ATACMS raketi laskmine. Foto: DOD
ATACMS-i saaga sai kiire järje, sest Ukraina kohe ka kasutas neid rakette Brjanski oblastis Karatševos asuva 67. GRAU arsenali ründamiseks. Rünnaku edukust kinnitab kohalike poolt tehtud video ja seal kostusid ka laskemoonalao plahvatusele järgnenud järelplahvatused. Sealt edasi läheb huvitavaks selles mõttes, et on lausa kolm versiooni, kui palju rakette Ukraina kasutas. Forbes andmetel on Ukraina saanud USA-lt kahes jaos kokku suurusjärgus 50 raketti, millega on tehtud kaheksa rünnakut, seega neid rakette ei saa Ukrainal palju järgi olla. Karatševo kontekstis on Ukraina poolelt ainult kommentaarideta video, millelt näidatakse kahe raketi starti. Kahe raketi versiooni kinnitab Venemaa z-kanal Kremljovskaja tabakerka, kelle sõnul tabasid mõlemad raketid täpselt kümnesse ja Venemaa õhukaitse olevat olnud võimetu neid maha võtma.
Venemaa kaitseministeeriumi versioonis räägitakse kuuest ATACMS raketist, millest viis Venemaa õhukaitse hävitas ja kuuendale saadi pihta, aga see olevat ikka kukkunud laskemoonalao territooriumile. Reuters kirjutas aga lausa kaheksast ATACMS raketist, millest kuus jõudis sihile. Arvestades ATACMS ballistiliste rakettide vähesust, on minul neid kahte viimast versiooni keeruline uskuda, pigem on usutav kombineeritud operatsioon koos droonidega või isegi näiteks reaktiivdrooni Paljanõtsaga, lisaks on Ukrainal ka enda toodetud tiibrakette Neptun, mille mahavõtmisega saab Venemaa õhukaitse palju paremini hakkama ja lisaks kõigele on Ukrainal võimalus kasutada ka peibutusrakette ADM-160 MALD, kus kasutatakse Lüneburgi läätse vastase radarite ärapetmiseks. Ehk siis kõlab päris asjaliku plaanina, kui erinevad droonid ja raketid koormavad ära Venemaa õhukaitse, peale mida lajatab ATACMS.
Mulle jäi silma veel üks aspekt Venemaa propagandas, kus ka Eesti meedia jättis ära kasutamata võimaluse olukorra selgitamiseks. Ukraina on suveräänne riik ja tal on õigus kasutada teistest riikidest saadud relvastust. Venemaa propaganamasin on nö näo säilitamiseks võtnud kasutusele jutupunktid, mille kohaselt olevat ATACMS rakettide väljalaskmine niivõrd keeruline, et Ukraina armee ei saavat sellega hakkama, see olevat jõukohane ainult USA sõjaväelastele, mistõttu Brjanski oblastisse lastud rakettide väljalaskmisega olevat seotud ameeriklased ja see olevat otsene seos NATO-ga.
Seletas sellist versiooni ka Venemaa välisminister Lavrov ning minul oli uudistes valus vaadata, kus ilmselgelt peale Lavrovi poolt väljaöeldud jama jäi ka meie uudistekanalil töö tegemata, kus oleks piisanud Lavrovi jutu kommenteerimisest mõne meie sõjaväelase poolt. Räägin siis ise üle. ATACMS raketi suurim voorus on see, et seda saab lasta HIMARS ja M-270 mitmikraketiheitjatega täpselt samamoodi, nagu ka väiksemaid juhitavaid rakette, lihtsalt HIMARS-iga saab lasta ühe ja M-270 kaks ATACMS raketti.
Kui mitmikraketiheitja meeskond oskab lasta väiksema lennu-ulatusega juhitavaid rakette, siis oskab ta täpselt samamoodi lasta ka ATACMS rakette, selle jaoks ei ole vaja ameeriklasi ning Ukraina armeel on HIMARS ja M-270 (roomikutega) mitmikraketiheitjaid kasutanud rohkem kui kaks aastat. Lisaks on Ukraina armee lasknud ATACMS rakette nii Krimmi kui mujale okupeeritud Ukraina territooriumile ja siiani pole Venemaa kahelnud Ukraina sõjaväelaste võimekuses ise neid välja lasta.
Huvitav oli veel välismaalt tulnud reaktsioon, kus ATACMS rakettide kasutamise üle avaldasid rahulolematust Slovakkia, Ungari, Türgi ja Trumpi poeg. Mis siis nende plaan oleks, et Ukraina peaks kahe kuu jooksul kaotama võimalikult palju territooriumi, et Venemaal oleksid võimalikult head kaardid käes hetkeks, kui Trump presidendiks saab? Sinna on aega kaks kuud, mis on väga pikk aeg ning elu on näidanud, et Biden aitab ikka viimase häda korral, mitte varem.
Omajagu on ka olnud arutelusid teemal, et kas ATACMS jaoks on piisavalt sihtmärke. Venemaa z-blogija Fighterbomberi andmetel oli Venemaa armee tegelikult juba palju varem arvestanud võimalusega, et USA annab selle loa, seega liugpommide viskamiseks kasutatavad S-34 on viidud kaugemale, nagu ka Su-35.
Küll aga on Fighterbomberi sõnul nendel rakettidel suur mõju helikopterite ja Su-25 kasutamisele, sest lahingutegevuses osalemiseks peaksid nad asuma ATACMS rakettide löögiulatuses, samuti on edaspidi löögi all laskemoonalaod ja vägede koondumispunktid, mis kindlasti muudavad olukorda eeskätt Kurski oblastis Venemaa armee jaoks ebasoodsamaks, sest kassettmoonaga ATACMS rakett on võimas relv.
Mitmete Venemaa z-blogijate sõnul on Venemaa-poolsel valulikul reaktsioonil veel üks põhjus – teadmine, et tegelikkuses Venemaa paljukiidetud õhutõrjekompleksid ei saa ballistiliste rakettidega hakkama, sest kui S-350 kompleksi radar võib ballistilised raketid üles leida ja nende trajektoorid välja arvutada, siis neil ei ole kineetilise kontaktiga ballistilisi rakette hävitavaid õhutõrjerakette (sarnaseid USA PAC-3 rakettidega), nende õhutõrjeraketid plahvatavad ballistilise raketi kõrval, aga üldjuhul killud ballistilist raketti hävitada ei suuda.
Jalaväemiinid näitasid oma efektiivsust eelmisel suvel, kui Ukraina pealetungi eel lõunarindel Venemaa nö külvas lagedad alad neid tihedalt täis, ühelt ruutmeetril võis mõnes kohas leida isegi näiteks ühe tankitõrjemiini ja neli erinevat tüüpi jalaväemiini, kusjuures sapöörid olid nad nii paigutanud, et nende kahjutukstegemine oleks võimalikult keeruline.
Nüüd on Ukraina armee olukorras, kus vastane tungib peale laial alal jalaväe väikeste gruppidega ning vaja oleks lisaks rallidroonidele ka jalaväemiine, et vastase edenemist peatada. Jalaväemiinid on äärmiselt tundlik teema, sest nad jäävad ohtlikuks ka peale sõjategevuse lõppu ning seetõttu väga paljud riigid nende kasutamist ei luba, samas sõjas on väiksemal poolel äärmiselt keeruline nii võidelda, kui ta ei kasuta samasid vahendeid, mis ka vastane.
The Washington Postis avaldatud info kohaselt saab Ukraina ainult neid jalaväemiine, mis teatud aja möödumisel ei ole enam aktiivsed, selleks on neile paigaldatud kas patarei või aku ning nende tühjenemisel deaktiveerub ka miin, samas kui Venemaa poolel kasutatud jalaväemiinid väljaande andmetel ei deaktiviseeru. Loomulikult on ka USA jalaväemiinid hiljem ohtlikud deaktiviseeritud kujul, aga siis pead sa juba hakkama neid osadeks lahti võtma. Ka selle otsuse jalaväemiinide osas oleks võinud USA palju varem teha, aga nagu öeldakse, et parem hilja, kui mitte kunagi.
Ukraina korraldas suure droonirünnaku Novgorodi oblastis Okulovski rajoonis Kotovo lähedal asuvale 13. GRAU arsenalile. Venemaa kaitseministeerium teatas kõik 20 Ukraina drooni hävitamisest, samas kui kohalikud tegid omajagu videosid nii droonide lendamisest kui ka arsenali territooriumil toimunud plahvatustest. Ukraina ründas täna öösel paljusid oblasteid Venemaal ning päeva peale tuleb selles osas kindlasti rohkem informatsiooni, hetkel on meedias mitmeid videosid, mis näitavad droonide tabamusi erinevatel Venemaa tööstusobjektidel ning senine sõja käik on näidanud, et Ukraina ründab ainult neid tööstusi, millel on selge seos Venemaa armeega.
Väga aktiivne lahingutegevus jätkub Kurski oblastis, kuskohast laekub omajagu vastuolulist informatsiooni kummagi poole edenemise kohta. Kuna lehtpuudelt on lehed langenud, siis olevat Venemaa armee rünnakud nihkunud peamiselt varahommikusele pimedale ajale, et Ukraina armeel oleks keerulisem rallidroone kasutada. Tüüpiliselt pidavat Venemaa kolonni eesotsas liikuma tank, millel on esiküljel korralik soomus, tema taga aga jalaväe lahingumasinad, Hiina nn golfikärud, mootorrattad, ATV-d, mis idee järgi peaksid töötama nagu omamoodi taksod, kes toovad sõjaväelased kohale ja lähevad uute järele.
Ukraina sõjaväelaste sõnul on parim lahing see, mis jääb pidamata ehk kui õnnestub vastased hävitada distantsilt, sest Venemaa armeel on arvuline ülekaal ning kui hea väljaõppega Venemaa jalaväelased pääsevad ukrainlastele lähedale, tähendab see ukrainlaste jaoks juba probleemi.
Donbassis on jätkuvalt Ukraina jaoks kõige keerukam olukord Kurahhove juures ning Ukraina ajakirjanik Vassil Pekhno andmetel on oodata Ukraina armee organiseeritud taandumist Kurahhovest kagusse jäävast piirkonnast. Pokrovski piirkonnas on Ukraina sõjaväelased hädas kohalike elanikega, kes varem ei olnud nõus piirkonnast lahkuma, aga praegu pidavat olema kuni kümne kilomeetri kaugusele rindejoonest lääne poole õhus palju Venemaa rallidroone, mis ründavad igat sõidukit ning seetõttu saavat surma eeskätt tsiviilelanikke, kelle autodel üldjuhul elektroonilise sõjapidamise vahendeid ei olevat. Tšasiv Jaris on Venemaa edenenud tööstuskompleksi lähedale, mis on Ukraina armee parim kaitserajatis linnas.
Lõunarindel on Venemaa koondanud vägesid nn Berdjanski liinile ning seal on Ukraina kaitse tugisammas Velike Novosilka. Asukast ida pool on Venemaa edenenud Rozdone suunas, mis on asulast kirdes. Lääne pool on aga Ukraina kaitse pidanud, seega hetkel veel asulat ümberpiiramine ei ähvarda, küll aga on päris selge, et seal üritab Venemaa armee kasutada täpselt sama taktikat, nagu ta on viimasel ajal kasutanud ka Donbassis.
Venemaal üritatakse suurest mobilisatsioonist pääseda ja selleks proovitakse leida järjest uusi võimalusi, et võimalikult palju inimesi sõlmiksid sõjaväega lepingu. Nii näiteks muudeti kuritegude uurimise korda ehk kui kahtlusalune on nõus lepingu sõlmimisega, siis uurimine lõpetatakse. Sllega seoses oli kõige kõmulisem juhtum Peterburis, kus 300 kilogrammi kokaiini salakaubaveoga seotud kaks meest sõlmisid lepingu ja pääsesid uurimisest.
Esimesest detsembrist aga kustutatakse kuni kümne miljoni rubla ulatuses nende võlad, kes sõlmivad lepingud ning Venemaa majandusekspert Anatoli Nesmiani sõnul ei hakka riik kompenseerima pankadele nii tekkinud kahju, see tulevat pankadel nö alla neelata.
Irkutski oblastis aga reklaamib Venemaa kaitseministeerium võimalust sõlmida leping hoopis Jakuutias, sest kui Irkutski oblastis saab nö stardiraha lepingu sõlmimisel 800000 rubla, siis väljaande „Ljudi Baikala“ andmetel on Jakuutias see 1,6 miljonit ehk kaks korda suurem.
Meediakanali Re:Russia andmetel on lepingu sõlmimisel ja ka hiljem antav raha kujunenud omamoodi sotsiaalseks amortisaatoriks, mis võtab ühiskonnas maha pinged, mis muidu võiks kasvada rahulolematuseks, sest kui leping on sõlmitud ja raha makstud, siis on tegemist juba omamoodi tööga, sest leping sõlmiti vabatahtlikult ning vaesemates regioonides on sellisel teed saadud summad sealseid palkasid arvestades väga suured. Sõja finantseerimiseks läheb nii palju raha, et seetõttu vähendati BRIEFLY andmetel isegi Moskvas asuvas Blohhini nimelises teaduslikus onkoloogiakeskuses töötajate palkasid kolmandiku võrra, sanitarid saavad nüüd kuus 30000 rubla ja arstid kuni 130000 rubla koos lisavahetustega (1 dollar = 100 rubla). Samal ajal on väga suur tööjõupuudus ja nii ollakse jõutud absurdsesse olukorda, kus osad kojamehed saavad nüüd arstidega samaväärset palka.
Buiding Tech aga kirjutas Ukraina innovatsioonist miinide otsimise vallas, kus väljatöötatud tehnoloogiaga leitakse üles nii metalli sisaldavad kui plastiklõhkekehad, aga lisaks suutvat seade töötada masinal, mis võib liikuda kiirusega kuni 16 kilomeetrit tunnis.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.