Olukorrast rinnetel. Luganski rindel üritas Venemaa arvestatavate jõududega siseneda põhja poolt Sinkovka asulasse. Nad kasutasid jalaväe kohaletoimetamiseks kaheksat jalaväe lahingumasinat ja kuigi just sellel suunal tegutsevad väidetavalt Ukraina ühed kõige paremad, kui mitte parimad suurtükiväelased, siis rünnaku algfaasis olid kaheksa Venemaa soomusmasinat väikesel maa-alal koos, aga Ukraina suurtükid vaikisid. Kui nii rasvaste sihtmärkide pihta kiirtuld ei anta, siis tekitab see küsimusi. Ukraina suurtükiväelased ärkasid, kui soomusmasinad hakkasid lahkuma ning nüüd tuli asulas lahingusse minna Ukraina jalaväelastel, kes lõpuks Venemaa sõdurid asulast välja surusid. Seekord suutis Ukraina ohu likvideerida, aga kui nad ka edaspidi ei suuda õigeaegselt reageerida soomustehnika lähenemisele, siis on see ohu märk.

Donbassis korraldas Ukraina varem Horlivka suunas rünnaku ja ühe aheraine mäe otsa pandi Ukraina lipp. Mingit tõsist edenemist seal suunas oli mul keeruline oodata ning tänaseks päevaks on Venemaa kuuldavasti selle aherainemäe enda kontrolli alla tagasi võtnud. Bahmuti juures on Venemaa rünnakute raskuskese hetkel linnast lõuna pool, kus nad üritavad tagasi võtta Klišeejevkast põhja pool asuvat kõrgendikku, aga Ukraina kaitse hetkel seal veel peab.

Omajagu meediamüra on Marinka ümber, kus Venemaa on sisuliselt kogu linna varemed enda kontrolli alla saanud ning Ukraina käes on veel üks tänav ning siis käib vaidlus selle üle, et kas asula ikka on lõplikult Venemaa käes või mitte. Marinkast lääne poole läheb üle põldude maantee, mis viib Kurahhovasse, kus on pikemat aega olnud Ukraina suurtükid, mis on aidanud kogu selle pikema perioodi vältel Marinkat kaitsta. Venemaa proovib kindlasti ära võtta ka Marinkast lõuna pool asuvat Novomihhailivkat, aga seal on asulast ida pool Ukraina armeel korralikud kaitsepositsioonid ning kerge see Venemaa armee jaoks olema ei saa.

Avdiijivka juures suutis Venemaa natuke edeneda linnast kirdes, Stepovest põhja pool. Mingi aeg tagasi kirjutasin, kuidas Venemaa suutis tunneleid kasutades liikuda maa all Avdiijivka idaosas asuvas tööstusrajoonis rohkem kui 150 meetrit ning nüüd kirjutasid sellel teemal z-blogijad, et Venemaa armee sõdurid kasutasid vanasid kaevanduste käike, milliseid pidi seal olema veel palju ja palju ning eks Venemaa armee üritab sarnaseid operatsioone korrata. Loodetavasti edutult. Stepove juurest on olemas video, kuidas Bradley hävitab kuulipildujast kolm Venemaa soomusmasinat, nii et igati tõhus relv. Avdiijivka suunal on erinevad analüütikud videosid vaadates välja toonud arvu, et Venemaa on seal kahe kuu jooksul kaotanud 311 ühikut tehnikat ja Ukraina 23 ehk siis kaotuste suhe 13:1. Kõik kulgeb Putinil plaani kohaselt.

Lõunarindel sai Ukraina kaitse Robotine juures pidama ning viimastel paaril päeval seal arvestavaid muutusi ei ole toimunud. Kõige rohkem sai meediakajastust Radio Svobodas avaldatud droonivideo, mis näitab, kuidas Venemaa sõdurid kasutasid Robotine suunas liikudes kolme Ukraina sõjavangi sõna otseses mõttes elava kilbina ja kui üks sõjavang otsustas tagasi liikuda, siis lõppes see tema jaoks kurvalt. Ilmselge sõjakuritegu, aga selline see kuulsusrikas Venemaa armee kord juba on. Dnepri idakaldal kasutab Venemaa väga aktiivselt liugpomme, aga Ukraina kaitse püsib.

Droonid. Kõige märkimisväärsem sündmus droonidega seoses toimus hoopis Rumeenias, sest sinna kukkus Venemaa poolt väljatulistatud Iraani droon Shahed. Neid droone on Rumeeniasse varem ka lennanud, aga nüüd reageeris Rumeenia riiklikul tasemel, lisaks tõsteti õhku sõjalennukid. Venemaa suursaadik Rumeenias kutsuti välja ja Rumeenia välisministeerium tegi avalduse, kus mõistis Venemaa poolset droonide kasutamist Ukraina ründamisel hukka. Lõpuks ometi Rumeenia poolt adekvaatne käitumine. Täna öösel ründas Venemaa 14 Shahed drooniga, mis kõik võeti Ukraina armee mobiilsete gruppide poolt alla.

Eile anti üle Ukraina neli korda häiret seoses Venemaa hävitajate Mig-31K õhkutõusmisega, sest just nendelt lennukitelt lastakse välja aeroballistilisi rakette Kinžal. Viimati kasutas Venemaa neid Ukraina ründamisel augustis, nüüd sooviti seoses Venemaa presidendi teleesinemisega demonstreerida oma analooge mitteomavaid rakette. Väljalastud rakettide arvust rääkides on Ukraina sõjaväelased kidakeelsed, hetkel räägitakse, et üks Kinžal võeti maha Kiievi juures, kaks aga lendasid Hmelnitski oblastis asuvasse Starokonstantinovosse, kus asub Ukraina õhuväebaas, aga Ukraina õhuväe kõneisik Juri Ignat ei soovinud kommenteerida rünnakute tulemusi.

Kui eelmisel aastal ei julgenud Putin peale kaotusi Harkivi ja Hersoni oblastites ning nn osalist mobilisatsiooni traditsioonilist teleesinemist teha, siis tänavu oli tal julgust rohkem, sest Ukraina oma eelmise aasta edu tänavu ei ole suutnud korrata ning hoopis Venemaa on praegu lahinguväljal aktiivsem pool. Putini teleesinemisega seoses tuleb mõista, et seal pole mitte midagi juhuslikku, ka varasematel kordadel on enne saadet ja saate ajal näidatud ekraanidel nö teravamaid küsimusi, aga see on osa Putini mängust, nii soovitakse luua illusiooni mingistki sõnavabadusest, aga reaalsuses on kõik näidatud küsimused läbinud toimetajate kadalipu ja seda on tunda, sest Vene temperamendi puhul tuleks muidu ikka hoopis karmimat sõnakasutust.

Sõjandusekspert Aleksander Kovalenko sõnul meenutas seekordne Putin talle väga omaaegset Saksamaa diktaatorit Aadut, sest Kovalenko sõnul on Putini kolm suurimat sõpra terror, hirm ja vägivald ning selles osas neil Aaduga mingit vahet pole, lihtsalt kui Aadu ei saanud tuumarelva valmis, siis Putinil on neid palju.

Midagi uut polnud ka Putini jutus Ukraina vallutamisest, sest sõjakuriteoga seoses rahvusvaheliselt tagaotsitava inimesena puudub tal lihtsalt tagasitee, tema jaoks on ainuke võimalus sõdida seni, kuni tal seda teha lastakse. Putini jutt on heaks äratussignaaliks vabale maailmale, sest meist idas on võimul absoluutne kurjus, kellel pole oma kinnisidee saavutamise nimel kahju mõttetusse surma saata sadu tuhandeid oma riigi kodanikke ning kui teda ei takistata, siis on see ka arenenud maailma moraalne pankrot.

Omajagu arutelusid on Putini poolt väljaöeldud arvude ümber ja on püütud tuletada sealtkaudu, et kui suured on Venemaa kaotused senise sõja jooksul, aga minu jaoks nendel aruteludel erilist kaalu pole, sest juba tänavu väidetavalt lepingutega sõjaväkke tulnud inimeste arvu osas (Putin rääkis 481000 inimesest) on ka Venemaa z-blogijad äärmiselt skeptilised ning nad räägivad vähemalt kolmandiku võrra väiksemast arvust. Ja kui Venemaal kahuriliha nii palju saada on, siis miks tuuakse Venemaa armeesse tõeliselt umbkeelseid kuubalasi (nendest allpool pikemalt) või nepaallasi, kellega on muret võrratult rohkem kui kasu?

Huvitaval kombel kiitis Putini teleesinemist Oleksii Arestovitš, mees, kes veel eelmisel aastal oli Ukraina vastupanuvõitluse üheks esindusnäoks ning tal oli otseside Ukraina kõige kõrgema eliidiga. Tänavu hilissuvel tegi aga ta ootamatult ettepaneku tulla Venemaale vastu kõigis Venemaa nõudmistes ning sealt edasi on ta järjest liikunud teise äärmusesse ning nüüd olevat tema jutu järgi Ukrainas sisuliselt kõiges vaat et katastroof, lääs on Ukraina kõiges reetnud, aga Putin olevat tegija, lubades teleesinemises seinale nö teravamaid küsimusi. Vaatasin Twitteris Arestovitši Putinit kiitva postituse all kommentaare ning need olid valdavas enamuses hävitavad. Mees ise on väidetavalt Ukrainast lahkunud.

Loomulikult ei ole Ukraina olukord hetkel kerge, aga see pole koht, kus peaks paanikat hakkama külvama, eriti olukorras, kus varasemast ajast oli tal omajagu veel meediast saadud tuntusega seotud usalduskrediiti alles. Palju relvastust liigub Ukrainasse nii, et sellest teavad vähesed ja nii peabki olema. Ja ei ole ka Venemaal eriti soomustehnika osas varud lõpmatud, teist Avdiijivkat nad endale niipea lubada ei saa. Ma ütleks enda poolt, et Venemaa on oma kõige tugevamad käigud hetkel teinud, niipea neil midagi juurde lisada ei ole, erinevalt Ukrainast, kui USA abi osas saab loodetavasti positiivses võtmes selgus majja. Ning lõpuks ometi on USA hakanud kasutama kõige efektiivsemat relva – majandusrelva - sest Venemaa majanduse käekäik sõltub otseselt energiakandjate müügist saadud tulust, rääkigu Putin selles kontekstis mida iganes. Urals-tüüpi nafta hind on 56 dollarit/barreli juurde kukkunud, pole paha, eriti võrreldes oktoobriga, kui räägiti rohkem kui 80 dollarit/barreli eest.

Venemaal on ootamatult kuumaks teemaks tõusnud kanamunad ja ka kanaliha. Kanamunade teemal oli ka küsimus Putinile, kes üritas sellele vulgaarsevõitu naljaga vastata, et ta oli rääkinud põllumajandusministriga ja küsinud, et kuidas sellel munadega on. Ebaõnnestunud nali, mis põhjustas palju rahulolematust, sest kanamunade kriisi tagant paistavad palju tõsisemad probleemid. Aasta algusest on kanamunade hinnad Venemaal tõusnud 46,2% ning viimases hädas oli Putin sunnitud lubama riiki lisaks mune tuua nö sõbralikust riigist Türgist ja siis Venemaal räägitaksegi, et Bushi jalakeste juurest (kanakoivad üheksakümnendate alguses) on jõutud Erdogani munadeni.

Kujunenud olukorra algpõhjused on aastas 2014, kui peale Krimmi annekteerimist EL-i poolt kehtestatud sanktsioonidele kehtestas Venemaa vastusanktsioonid EL-i põllumajandussaadustele ning ajapikku hakati ise piisavalt nii kanamune kui kanaliha tootma. Aga on üks pisike nüanss. Nimelt osteti kogu tootmiseks vajalik sisseseade, toidulisandid, vaktsiinid, ravimid jne arenenud riikidest sisse, aga Venemaa algatatud agressioon lõikas läbi paljud senised varustusliinid, lisaks on tänavu rubla nii palju nõrgenenud, et kui isegi õnnestub tootmiseks vajaminevat riiki sisse tuua, on see kõik nii palju kallim, et kui müügihinda ei tõsta, siis majandad kahjumlikult ning pikalt see kesta ei saa, eriti olukorras, kus Venemaa on tõstnud baasintressi 15% peale.

Kuna sõja ajal hakati rohkem ostma odavamat kanaliha, ei jätkunud seda enam piisavalt Venemaa turule ja tootjatel keelati kanaliha müümine Hiinasse. Hindade tõstmisel on reaalne selline stsenaarium, et sisse tuleb riiklik kontroll, kes hakkab uurima, et ega hindasid ei ole tõstetud täiendava kasumi saamise eesmärgil.

Kui nii kanaliha kui munade tootmine on kahjumlik, siis on loogiline majanduslik käitumine, et tootmist vähendatakse, tekib defitsiit, mis omakorda surub müügihinnad üles. Kui hakkab tekkima defitsiit, hakkavad inimesed võimalusel kaupa ostma varuks suurtes kogustes ja tekib ostupaanika, mis olukorda veelgi halvendab olukorda ning see kõik ongi Venemaal eeskätt kanamunadega juhtunud. Püüd tsentraalselt toidukaupade hindasid kontrolli all hoida andis vastupidise tulemuse ning et Venemaal on väga palju vaeseid inimesi, on ka kanamunade 46% hinnakasv nende jaoks problemaatiline. Venemaal on hetkel inflatsiooniline surve tugev, viimaste kuude puhul räägitakse rohkem kui 12% inflatsioonist, mis aasta kokkuvõttes võib ametlikult tulla 8%, aga reaalsuses on hinnakasv muidugi suurem, eriti kaupade osas.

Z-blogija Vault 8 kirjutas probleemidest nö Kuuba vabatahtlikega. Et kui alguses olid meedias hõisked, et „Hurraa, Kuuba on meiega!“, siis nende nö vabatahtlike rindele jõudes selgus, et neist on rohkem peavalu kui kasu. Z-blogija sõnul saadeti nende polku kakskümmend kuubalast, kellest vene keelt oskas ainult üks, ülejäänud ei mõistnud midagi peale oma emakeele. Kuubalastele oli antud VTB panga kaardid, aga pangaautomaatide juures nad ei saanud midagi aru. Mobiiltelefonid on vene keeles, sõjaline ettevalmistus sama mis Venemaa uutel sõduritel ehk siis sisuliselt olematu. Nad on juba mitu kuud rindel olnud, aga ikka ei mõistvat, et kas neile on mingit raha üle kantud või mitte.

Kuubakad saadeti laskemoona laadimistöödele ja kaevikute kaevamisele, tasapisi üritatakse sõjalisi põhimõisteid neile selgeks teha ning omavahelises suhtluses kasutatakse palju žeste. Ilmselgelt niipea nendega lahingusse minna ei saa. Ehk siis z-blogija sõnul saadeti neile sisuliselt keeleoskamatud tsiviilisikud, kes ei saa suurt millestki aru ja neid huvitavat ainult, et kas raha on kaardile tulnud või mitte. Ja kuubakad pole ainsad, nö lepingulisi on Nepaalist ka toodud, kusjuures selgus, et Nepaalis oli kontakte vahendanud üks kohalik veterinaarinstituut ja sellel teemal oli z-kanalites üksjagu keeleteritamist, aga mina sellest ei kirjuta, arukas lugeja suudab ise ka tuletada, millest oli jutt.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: