Kõigepealt rinnetel toimuvast.

-Luganski oblastis on Venemaa olnud aktiivsem pool eeskätt Kreminnast lääne pool, aga edu nad ei ole saavutanud. Venemaa sõjablogijad räägivad taas oma lemmikteemal ehk siis võimaliku uue nö koti moodustamiseks, mille jaoks peaksid Venemaa üksused liikuma Dibrovka juurest lõunasse nii, et nad mööduksid Siverskist lääne poolt ja lõuna poolt omakorda liiguksid neile vastu Venemaa väed Soledarist põhja poole. Varsti pea aasta kestnud sõja jooksul on Venemaa poolt neid võimalikke nö kottivõtmisi joonistatud kaartidele palju kordi, aga mitte ükski neist plaanidest ei ole reaalsest elus realiseerunud.

Ukraina andmetel pidavat Venemaa koondama vägesid Svatove lähistele ja et sealt suunast võib oodata Venemaa suuremat pealetungikatset. Venemaa sõjablogijate andmetel on Ukraina seetõttu viinud sinna piirkonda täiendavaid reserve, et olla võimalikuks rünnakuürituseks valmis.

-Donbassis on jätkuvalt kõige aktiivsemad lahingud Bahmutis ümbruses, aga Venemaa ei ole suutnud Bahmutist lõuna poolt veel olulise trassini välja jõuda. Ukraina sõjablogijate andmetel oli Ukraina sinna toonud reserve, aga kindlasti jätkab Venemaa sealt suunast pealetungi, sest olulise asfaltkattega varustustee läbilõikamine halvendaks Bahmuti varustamist kõige vajalikuga tunduvalt, kuigi jäävad veel alles mõned nö külavaheteed.

Bahmutist põhja poolt üritab Venemaa tõsiselt Krasna Gora suunal ja asulast põhja pool suutsid Venemaa üksused natuke ka edeneda. Soledarist põhja poole pole Venemaa viimastel päevadel enam edasi suutnud liikuda, aga mõned päevad tagasi suutsid wagnerlased seal enda kontrolli alla saada tibatillukese küla, milles oli enne sõda väidetavalt paberite järgi kolm elanikku, aga küla teeb eriliseks tema nimi, mis on antud Itaalia päritolu anarhistide Nicola Sacco ja Bartolomeo Vanzetti järgi, kes mõisteti USA-s süüdi relvastatud röövi käigus inimeste tapmise eest ja nad hukati elektritoolil aastal 1927. Kohtuprotsess leidis laia vastukaja üle maailma ning võimalust ei jätnud kasutamata ka NSVL, kus mehi kujutati kapitalistliku korra ohvritena ning selle tulemusena sai ka üks Ukraina küla sellise nimekuju nagu „Sacco ja Vanzetti“.

Venemaa üksused on natuke edasi liikunud ka Bahmuti linna idaosas ja seal käivad tänavalahingud. Viimastel päevadel on omajagu juttu olnud ka Ukraina võimalikust Bahmutist taandumisest, aga tänasel päeval ei ole see veel väga aktuaalne ja vajadusel saab Ukraina natuke Bahmuti idaosast taanduda, et luua uue kaitseliini linnas pikki Bahmutka jõge. Ukrainal ei ole seal kerge, sest Venemaa ei hooli antud rindelõigul inimkaotustest ja lihtsalt saadab uusi ja uusi rühmasid pealetungile. Sõjalise eksperdi Juri Fjodorovi andmetel on Venemaa armee suurtükitoetus Bahmuti linna ründamisel jäänud kesiseks, mis viitab tõsistele probleemidele laskemoona osas, aga selle puudust kompenseeritakse elavjõuga, nii olevat paar päeva tagasi ainult Bahmuti ründamisel hukkunud suurusjärgus 360 Venemaa sõjaväelast. Antud kontekstis kõlab kui paralleelreaalsusest Putini käsk valitsusele kahe nädala jooksul välja töötada meetmed, mis aitaksid kaasa sündimuse suurenemisele Venemaal.

Huvitav on siinjuures veel märkida, et kui eelmise aasta lõpus kuivasid Venemaa kinnipidamisasutustes sõttaminejate read kokku, siis videoklipid wagnerlastest, kes peale kuuekuulist sõdimist vabaks said, olevat soovijate arvu taas tõsiselt kasvatanud ja vangidest Venemaal puudust ei ole, neid on seal veel poole miljoni ringis alles.

Vugledari juures suuremaid muutusi ei ole. Ukraina viis läbi rotatsiooni ja tõi Vugledari kaitsma uue brigaadi, aga kindlasti toob Venemaa sinna juurde piirkonda täiendavaid üksusi ja siis nad üritavad uuesti ja uuesti, neil lihtsalt pole muud varianti, sest väidetavalt oli Putin andnud käsu Donetski oblast enda kontrolli alla saada veebruari lõpuks, aga hetkel peaks Ukraina käes olema veel 42% oblasti territooriumist. Kui arvestada, et kaheksa aasta jooksul ehitasid ukrainlased korralikud kaitserajatised ja et nii piirkonna maastiku reljeef kui asulate paiknemine võimaldavad kaitset efektiivselt korraldada, siis saab võimalik edu tulla ainult läbi väga suurte inimkaotuste, aga on väga küsitav, et kas tšmobikuid on võimalik sundida samamoodi surma minema nagu teevad wagnerlased kinnipeetutega.

Venemaa surus Ukrainale peale sümmeetrilist sõjapidamist, aga Ukrainale on seni edu toonud pigem asümmeetriline lahingutegevus. Antud kontekstis on palju juttu olnud pikema laskeulatusega rakettidest. USA eelmise abipaketi kontekstis oli juba juttu 150 kilomeetrise lennuulatusega GLSDB rakettidest ja liikvel on info, et juba kas täna või lähipäevadel teeb USA teatavaks selliste rakettide Ukrainale andmise ja kirjutan neist siis täna pikemalt. Kui täpne olla, siis ei ole GLSDB sama mis mitmikraketiheitjatest lastavad juhitavad raketid M-31 ja M-30. USA-l oli (ja on) palju juhitamatuid kassettlõhekehadega rakette M-26 ning Boeing ja Saab Group hakkasid koos välja töötama lahendust, kus M-26 lõhkekeha asendatakse juhitava pommiga GBU-39B. Kui peale mitmikraketiheitjast väljalaskmist on rakett saavutanud soovitud kiiruse, eraldub raketimootori osa ja pomm hakkab planeerima sihtmärgi suunas. Siin tulebki välja suurim erinevus rakettidega M-30 ja M-31, mis lendavad ballistilisel trajektooril. Planeeriva pommi kiirus on väiksem ja kindlasti on seda ka palju kergem õhukaitsel maha võtta, aga seda kompenseerib nende lendavate pommide odavam tootmishind (M-26 on ju sisuliselt nö taaskasutus) ja ka väga hea manööverdamisvõime. Lõhkeainet on GLSDB rakettides omajagu, 93 kilogrammi ja pomme on kahte tüüpi, nö tavalised fugasspommid või spetsiaalselt punkrite purustamiseks ettenähtud pommid.

Järgmine nende pommidega seotud teema on tootmine ja selles osas on palju ebaselgust ja vasturääkivat infot. Kui ühtede ekspertide andmetel ei suudeta tänavu neid pomme märkimisväärses koguses toota ja alles järgmisel aastal saab tootmine hoo sisse, siis teiste andmetel on neid pomme juba omajagu lattu valmis toodetud ning tootmise suurendamisega probleeme ei ole. Samas tuleb arvestada, et need pommid ei asenda ballistilisel trajektooril lendavaid pikema laskeulatusega rakette, nii et paralleelselt nendega võiks Ukraina saada ka ATACMS rakette, millega saaks lasta eeskätt suuremat tähtsust omavaid strateegilisi sihtmärke (näiteks raudteesillad, sõjatehnikat vedavad laevad Mariupoli sadamas) ning ma väga loodan, et lõpuks ilmuvad nähtavale ka Ukraina enda toodetud pika lennu-ulatusega tapja-droonid, millest on nii palju räägitud viimasel ajal.

5. veebruaril hakkab kehtima Venemaa naftatoodete impordi keeld EL-s ja natuke ka siis sellest. Naftatoodete eksport EL-i on Venemaa jaoks olnud ülioluline ja kuni viimase ajani oli selle maht suurusjärgus 80 miljonit dollarit päevas (joonisel kõige suurem jaotus, helesinine). Mahust rääkides, aastal 2021 eksportis Venemaa päevas 3 miljonit barrelit naftatooteid, millest 40% läks Euroopasse. Kui EL lõpetas Venemaa nafta impordi laevadega, siis õnnestus Venemaal valdav osa sellest naftast ( tõsi küll, väga odavalt, aga siiski) ümber suunata Hiinasse ja Indiasse (lisaks väiksemas mahus ka avamerel ümberpumpamine ja nö blendimine ehk segamine), siis naftatoodetega on olukord võrratult nutusem. Ei Hiina ega India ei ole huvitatud Venemaa naftatoodete ostmisest, nad tahavad poolmuidu toornaftat, et sellel ise lisaväärtust anda ja siis näiteks müüa diiselkütust Euroopasse, teenides selle pealt korralikult. Kui Venemaa üritaks nafta töötlemise asemel seda nafta müüa toornaftana, siis jäävad paljud naftatöötlemisettevõtted raskustesse ja mis kõige olulisem – Venemaal jääb saamata kogu nafta töötlemisest saadav lisaväärtus. Venemaa meeleheitest annab märku soov müüa bensiini Pakistani, mille jaoks tuleks kõigepealt bensiin vedada rongiga Afganistani ja sealt edasi autodega Pakistani. Ei ole just kõige lihtsam variant, aga paremaid variante ei olegi eriti järel.

Venemaal leidis palju kõlapinda juhtum Kransodaris, kus restoranis „Na dvorah“ vestlesid ühes lauas mees ja naine Ukrainas toimuva sõja teemadel ning nad olid oma suhtumises kriitilised Putini tegevuse suhtes. Leidus inimene, kellele see ei meeldinud (hetkel veel ei teata, kas kaebaja oli restorani töötaja või külastaja) ja ta teatas, kuhu nö vaja. Kohale tulnud politsei väänas mehe ja naise põrandale, käed pandi käeraudadesse ja nad jäeti pooleks tunniks sellisesse asendisse. Mees sai karistuseks 15 päeva ja on oht, et ta saadetakse sõtta. Politoloog Abbas Galjamov sõnul näitab antud juhtum selgelt, et Venemaa on liikumas autoritaarsusest totalitarismi ehk siis kui autoritaarses režiimis keelatakse avalikus sfääris opositsioonilised arvamused, siis totalitaarses režiimis keelatakse opositsioonilised arvamused isegi eraviisilises vestluses. Stalinini on veel pikk maa minna, aga Venemaa liigub sinna suunas pikkade sammudega.

Venemaa kinodes on konkurentsi puudumisel väga menukaks osutunud film Potsatajast (Tšeburaška) ning asi on läinud selleni välja, et üks nö patrioodist taksojuht sõidab Potsataja kostüümis ringi ja kogub kuulsust. Ideoloogilises plaanis olevat tegu hea näitega nö impordi asendamisest ning film on pandud propaganda vankri ette. Sellega seoses tegi kunstnik Semjon Skrepintski õlimaali "Неизвестный науке ZVерь" ehk siis tõlkes „Teadusele tundmatu loom“.

Venemaa riigiduuma saadik, erukindral Andrei Guruljov tegi ettepaneku kuulutada välisagendiks Lesja Ukrainka, aastatel 1874 kuni 1913 elanud Ukraina poeedi, kelle mälestusmärgi juurde tõid moskvalased peale Dnipro elumaja pommitamist lilli ja mänguasju (ja millest eri värvidest rõngastest mänguasja pidasid nö patrioodid LGPT propagandaks avalikus sfääris). Guruljov põhjendas oma ettepanekut sellega, et seaduses ei räägitavat kuskil, et välisagent peaks olema ilmtingimata elus. Kommentaarid on liigsed.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Eestlased Ukrainas

TRENDING