Tänast ülevaadet alustan ühe Venemaa z-blogija mõtteterast, millega ta iseloomustab eilse päeva sündmusi Avdiijivka juures – tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest, aga Venemaa armee on üldse õppimisvõimetu. Nimelt otsustas Venemaa eile Avdiijivka juures uuesti pealetungile minna, kusjuures rünnakute raskuskese oli linnast põhja pool, suunaga raudtee poole, Stepove suunas. Seal on lage põld, mis on juba eelmise Venemaa rünnaku käigus Ukraina suurtükiväe poolt nö sisse lastud, Ukrainal on seal lisaks hea õhuluurevõimekus. Venemaa tuli ühel rünnakul soomuskolonniga mööda teed ning kui soomuskolonni kolmas masin sai tabamuse, oligi mõistus otsas, sest kõrval olid mineeritud põllud. Sisuliselt kogu tehnika hävitati, enne kui see jõudis üldse rindejooneni. Teise rünnakuga prooviti natuke teisest kohast, aga tulemus on sama – meedia on täis pilte põllust, kus kõrvuti tossavad sodiks lastud soomusmasinad.
Kui paaril eelmisel päeval proovis Venemaa vahelduseks taas väiksemate jalaväegruppidega, siis eile võeti kasutusele suuremad jalaväelaste grupid koos soomustehnikaga ning tulemus oli kokkuvõttes pehmelt öeldes masendav, Ukraina armee andmetel kaasnesid nende rünnakutega Venemaa armee suurimad kaotused ühe päeva jooksul, kokku kogu rindejoone ulatuses 1380 surnut, lisaks kaotati 120 soomusmasinat (seal arvestuses on koos jalaväe lahingumasinad ja soomustransportöörid), 55 tanki ja 29 suurtükisüsteemi. Sügavas masenduses on varjunimede all postitusi tegevad Venemaa sõjaväelased, sest vähe sellest, et esialgne Avdiijivka suurrünnak täielikult läbi kukkus, järgnes sellele veel masendavama tulemusena jätk. Varjunime all „Polkovnik Šuvalov“ kirjutav sõjaväelane oli suurrünnaku esimesel päeval õhinat täis, kirjutas, kuidas Venemaa olla Ukraina jaoks märkamatult suured väed kogunud ning kuidas nad kõik ukrainlased nüüd piltlikult öeldes tümaks teevad. Viimane postitus oli juba hoopis teisest ooperist – rünnak ei tulnud Ukraina jaoks üllatusena, nad olid selleks valmis, mingit Avdiijivka ümberpiiramist ei tule, I maailmasõja stiilis rünnakud ei olevat aga pehmelt öeldes Venemaa sõjaväelase maitse (vängemalt ta lihtsalt ei saa ennast väljendada) ning ta prognoosis, et õige pea järgneb hädaldamine seal rindelõigus, et laskemoona ei jaguvat.
Ukraina poolelt andis infot sõjaväelane Arty Green, kelle sõnul olid nad suurepäraselt kursis Venemaa plaanidega, nad jälgisid tehnika liikumist ning nende hävitamisega alustati rindejoonest kaugel ning rindejooneni jõudsid seetõttu vähesed. Küll aga üllatas Green’e Venemaa armee jalaväelaste arvukus, neid saadeti rünnakule tunduvalt rohkem, kui ukrainlased oskasid oodata. Green’e sõnul nägid Ukraina sõjaväelased Venemaa sõdurite käitumise järgi, et Avdiijivkast põhja pool saadeti lahingusse ilma reaalse lahingukogemuseta sõdurid, aga ukrainalasi hämmastas Venemaa sõdurite motiveeritus, kes taandumise asemel valisid edasiliikumise koos surmaga.
Kuigi Ukrainal on Avdiijivka kaitsmisel raske, on pea kõik sõjanduseksperdid ühel nõul selles osas, et sellisel kujul mõttetult oma reservide kulutamine on väga halb Venemaa armee jaoks ja vastupidi, suurepärane Ukraina jaoks, sest lõpuks on edukam ikka see, kes suudab lahingutes paremini oma üksuseid säilitada. Üks Venemaa z-blogija nentis nukralt, et kogu rindejoone ulatuses oskas Venemaa välja valida Ukraina kõige paremini kaitstud koha ning seda suure hurraaga rünnata. Venemaa armee moraalile see läbikukkumine kasuks ei tulnud, aga pole välistatud, et Venemaa üritab seal veel ja veel. Ukraina võtab ka Avdiijivka kaitsmist väga tõsiselt ning nii on meedias foto sinna piirkonda toodud Leopard 2A6 tankist, seega saab see tulla ainult lõunarinde arvelt.
Muutusi rindejoones toimus siiski ka lõunarindel, kus Ukraina suutis Verbovest põhja pool olevat ja Venemaa kontrolli all olevat, lääne poole eenduvat maa-ala põhja poolt oluliselt kitsendada, nii et Venemaa kontrolli alla jäi veel kõrgendik, aga mis on kaitse seisukohalt kõige väärtuslikum. Samal ajal toimub aktiivne lahingutegevuse Verbovest lääne pool, kus vahelduvad mõlema poole rünnakud. Berdjanski suunal on Venemaa natuke edenenud Prijutnest põhja poole.
Väga palju infomüra on Hersoni rinde ümber, kus kindel on see, et Ukraina sõjaväelased tegutsevad Dnepri idakaldal Poima ja Krinki suunal ning oluliselt on suurenenud nö hall ala jõe idakaldal, küll aga on seinast seina arvamusi selle kohta, kui suurte jõududega Ukraina seal piirkonnas hetkel ründab. Venemaa jaoks tulid need rünnakud siiski teatud mõttes üllatusena, sellest annab tunnistust Ukraina sõjaväelaste kiire edenemine ning kohapealt on ka ühe Venemaa sõjaväelase olukorra kirjeldus. Tema sõnul on Ukrainal kõigepealt suur eelis, sest Dnepri läänekallas on palju kõrgem kui idakallas, seega on ukrainlastel suurtükkidega palju parem lasta. Dnepri idakaldal viibimine andvat Ukrainale palju paremad võimalused nii õhuluureks kui rallidroonide kasutamiseks, nii pidavat peale teist lasku Venemaa suurtükist kohale lendama 2-3 ukrainlaste rallidrooni. Venemaa poolelt on seal vähese võitluskogemusega üksused, kellel on Ukraina merejalaväelaste vastu keeruline hakkama saada.
Venemaa põhirelvaks on seal piirkonnas kujunenud liugpommid, aga nendega on väikeseid jalaväegruppe ülimalt keeruline tabada, nii on Venemaa keskendunud Dnepri läänekalda pommitamisele. Edasiste arengute osas on vähe neid, kes arvavad, et diversioonigruppide kasutamine võiks seal üle kasvada suurema sillapea loomisele koos Dnepri forsseerimisega, sest liugpommide vastu hetkel head rohtu Ukrainal pole ning neid kasutab Venemaa üha aktiivsemalt, ühe päeva jooksul on Venemaa kõige rohkem kasutanud kokku 80 liugpommi ning sõjandusekspert Aleksander Kovalenko sõnul pole välistatud, et oktoobri lõpuks kasvab see arv tuhandeni. Enne suvist pealetungi lootis Ukraina pool palju USA päritolu liugpommidest JDAM, aga selles osas on Venemaa siiani olnud palju edukam ning tuleb tunnistada, et need liugpommid põhjustavad Ukraina armeele järjest rohkem peavalu.
Ukraina raketirünnakud Venemaa lennuväljade vastu Bedjanskis ja Luganskis põhjustasid z-kanalites palju negatiivseid emotsioone, eriti Venemaa presidendi väljaöeldu valguses, et need pole eriline oht. Olemas on satelliidifotod, aga nende põhjal on keeruline otsustada lennuvahendite seiskorra üle juhtudel, kus lennuvahendid päris maha pole põlenud ehk siis fotol ei ole põlemisest maal musta laiku. Kahe lennuvälja peale kokku räägitakse kümnest kas hävitatud või kildudest kahjustada saanud helikopterist KA-52 ning neljast helikopterist Mi-8. Aleksander Kovalenko sõnul oli Venemaa armeel erinevate allikate andmete kohaselt enne sõda suurusjärgus 80-130 helikopterit KA-52, millest enne viimaseid rünnakuid oli fototõendite kohaselt Venemaa kaotanud 44 helikopterit, aga reaalsuses võib see arv veelgi suurem olla. Nende andmete valguses on kümne helikopteri (ühe helikopteri väärtus hinnangulist 15 miljonit dollarit) üheaegne kaotus äärmiselt suur löök Venemaa armeele, mis veel halvem, Venemaa z-blogija Andrei Morozovi sõnul olid Venemaa armee kaitse kõige olulisemad komponendid lõunarindel just helikopterid KA-52 ja miinid, aga ilma helikopterite abita saab kaitses palju keerulisem olema.
Päris palju arutelusid on olnud Ukrainale antud ATACMS rakettide lennuulatuse teemal, sest erinevates allikates on nende laskeulatus erinev, ulatudes 128 kilomeetrist 165 kilomeetrini. See vahe on oluline, sest 165 kilomeetri puhul ulatuksid need raketid ka Krimmis asuva Džanko lennuväljani, kus on ka omajagu helikoptereid. Mitmete ekspertide sõnul pidi Ukraina saama ka teatud arvu 300 kilomeetrise laskeulatusega kassettmoonaga ATACMS M-39A1, millel on küll kolm korda vähem granaate, aga need raketid on täpsemad, aga Aleksander Kovalenko sõnul on sõja praeguses faasis lõunarindel M-39 (MGM-140A) äärmisel vajalik relv ning nende jaoks on piisavalt sihtmärke kogu lõunarinde ulatuses. M-39A1 sobiks Krimmis asuvate objektide jaoks, aga Krimmi sillast rääkides oleks vaja M-57 versiooni, aga nende üleandmise osas ma nii optimistlik ei oleks, sest millegipärast kardavad nii USA kui Saksamaa Krimmi silla pommitamist nende antud rakettidega, samas otsesõnu nad seda välja öelda ei tahtvat.
Venemaa jätkab Ukraina ründamist rakettidega, aga ka selles osas on eksperdid märganud mustrite muutusi. Nii on Venemaa hakanud kasutama rohkem ballistilisi rakette Iskander M, milliseid osales viimases rünnakus viis ning nende allatulistamise võimekus on Ukrainal ainult Kiievi ümbruses, seega ühtegi neist alla tulistada ei suudetud. Lennukitelt lastavaid tiibrakette H-101/H-55/H-555 pole tulistatud nüüd mitu nädalat, seega suure tõenäosusega varutakse neid suuremate rünnakute jaoks. Aleksander Kovalenko ei välistanud, et Venemaa proovib korra veel läbi murda Kiievi õhukaitsest, aga see tähendaks korraga väga suure arvu rakettide tulistamist, samas Venemaa jaoks ei oleks sellisel juhul enam oluline mingi sõjaline loogika, vaid see oleks puhtalt poliitilistest ambitsioonidest kantud rünnak, et näidata riigis ette mingeidki edusamme.
Venemaa on kaotanud viimase kümne päeva jooksul juba viis lennukit Su-25 ning selle ümber on omajagu arutelusid. Ei ole saladus, et Ukraina armeel on kätte jõudnud nappus mobiilsete õhutõrjekomplekside osas, aga väga madalalt ründavaid Su-25 just nendega saabki efektiivselt maha võtta. Kyiv Post'i andmetel võivad edu taga olla raketid AIM-9 Sidewinder, mis väidetavalt on suudetud kasutusele võtta. Loodetavasti tuleb lähemal ajal selle kohta rohkem infot.
Venemaa president käis Hiinas, kus suure meediakära saatel teatati lepingust, mille kohaselt 12 aasta jooksul müüakse Hiinasse rohkem kui 25 miljardi dollari eest põllumajandustooteid. Palju huvitavam osa on aga hinnapoliitika, nii on Venemaa analüütiku Anatoli Nesmiani järgi nisu müügihind lepingus 230 dollarit tonnist, mis esmapilgul väga vilets ei paistvatki, aga saatan peituvat detailides. Nimelt olevat Nesmiani järgi vilja müümisel tüüpiliselt aluseks hind kauba saatja sadamas (FOB), aga Hiinaga sõlmitud lepingu puhul olevat see CIF ehk siis hind Hiina sadamas st kõik kauba Hiinasse saatmisega seotud kulud jäävat Venemaa kanda. Raudteega saatmine ei tulevat eriti kõne alla, sest Venemaa ja Hiina vahel olev raudtee on niigi ülekoormatud, aga kui saata laevaga ning võtta arvesse kõiki kulusid, siis jäävat Nesmiani sõnul Venemaa ettevõtetele järgi suurusjärgus 90-110 dollarit tonnist, mis ei ole sugugi hea hind, aga raskel ajal lepib Venemaa kõigega.
Nagu on nad sunnitud leppima Hiinast toodud raskeveokitega. Sellel teemal ilmus põhjalik materjal Izvestijas ning sisu oli väga kriitiline. Veoautode sobimatus Venemaa teeoludesse, varuosade puudus, veoautode madal kvaliteet ja firmateeninduste väike arv, nii võivat juhtuda, et garantiiautode teeninduseks tuleb Tšeljabinskist Moskvasse sõita. Kui lääne veoautode teenindusvälp on Venemaal 80000-120000 kilomeetrit (Euroopas isegi kuni 140000 kilomeetrit), siis Hiina veoautodel on see 50000 kilomeetrit, aga „Avto PEK“ direktori Dmitri Iljevljevi sõnul on Venemaa ettevõtted hakanud tegema autode lagunemise vältimiseks hooldusi 15000-20000 kilomeetri järel. Palju probleeme olevat ka Hiinast toodud sõiduautodega, millel on küll salongis suured LCD-ekraanid, aga muus osas olevat probleeme nii palju, et majandusekspert Igor Lipsitsi sõnul on venemaalaste jaoks Hiina autodega seoses väga aktuaalseks tõusnud küsimus, et kas nendel autodel üldse mingit arvestatavat järelturu väärtust saabki olema. Müügihind on neil samas krõbe ning seoses rubla nõrgenemisega on poodides Hiina sõiduautod selle aasta jooksul vähemalt 30% juba kallinenud ja hinnatõus jätkub.
Nn rahvavabariikide loomise ajal jooksis Ida-Ukrainasse üle Venemaa kokku kõiksugu värvikaid tegelasi ning neist paljude elutee lõppes hiljem omavaheliste arveteklaarimiste käigus. Sellisest saatusest õnnestus pääseda ühel kõige värvikamal tegelasel, kelle hüüdnimi oli Babai. Kunagisel Igor Girkini võitluskaaslasel hakkas aga veri vemmeldama ja ta läks Ukrainasse lõunarindele sõdima. Tulemus – Babai asemel on nüüd Baibai ehk siis üks kurjategija siin maailmas vähem.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Teet Kalmus: Venemaa on Avdiijivka all kandnud raskeid kaotusi (1)
Eestlased Ukrainas | 20 Oct 2023 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
