga häiritud ning kurdeti, et kui ukrainlased suudavad droone edaspidi vorpida nagu pirukaid (klepat kak pirožki), siis on nad suurte probleemide ees.

Minu jaoks kõige märkimisväärne rünnak toimus Brajnskist 15 kilomeetrit loodes asuvas Siltses, kus asub tehas, mille nimi võiks tõlkes kõlada „50 aastat Nõukogude Liidus nimeline“. Tegemist Venemaa sõjatööstuse jaoks väga olulise tehasega, kus valmistati nii püssirohtu, lõhkeainet kui ka laskemoona, näiteks mitmikraketiheitjatele.

Venemaa sotsiaalvõrkudes on videod, mis näitavad rünnaku lõppfaasi, kus raketid ja droonid järjest tehast tabavad, aga Ukraina poole andmetel oli tegemist kombineeritud mitmekäigulise rünnakuga, kus esimeses faasis odavad peibutusdroonid sundisid tehase läheduses asunud kahte keskmaa õhutõrjekompleksi raketid välja laskma, peale mida järgnes rünnak rakettidega, mis hävitasid nii õhutõrjekompleksid kui ka sihtmärgid tehase territooriumil.

Kolmandas faasis lendasid kohale droonid, mille sihtmärkides olid tehase töötamisega seotud taristu. Eks see küsimus muidu on, et miks nii Ukraina piiri lähedal olevat Venemaa sõjatööstuse jaoks olulist tehast varem ei rünnatud, aga nüüd võeti asi korralikult ette ja rünnaku edukusest annab tunnistust Venemaa kaitseministeeriumi poolne reaktsioon, kus ei räägitud enam traditsiooniliselt droonide tükkidest, vaid lubati kättemaksu ning see retoorika on neil reeglina siis, kui Ukraina on suutnud neile korralikult haiget teha.

Ukraina korraldas droonirünnakuid ka mujal, aga neist on Eesti meedias juba pikalt kirjutatud niigi, naftatöötlemise komplekside ründamise kontekstis tooksin siiski välja, et rünnatud on peamiselt mahuteid ehk siis tootmisseadmed on nii hästi kaitstud, et ukrainlased eelistavad rünnata pigem vähemkaitstud mahuteid, mis põlevad küll kenasti, aga suures pildid ei ole tekitatud majanduslik kahju väga suur.

Olukorras rinnetel ainult natuke, sest suuremaid muutusi rindejoones ei toimunud, samas on venemaa jätkuvalt aktiivsem pool ning neil olid väikesed edenemised Pokrovski suunal. Ukrainas sai palju vastukaja meediakanalis „Militarnõi“ avaldatud Ukraina õhujõudude 114. brigaadi sõjaväelaste info, mille kohaselt on inimeste puudusel hakatud nende väeosa sõjaväelasi eesliinile võitlema saatma.

Ukraina üksustes on seis ridade täiendamisega kohati lausa kriitiline ning selles kontekstis on varem olnud palju arutelusid stiilis, et miks Ukraina teeb uusi üksusi, kellel ei ole ei tehnikat ega reaalset lahingukogemust, samas kui tehnikaga varustatud ning lahingutes karastunud üksused jooksevad verest tühjaks, aga neile täiendusi ei taheta anda. Nüüd on ka selles osas muudatused, kuuldavasti on Ukraina armee juhtide jaoks nüüd prioriteediks olemasolevate üksuste võitlusvõimelistena hoidmine.

Pokrovske suunal on Venemaa lõuna poolt jõudnud Ukraina väga oluliste kaitse tugipunktide Kotline ja Udatšne lähedale ning kui Venemaa peaks suutma need enda kontrolli alla saada, on löögi all põhja pool asuv Pokrovske peamine ühendustee Pavlogradi.

Venemaa droonid juba praegu seal trassi kohal ka lendavad, aga kõigi raskuste kiuste Ukraina logistika sealt suunalt veel toimib. Pokrovske suunal on Ukraina hädas Venemaa optilise kaabli otsas olevate droonidega. Allpool on video, mis näitab Hiina ettevõttes Venemaa armee jaoks sellise drooni jaoks vajaliku pooli kerimisel. Tegemist on ajamahuka tööga ning selline pool maksab palju ning tema kaalu võrra saab droonile panna vähem lõhkeainet, video näitel kulus 10 kilomeetri valguskaabli kerimiseks 50 minutit ja kaalub selline pool tervelt 1,35 kilogrammi.

Valguskaabliga droonil on ka puuduseid, nii peavad operaatorid asuma küllaltki rindejoone läheduses, ta kannab vähem lõhkeainet, samas puudub igasugune raadioside drooni juhtimisel, seetõttu on selliseid operaatoreid keerulisem avastada. Need droonid on aeglasemad, mistõttu on nendega keeruline tabada kiirelt maanteel sõitvaid masinaid, aga Pokrovske kontekstis on mitmed videod, kus selliste droonidega tabatakse majade juures seisvaid Ukraina armee sõidukeid (peamiselt maasturid) ning see on Ukraina armee jaoks valus, samas toimivaid lahendusi nende vastu hetkel pole.

Ukraina sõjaväelaste sõnul on nende poolel sellised droonid ainult väga vähestel nn droonide eliitüksustel, samas kui Venemaa poolel on nende levik oluliselt laiem ning nüüd tekitavat need palju probleeme ka Zaporižžja suunal.

Venemaa meedias on saanud palju vastukaja Vassili Jakemenko intervjuu, kellel on omamoodi seos ka Eestiga. Nimelt juhtis Jakemenko alates 2005. aastast kremlimeelset noorteliikumist Naši ja 2007-2012 juhtis riiklikku agentuuri Rosmolodjož, mis korraldas ka kurikuulsaid Selingeri laagreid, millest osavõtmisega kogus tuntust Eestis mõjukas poliitik Mihhail Kõlvart, kes nüüd on Kaitseliidu liige ja koos Jaak Madisoniga on viimas keskerakonda konservatiivsele teele.

Jakemenko aga teatas intervjuus, et tegi seda kõike ainult raha nimel, tänu kremlimeelsele noorteliikumisele teenis ta hästi ja ostis Euroopasse miljoneid eurosid väärt kinnisvara. Intervjuu andiski ka ühest sellisest kohast Saksamaal, mis pidavat maksma miljoneid eurosid. Jakemenko sõnul olevat tal Putinist kahju, sest Volodja ei mõistvat, mis riigis toimub. Tema sõnul tahab Putin palju ette võtta, aga tema probleem olevat sealjuures see, et Putin ei saavat aru, mida ta valesti on teinud ja jätkuvalt teeb. Nõunikud aga rääkivat Jakemenko sõnul Putinile seda, mida see kuulda tahab.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Täiendatud 14.00
On selgunud üksiskasju täna Venemaa poolt korraldatud raketirünnaku osas. Dialog(punkt)ua andmetel oli seekordse rünnaku peamiseks sihtmärgiks Ukraina suured maa-alused gaasihoidlad, aga need pihta ei saanud, samas kui maapealne gaasitaristu sai pihta. Ise arvan, et Ukraina poolt järgneb rünnak Anapa lähistel asuvale kompressorjaamale "Russkaja".

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING