Nädalavahetusel täitus 500 päeva Venemaa sissetungist Ukrainasse. Esialgselt planeeritud „Kiiev kolme päevaga“ asemele on Venemaa saanud tõelise õudusunenäo, kus 500 päeva jooksul on:
1. Purunenud müüt Venemaa armeest kui maailma teisest armeest. Kui enne sõda suudeti kõiksugu multikatega imerelvadest tõsiselt mõtlema panna paljusid lääne pool olevaid sõjaväelasi, siis reaalne elu näitas, et mitte ükski nn analooge mitteomavatest relvadest pole siiani lahinguväljal suuri tegusid teinud. Venemaa armee on kaotanud nii palju rasketehnikat, et moodsamate tankide osas on mitmete lääne ekspertide arvates Ukraina saavutanud mitte ainult tasakaalu, vaid isegi ülekaalu. Uusi lennukeid ja helikoptereid suudab Venemaa ehitada ainult niipalju, kui on ladudes läänest pärit komponente, neid nö kodumaistega asendada pole võimalik.

2. Venemaa kaotanud suures osas ülitulusa maagaasituru Euroopas. Venemaal on maailmas suurimad teadaolevad maagaasivarud, maagaasi ekspordile Euroopas piiranguid ei seatud, ometi läks vett vedama Putini lootus, et gaasišantaažiga õnnestub Venemaal sundida Euroopa riike mõjutama Ukrainat järeleandmistele. Euroopa saab hakkama, aga Venemaa kaotab energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul 13% eelarvetuludest, mida ei ole võimalik lähikümnendil kompenseerida, sest Hiinasse ei ole piisavalt torujuhtmeid, aga uute ehitamine võtaks vähemalt kümme aastat (ja Hiinal lihtsalt pole vaja nii palju maagaasi) ning uute veeldatud maagaasitehaste ehitamine on äärmiselt komplitseeritud kehtivate sanktsioonide tingimustes.

3. Venemaa on kaotanud poliitilises plaanis rahvusvahelisel tasandil suure osa oma varasemast prestiižist ning parema puudumisel on Venemaa suurimad sõbrad nüüd vaesed Aafrika riigid.

4. Venemaa on saavutanud NATO osas soovitule risti vastupidise tulemuse – Soome on juba NATO-s, Rootsi on sinna teel ning ka Ukraina ei näe oma tulevikku teisiti kui NATO-s, sest Venemaast on saanud ebausaldusväärne naaber, kelle lubadused ei maksa mitte midagi.

Läbikukkumine on täielik ja et veel nö haavale soola raputada, külastas Ukraina president Maosaart ning Türgi president laskis kodumaale minna viiel Azovi kaitsmisel osalenud komandöril, kes Venemaa ja Türgi esialgse kokkuleppe kohaselt pidid olema Türgis sõjategevuse lõpuni. Venemaa propagandistid olid marus, sest kogu nende agressiooni ideoloogiline õigustus on väidetavav võitlus nn fašismi vastu ning just azovlased olid nn fašistide rollis Venemaa propagandistide jaoks, aga nüüd on vaat et juba legendaarsed mehed mitte ainult Venemaalt minema lastud, vaid nad on tõeliste rahvuskangelastena kodus ning meeste jutt oli lühike ja selge - nad tahavad võimalikult kiirelt rindele ning Venemaa propagandistid kardavad täiesti õigustatult, et see samm võib oluliselt tõsta niigi kõrget Ukraina sõjaväelaste motivatsiooni agressori riigist väljaajamisel. Miks Erdogan mehed kodu laskis? Ma arvan, et see käik oli suunatud Venemaa presidendile, näitamaks, et Türgi on Musta mere tegelik valitseja hetkel ning viljatehingu pikendamisele ei ole Venemaal lihtsalt alternatiivi, seda eriti olukorras, kus Prigožini mäss ja sellele järgnenud Venemaa liidri hambutu käitumine on Putini tõsiseltvõetavust Türgi liidri silmis oluliselt vähendanud.

Olukorras rinnetel ka.

Nädalavahetusel oli Ukraina armee suurim edenemine lõunarindel Novodarivka ja Rivnopoli suunalt Prijutne suunal. Rünnaku käigus kaotas Ukraina ka omajagu rasketehnikat, sealhulgas Poolast saadud tanki PT-91 Twardy. Tegemist nõukogude tanki T-72A tugevalt moderniseeritud versiooniga, kus tankil on uus mootor, ülekanne, tulejuhtimine, automaatlaadur, optika ning reaktiivsoomus Erawa. Siiani ei olnud neid tanke lõunarindel nähtud, nad olid reservis.
Robotine suunalt tuleb vastukäivat infot, on räägitud Ukraina edenemisest Robotinost ida poolt, aga ametlikku kinnitust ei ole Ukraina poolelt veel sellele tulnud. Sarnane olukord on ka Pjatihaktiga, kus Venemaa jõusid juba maha hõigata, et nad olevat küla tagasi võtnud, aga reaalsuses olla hoopis Ukraina isegi natuke edenenud Žerebrjanka suunal.

Donbassis oli Ukraina suurim edenemine Rozdolivkast lõuna poole, seal suunal asub ka Soledar. Kui Ukraina suudaks sealt edasi liikuda ning ka edeneda Berhivkast Krasna Hora poole, muutuks sealt lääne poole jääval maa-alal Venemaa üksuste olukord äärmiselt keerukaks ning neil tuleks lahkuda. Kindlasti üritavad Venemaa armee üksused seal piirkonnas korraldada ka vasturünnakuid, aga loodetavasti neil selles osas suuremat edu ei tule. Bahmutist lõuna pool Ukraina jätkab Klišeejevkast põhjas Venemaa viimase positsiooni ründamist suurtükitulega, aga Ukraina sõjaväelase Arty Green’e sõnul ei ole Klišeejevka asula äravõtmine Ukraina armee jaoks oluline, tema sõnul on tähtis hoida oma sõdureid ning seetõttu rünnatakse kohti, millel on taktikaline tähtsus, aga orus asuval asulul selles mõttes tähtsus puudub. Kui Ukraina peaks kogu Klišeejevkast põhja poole jääva territooriumi enda kontrolli alla saama, peaks järgmine siht olema Opõtne juures olev kõrgem koht ning sinna liigutaks Klišeejevkast mööda minnes, mis sunniks Venemaa niigi asula maha jätma.
Avdiijivka juures võttis Venemaa nädalavahetusel ette järjekordse suurema rünnakuürituse, mille ukrainlased ristisid Vugledar 2-ks ning terrorist Girkin pritsis tuld ja tõrva. Venemaa ründas kahe rasketehnika kolonniga, kus oli kokku viisteist masinat, millest Venemaa kaotas üheksa. Girkin ei mõistnud, et miks Venemaa jätkab selliste rünnakute läbiviimist olukorras, kus rasketehnika osas on niigi suured probleemid.

Luganski oblastis oli Venemaal aga edu rohkem. Nad on seal mitme nädala jooksul üritanud ning nüüd liikusid natuke edasi Kreminnast edela suunas ning Kuzemivkast Novoselivske suunal.

Ukraina alustas suvist pealetungi Mala Tokmatška suunalt ning sellest katsest sai Venemaa propaganda palju materjali, mida erinevate nurkade alt nädalate kaupa näidata. Õhust toetust ei olnud, aga Ukraina saatis ikka kõige ees teele tehnika, mis pidi põllud miinidest puhastama ning loomulikult oli see tehnika Venemaa armee jaoks esmane prioriteet ning lühikese ajaga said kolm masinat tabamuse. Ukraina muutis taktikat ning The Economist’is ilmus sellest põhjalik materjal.

Nimelt saadetakse nüüd kõige ette väiksed sapööride rühmad, kes on aga Venemaa armee prioriteet number üks ning seetõttu olevat see hetkel sõjas kõige eluohtlikum amet. Üks teema on see, et Venemaa on eri liike miine paigaldanud väga suurtes kogustes, hinnanguliselt 1500 miini ruutkilomeetri peale ning Ukraina sapööride sõnul on üldjuhul töö tehtud hästi. Miine on eri liike, miinide plahvatamisel on arvestatud, et kahju oleks ukrainlaste hulgas maksimaalselt suur. Mineeritakse isegi surnud Ukraina sõjaväelasi ning nii olid kolm ukrainlast saanud raskelt vigastada, kui olid lahinguväljal üritanud ühte surnud sõdurit ära viia.

Teine teema on see, et sapööri peamine töörelv pidi olema silmad, aga pimedal ajal kasutavad öövaatlusseadmed ei pidavat olema piisavad, et näha kõiki detaile maastikul. Nii töötavad sapöörid peamiselt varahommikul, kui hakkab valgemaks minema, samas kui õhus tiirutavate Venemaa droonide jaoks ei ole veel valgust piisavalt. Aga Venemaa armee on valvel ning sapööride avastamisel järel hakatakse neid tulistama suurtükkidest, kasutades peamiselt kassettmoona. Sedasama, mida Ukraina saab varsti USA-st, aga mida Venemaa ise on kasutanud sõja jooksul suurtes kogustes. Ukraina sapööride sõnul sobib neile kõige paremini vihmane ilm, siis on Venemaa droonidel neid raskem üles leida ning nende peale suurtükkide tuld juhtida. Ukrainlased on miinide otsimisel saanud viimasel ajal ka tehnoloogilist abi, nimelt on neil nüüd droonid, mis õhtul enne päikeseloojangut suudavad tuvastada päikese käes soojenenud metallmiinide koordinaadid. Sapööride töö on äärmiselt eluohtlik, aga kujunenud olukorras ei ole Ukrainal paremaid valikuid edu saavutamiseks.

USA tegi kauaoodatud otsuse Ukrainale kassettmoona andmiseks suurtükkide jaoks ning jutt siis mürskudest M864. Mingis mõttes on see ka sundkäik, sest nö tavamürskude varud vähenevad väga kiirelt ning suuremas koguses ongi veel USA ladudes järgi ainult kassettmürske. Mürskude tootmismahtude suurendamine on keeruline ja seda mitte ainult lääneriikide jaoks. Ukraina sõjaväelase Arty Green’e sõnul on Venemaa suurtükkidest tehtavate laskude arv võrreldes eelmise suvega vähenenud nii palju, et praegune olukord olevat lausa kuurort võrreldes eelmise aastaga. Arty Greene sõnul on ka Venemaa suurendanud mürskude tootmist, aga toodetav kogus on siiski sedavõrd väike, et Venemaa poolt tehtavate laskude arv suurtükkidest on vähenenud kordades, samal ajal kui Ukraina on suurendanud laskude arvu arvestataval määral, lisaks lasevad ukrainlased lääne päritolu suurtükkidest oluliselt täpsemalt.

Kuigi hetkel on väidetavalt Venemaal suurusjärgus 2000 lääne ettevõtet, kes soovivad Venemaa turult lahkuda, on ka neid, kes hoolimata lääne poole suunatud lubadustest Venemaal oma tegevust mitte suurendada on käitunud lubadustele risti vastupidiselt. Ukrainas kanti sõjatoetajate nimekirja Unilever, kes eelmisel aastal hoopis suurendas oma reklaamikäivet Venemaal 10% ning kuigi Venemaalt sai ettevõte 2022. aastal 1,4% käibest, tuli sealt lausa 2% kasumist. Priskelt maksis ettevõtte ka Venemaal makse, seega on mõistetav ukrainlaste meelepaha. Tuntumad kaubamärgid on neil näiteks Dove, Domestos, Magnum (jäätis).

Venemaal on viimastel päevadel palju kõmu tekitanud Pringles’i kartulikrõpsud, kus kaupluses tehtud videoklipis on Venemaa lipp ja tunnuslause „Võidu maitsega“ ja nn koloraadomardika lint, mis Venemaa kultuuriruumis on täiesti üheselt mõistetav viide sõjale Ukrainas ning ettevõtte positsioonile selles osas. Ei oska kommenteerida, et kas tegelikult ka selline kaup sellisel kujul Venemaal müügil on, aga video lööb maailmas laineid.

Siin on nimekiri, kus on ettevõtted, keda ukrainlased nimetavad sõja sponsoriteks.

Praeguse olukorra Venemaal võttis aga hästi kokku üks ametnik, kelle sõnul Putin ei märkavat, et Venemaa on muutumas banaanivabariigiks, aga seda ilma banaanideta.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING