Rinnetel on Venemaa haaranud initsiatiivi ning Ukraina on nüüd kõikjal kaitses. Oleg Ždanovi sõnul on Venemaa kasutusele võtnud teisest maailmasõjast pärit taktika, kus kandev roll on jalaväel, sest inimesi on Venemaal palju ning inimkaotuste suurus ei mängi Putini jaoks mingit rolli, kas saab surma 100000 või miljon venemaalast, ei oma tähtsust, peaasi, et saaks mõne ruutmeetri võõrast maad juurde ahnitseda. Või kuidas nad Venemaal seda eufemistlikult nimetavadki, „vabastamiseks“.

Ometi on sellised jalaväelaste rünnakud probleemiks ka Ukraina sõjaväelaste jaoks, sest ei jätku relvastust jalaväe hävitamiseks. Ukraina sõjaväelaste sõnul oleks hädasti vaja iseliikuvaid miinipildujaid, neid on omajagu lääneriikides olemas ja jätkub ka laskemoona. Lisaks oleks vaja väiksemaid miinipildujaid. USA-l ja ka teistel NATO-sse kuuluvatel riikidel (ka Eestil) on ladudes omajagu kassett-laskemoona, mis on mõeldud kasutamiseks just jalaväe vastu ning mida ise ei planeerita kasutada, seega oleks see mõistlik kiirelt Ukrainasse saata, sest ukrainlastel on hetkel seda väga-väga vaja.

Oleg Ždanovi sõnul on Venemaa viimastel päevadel oluliselt suurendanud suurtükkidest tehtavate laskude arvu, aga Ukraina õnneks on Venemaa suurtükitule täpsus võrreldes eelmise suvega langenud, põhjuseks peamiselt kogenud suurtükiväelaste nappus, aga ka suurtükitorude kulumine.

Olukord rinnetel:
- Donbassis on jätkuvalt kõige aktiivsemad lahingud Bahmuti ümbruses. Bahmutist lõuna pool suutis Ukraina Venemaa üksuseid Bahmuti – Konstantinovka trassist isegi natuke eemale suruda ja seal on suudetud oma positsioone hoida. Palju keerulisem on olukord Bahmutist põhja pool, üleeile suudeti Venemaa üksuseid natuke tagasi suruda Bahmuti – Slovjanski trassist, aga eile suutsid Venemaa üksused päris laial lõigul jõuda trassini ning Ukraina jaoks on problemaatiline ka Paraskoviivka kaitsmine, sest see asub orus ning Venemaa üksused tulistavad seda kolmest küljest. Seega lähipäevil võib Ukraina sealt taanduda, et minna reljeefi mõttes parematele kaitsepositsioonidele. Bahmuti idaosas käivad võitlused iga maja pärast, aga vaenlane ei ole seal suutnud märkimisväärselt edeneda. Väike edenemine oli Venemaa üksustel ka Marjinkas ning Pervomaiske suunal, kusjuures seda Marjinkat on Konašenkovi andmetel vist juba neli korda Venemaa suutnud ära võtta, aga reaalsuses on pool asulat ikka veel Ukraina kontrolli all. Vugledari juures muutusi ei ole, allpool on pilt Vugledarist suunaga lõuna poole, sealt on hästi näha, kui väikese asulaga tegelikult tegemist on ja et asulast lõuna pool olev suvilate rajoon on maa pealt pühitud. Venemaa peab peale tungima üle põldude, mida Ukraina pidevalt distantsilt täiendavalt mineerib.

- Luganski oblastis oli Venemaal plaan võtta tagasi Lõman ning Kreminna suunalt liikuda lõuna poole, Siverskist mööda, et moodustada nö kott. Ukraina on aga saanud seal kaitse pidama ning viimastel päevadel Venemaal mingit edenemist ei ole, samas on kaotatud nii elavjõudu kui tehnikat. Kindlasti üritab Venemaa seal piirkonnas veel ja veel, sest Ukraina poole andmetel on Kreminna juures Venemaal mitu korda rohkem sõdureid kui Ukrainal, samas on kaitses alati kordades kergem seista kui rünnata.

Svatovest Kupjanski suunal ka Venemaal edu ei ole. Sealt rindeosast tuli huvitavat infot, nimelt olevat Venemaa armeel puudus plekist märkidest, mis antakse sõduritele, et neid oleks võimalik nende surma korral identifitseerida. Nüüd olevat 20. armee juhtkond andnud korralduse, et sõdurid peavad oma andmed kirjutama paberitükile, keerama selle rulli ja panema tühja padrunikesta sisse. Täpselt samamoodi tegid NSVL-i sõdurid II maailmasõja ajal, kusjuures Ukrainas olevat usinamatel tehtud lausa kaks sellist padrunikesta isikuandmetega, üks pükste taskus ja teine rinna taskus. Topelt ei kärisevat ja identifitseerimine on oluline, sest muidu ei saa pered nende eest rahalist hüvitist ja siis ei ole muud, kui hüvasti unistus valgest Ladast.

- Zaporižžja rindel on Venemaa ka aktiivsemaks muutunud, ühelt poolt on nad rindejoone ulatuses tugevdamas kaitsepositsioone, teisalt on nad teinud ka rünnakuüritusi Orihhivi suunal ning natuke ka seal suutnud edasi liikuda.

Venemaa aktiivsuse kasv on põhjustanud omajagu murelikkust Eesti inimestes, seda enam, et Venemaal on veel omajagu mobiliseerituid sõttasaatmist ootamas. Et kuidas selle kõige valguses rääkida Ukraina võimalikust suurest pealetungist. See ei ole eriline saladus olnud, et Ukraina on proovinud kaitsetegevuses hakkama saada nii väheste jõududega kui vähegi võimalik, et samal ajal luua võimast löögirusikat, millega oleks võimalik lõunarindel läbimurre teha. Ramsteinis toimuva ürituse kontekstis läks liikvele info, et Ukrainal on plaan kevadpealetungiks saada võitlusvõimeliseks kaheksa brigaadi, mis kõik on varustatud lääne päritolu rasketehnikaga. Venemaa loomulikult soovib seda protsessi pidurdada niipalju kui võimalik ning Ukraina on pidanud osa reserve ka keerukas olukorras rindele saatma. USA-st on antud signaale, et Ukraina peab suutma kevadise pealetungiga olukorda lahinguväljal selgelt muuta enda kasuks, sest praeguse intensiivsusega toimuva sümmeetrilise sõjapidamise pikaajaliseks jätkamiseks ei ole läänemaailmal piisavalt laskemoona.

Ukrainale on sõjas edu toonud asümmeetriline lahingutegevus ja tänasel päeval oleks kõige kiirem efekt pikema laskeulatusega rakettide kasutamisest, aga selles osas arenguid ei ole. Politicos ilmunud artiklist võib aga lugeda, et USA ei saavat 300 kilomeetrise lennuulatusega ATACMS rakette anda seetõttu, et neid olevat neil endal ka vähe. Kokku olevat neid rakette toodetud suurusjärgus 4000, millest 600 on lahingutegevuses ära kasutatud. Kusjuures Ukrainale piisaks ka esialgu paarikümnest sellisest raketist, et rünnata Ukraina territooriumil asuvaid Venemaa suuremad laskemoonaladusid ning ka olulisi infrastruktuuriobjekte (näiteks raudteesillad), aga arvatavasti peab USA ka praeguses kriitilises olukorras nende rakettide võimalikku andmist jätkuvalt liigseks nö eskaleerimiseks. Ukrainale sobiksid ka 150 kilomeetrise lennuulatusega raketid, aga ka nende osas on hetkel palju ebaselgust, neid oleks vaja kasutada juba tänasel päeval, et võtta Venemaa rünnakutelt hoogu maha.

Antud kontekstis on ka räägitud rakettidest Harpoon ja Storm Shadow. Harpooni jaoks on ukrainlastel laskeseadeldised olemas ning neid saaks lasta ka maismaaobjektide pihta. Storm Shadow rakette saab aga lasta ainult lennukitelt, mis on väidetavalt tõusnud vähemalt 900 meetri kõrgusele, samas ei pea need lennukid olema rindejoone läheduses. Ukrainale kuluks ära nende rakettide kontekstis näiteks neli Eurofighter Typhooni, aga liikvele on läinud info, et Poolas üritatakse neid rakette panna Mig-29-le. Vahet pole, nagu ütleb rahvatarkuski, et pole vahet, mis lennukilt rakette lased, peaasi, et nad sihtmärki tabaksid.

Venemaal avaldati andmed kolme kõige vaesema regiooni osas ning need on kõnekad ka Ukrainas toimuva sõja kontekstis, sest sealt piirkondadest on tulnud Ukrainasse palju sõdureid – Tõva vabariigist, Taga-Baikali kraist ja Burjaatia vabariigist. Äärmiselt suure vaesuse kontekstis on sõduri surma eest saadav viis miljonit rubla väga suur summa ja ei saa ära unustada ka seda, et osalise mobiliseerimisega paralleelselt toimub ka lepinguliste sõjaväelaste värbamine. Kusjuures on huvitav märkida, et Oleg Ždanovi sõnul on Venemaa sõduritel lepingus ka täiendava boonuse võimalus – nimelt saab lisatasu iga okupeeritud kilomeetri eest.

Järgmine ülevaade reedel, siis on rohkem infot ka Ramsteinis tehtud otsuste kohta, samas on juba tänasel päeval teada see, et arvestatav osa seal tehtud otsuseid jääb saladuslooriga kaetuks.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING