Olukord rinnetel.
Eelmises ülevaates kirjutasin Ukraina armee probleemidest lõunarindel Velika Novosilkast lõuna pool olevas Makarivkas, kus Deepstate andmetel sattusid Ukraina üksused piiramisrõngasse ning mitmete Ukraina analüütikute sõnul oli taas tegemist olukorraga, kus õigeaegselt jäid valusad otsused tegema seetõttu, et ohvitserid lihtsalt kardavad reaalsest olukorrast rindel ettekandeid teha, sest senise praktika kohaselt on järgnenud päris tihti halbu sõnumeid edastanud ohvitseride karistamine mingil kujul.

Makarivka puhul oli veel märkimisväärne see, et Ukrainas leiti ka nö suursüüdlane toimunus ehk siis Deepstate, kes sõja ajal on muutunud arvestatavaks info allikaks oma kaartide tõttu, kuigi selles kontekstis on Ukraina sõjaväelased varem kurtnud, et muudatused tehakse kaardile mitmepäevase hilinemisega ja seetõttu on viimasel ajal tihtipeale Ukraina armee seis kaardil parem, kui ta tegelikult on.

Kuna õigeaegne taandumine asulast jäi tegemata, siis ei jäänud ümberpiiratud üksusel muud üle kui välja murda, mis neil lõppkokkuvõttes õnnestus, aga ajakirjanik Vassil Pekhno sõnul kanti selle käigus ka kaotusi, mis varasema taandumise korral oleks võinud olemata olla.

Veliko Novosilka olukord on keeruline ka seetõttu, et nii linnast põhja kui lääne poole kulgevad teed ei ole enam Ukraina armee kontrolli all, põhja pool on Venemaa käes Novõi Komar, lääne poole kulgev tee on mitme kilomeetri ulatuses hallis tsoonis ehk siis logistika on problemaatiline.

Kui veel paar kuud tagasi ründasid Venemaa üksused Kurahhovet suure koguse soomustehnikaga, siis nüüd on see asendunud väikeste jalagruppide rünnakutega, mis kasutavad kergliiklusvahendeid, peamiselt mootorrattaid, aga ka bagisid ja ATV-sid. Sellega seoses on sealt suunalt edenemise tempo aeglustunud ning Ukraina sõjaväelase varjunimega Alex andmetel oli eilse seisuga Ukraina armee kontrolli all suurusjärgus 30% Kurahhovet ning oluline on linnast lääne pool asuv soojuselektrijaam, kus ukrainlastel on head kaitsepositsioonid.

Kurahhovest nii lõuna kui põhja pool kulgevad ida-lääne suunaliselt jõed ning suures plaanis kulgeb nüüd ka rindejoon mööda seda.

Pokrovske suunal ei ole Venemaa üksused suutnud liikuda Sevtšenkost Pokrovske poole, küll aga on Ukraina sõjaväelase, hüüdnimega Salt sõnul Ukraina armeel probleeme Venemaa armee edenemisega lääne poole, kus on valdavalt lagedad põllud ning sellistes oludes on keerukam kaitses olla. Soomustehnika asemel kasutab Venemaa armee kergsõidukeid ning järjest rohkem on nende hulgas sõiduautosid Lada.


Rünnakutaktika olevat Venemaa armeel enda sõdureid mittesäästev, aga ometi see toimib. Ajakirjanik Denis Davõdovi asemel saadetakse kõigepealt surma (ei ole mõtet sellist tegevust teisiti nimetada) Venemaa armee jaoks vähemväärtuslikum inimressurss, kelle hulgas on vähese väljaõppega inimesed, eksvangid, haavatud.

Allpool on video, mille tegi frustreerunud Venemaa sõjaväelane, näitamaks, missugust kontingenti viimasel ajal lepingutega neile saadetakse. Sellistele inimestele tõsisemat väljaõpet ei tehta, neile näidatakse suund kätte, kuhu tuleb liikuda maastikul ning nende tööks on oma elu hinnaga aidata välja selgitada Ukraina sõjaväelaste kaitsepositsioonid ning alles peale seda liiguvad lahingutesse Venemaa parema väljaõppega üksused.

Venemaa haiglates teavad need haavatud oma oodatavat saatust, keda vigasena tagasi rindele saadetakse ning selles kontekstis on rohkem ka mõistav nende vastuhakukatsed, mis Jakuutias lõppesid osade sõtta minemisest keeldujate jaoks salapärase tulekahjuga, mille käigus kõik sõtta minemisest keeldunud varem sõjas haavata saanud inimesed kaotasid oma elu. Huvitav on sealjuures märkida, et nende moraali üritati murda sellega, et mängiti vahetpidamata kõvasti Shamani lugu „Ja russkii“.

Hoolimata sellest, et Venemaa armee on kandnud viimase nädala jooksul elavjõus suuri kaotusi, on nende edenemine piirdunud Pokrovskest lõuna poole jääva alaga, mujal neil märkimisväärset edu ei ole. Kurski oblast on hetkel viimane rindelõik, kus Venemaa armee veel kasutab suures koguses soomustehnikat, aga seda ka hävib seal suurtes kogustes. Ukraina sõjaväelaste sõnul nad ise ka imestavad Venemaa armee jäärapäisuse üle, et ikka ja jälle minnakse rünnakule soomuskolonnidega mööda teid, mis on ukrainlastel hästi nö sisse lastud ja lisaks ka mineeritud, aga ju siis on tulnud käsk kõrgemalt poolt ja seda tuleb täita ükskõik, mis hinnaga ning Ukraina armee jaoks see sobib.

Kupjanskist põhja pool õnnestus Venemaa üksustel varasemalt luua Oskili jõest sillapea Masjutivkast lääne poole ning Ukraina armee seda likvideerida ei suutnud. Küll aga tegutseb seal lõigus tulemuslikult 92. brigaadi drooniüksus, mis on suutnud kuuldavasti hävitada kogu rasketehnika, mida Venemaa armee on üritanud üle jõe lääne poole tuua.

Donbassis on Venemaa armee küll liikunud stepis, aga samas on olnud edusammud minimaalsed piirkonnas, mis on nende jaoks Donbassis kõige olulisem ehk siis Slovjanski ja Kramatorski suunal. Selles osas on mänginud tähtsat rolli Ukraina armee poolt nii idas Siverski suuna kui ka kirdes Torske suuna kaitse hoidmine. Torskest põhja pool on Terni asula, mille pärast käivad juba pikemat aega ägedad lahingud, aga kohapeal sõdivate Ukraina sõjaväelaste sõnul ollakse jõutud olukorda, kus Terni asula on Venemaa poolt liugpommidega maatasa pommitatud, mistõttu on neil seal järjest keerukam häid kaitsepositsioone leida.

Venemaa on tänavu sisuliselt terve aasta jooksul peale tunginud ja selles kontekstis oli mul huvitav lugeda tekste Venemaa z-kanalites, kuidas seal pool ollakse mures soomustehnika otsalõppemises osas ning ka need vähesed uued jalaväe soomusmasinad, mida toodetakse ja rindele saadetakse, pakkuvat jalaväelastele vähe kaitset. Ilma soomustehnikata kiirelt edasi liikuda armee ei suuda, väga suure inimkaotuste hinnaga vaevaline edenemine ei saa küll olla see müstiline „Pobeda“, millest Putin enne täiemõõtmelise agressiooni algust unistas, aga sõda lõpetada ta ei suuda ning nüüd on ta rõõmus juba iga pisikese Ukraina küla okupeerimise üle.

Täna korraldas Venemaa armee suure drooni- ja raketirünnaku Ukraina energiataristu pihta. Ülevaate kirjutamise hetkel oli teada, et rünnakutes kasutati 70 raketti, millest Ukraina suutis Ukraina presidendi Zelenski andmetel alla võtta rohkem kui 50. Raketitabamusi oli üle Ukraina ning osades piirkondades on probleeme lisaks elektrile ka elamute kütmisega. Midagi uut ja üllatavat selles kõiges pole, Venemaa on üritanud Ukraina elanikele talvisel ajal kannatusi põhjustada ka varem ning et seekordne rünnak sihiti jõulude ajaks, on Putini nn traditsioonilisi väärtusi silmas pidades igati loogiline, tema arusaamised elust lihtsalt on sellised.

Novembris kasutas Venemaa esimest korda keskmaaraketti Ukraina ründamisel ning sellele järgnes vaimustuspuhang Venemaa presidendi poolt, kes vist siiralt uskus kõiki muinasjutte, mida selle nn uue raketiga seoses räägiti. Selles kontekstis oli omal ajal eriti kõnekas video, mis näitas ekstaasis Putinit rääkimas Orešnikust ajal, kui mornide nägudega Venemaa sõjaväelased põrnitsesid ümbrust tuimal pilgul. Sellest räägiti juba enne sõda, et Putinil olevat suur kirg nn analooge mitteomavate relvade osas ning seetõttu oli teada, et ilusad multikad koos lobeda jutuga garanteerisid suured rahavood, mis võimaldasid nn imerelvade loojatel väga priskelt ära elada.

Kõik oleks selles osas kenasti jätkunud kuni Putini maise eksistentsi lõpuni, aga sõda Ukraina lõi kõik muinasjutuvestjate plaanid sassi ja ühtäkki selgus, et pole mingeid tabamatuid Kinžalle ja Zirkone, Armata tank sobis ainult paraadide jaoks. Venemaa on suutnud viimasel ajal sõjas edeneda ainult nii, nagu nad tegid seda ka II maailmasõjas ehk inimmassiga, kuigi jah, ka sellist sõdimist võib teatud mööndustega nimetada analooge mitteomavaks hoolimatuseks oma sõjaväelaste elude suhtes.

Nüüd aga esitleti masenduses Putinile efektset videot Orešniku kasutamisest ning Putin selles kontekstis oma pead füüsikaga ei vaeva, sest see on ebaoluline, et füüsikaseadusi silmas pidades ei ole 1000 kilogrammise lõhkepea kineetiline purustusjõud antud sõja realiteetide kontekstis (võrreldes kasvõi suuremate liugpommide purustusjõuga) mitte midagi erilist, lisaks on see ebatäpne.

Defence Expressi andmetel on olemas tõendid, mille kohaselt olid raketis kasutatud komponendid toodetud aastal 2017 ehk siis see klapib varem USA meedias avaldatud infoga, et uue imerelva pähe esitleti Putinine ei midagi muud kui keskmaa ballistilist raketti RS-26 Rubež, milles kasutati omakorda komponente, mis olid varem välja töötatud kontinentide vaheliste ballistiliste rakettide jaoks. Lisaks selgus, et see rakett loodi ajal, kui kehtis rahvusvaheline leping, mille järgi ei oleks tohtinud selliseid rakette Venemaal olemas olla. Näis, kas keegi Putinile julgeb ühel hetkel ka Orešniku osas tõtt rääkida. Pigem mitte, sest petetud Putin on siiani käitunud vägagi kättemaksuhimuliselt.

Iraanis on aga kätte jõudnud küttekriis, sest energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul on tekkinud energiakandjate poolest rikkas riigis olukord, kus soojuselektrijaamade jaoks ei jätku masuuti ning seetõttu olevat tõsiselt häiritud kolme suure soojuselektri jaama töö. Ei jätku tema sõnul seetõttu, et energiakandjate äri on Islami Revolutsioonilise Kaardiväe (IRK) kontrolli all ning sisuliselt kogu masuut on viidud piiri taha, et saada võimalikult palju vahendeid, mida omakorda kasutati välismaal asuvate prokside rahastamiseks.

Nii olevat Krutihhini sõnul läbi IRK Süüriale antud raha ja naftatooteid rohkem kui 13 miljardi dollari eest, mida nüüd ei ole enam lootust tagasi saada. Kokku on kukkunud ka teised IRK nö välismaised äriprojektid Hezbollah ja Hamas, kes mõlemad said IRK-lt toetust olukorras, kus seda kõike oleks Iraani elanikele palju rohkem vaja.

IRK unistus saada suureks rahvusvaheliseks tegijaks on kokku kukkunud ning selles kontekstis tuli eile Iraanist huvitav uudis, nimelt otsustas presidendi alluvuses olev kontrollorgan, et Iraanis võetakse piirangud maha piirangud WhatsAppi kasutamiselt, mis oli blokeeritud 2018. aastast alates ja siinkohal ei ole liigne meenutada, et nn araabia kevadega seotud sündmusi seostatakse just võimalusega kasutada sotsiaalvõrgustikke.

Iraani kontekstis aga tuleb arvestada asjaoluga, et kõrgeim võim riigis on tegelikult ajatolla käes ja eks siis ole näha, kas ta paneb sellele otsusele käe ette või mitte. Suures plaanis aga tundub, et viimaste sündmuste valguses on Iraani võimekus edaspidi Venemaad sõjaliselt aidata järjest suurema küsimärgi all.

Venemaal on aga viimase nädala jooksul toimunud aktiivne süütamiste laine ning eriti markantne oli selles kontekstis juhtum, kus ühe ülikooli õppejõud süütas politseiauto. Peamiselt on rünnakute sihtmärkideks pangaautomaadid, aga ka näiteks parteikontorid, politseijaoskonnad jne.

Venemaa meedias on süüdlased muidugi teada, need olevat Ukraina kõnekeskused, aga teisalt võib neid rünnakuid ja nende ajastust vaadata teises kontekstis – Venemaal on viimase nädala jooksul järsult aeglustunud Youtube ning eriteenistused tahavad saada tulevikus juurdepääsu kõigi suhtlusplatvormide kasutajate andmetele, sealhulgas kõigile edastatud sõnumitele. Selles kontekstis on need rünnakud kuidagi väga sobiv ettekääne piirangute sisseviimiseks, stiilis, et nii käitudes me kaitseme inimesi nende endi tegude eest.

Palju vastukaja sai ka mufti Ravil Gainutdini poolt välja antud fatwa, mille kohaselt võib moslemitest meestel Venemaal olla edaspidi kuni neli naist, kellega ta on religioosses abielus (seaduslikus abielus saaks olla siiski ainult ühega). See käik põhjustas Venemaa ühiskonnas väga suurt vastukaja ning väidetavalt oli sekkunud lausa Putin ise, peale mida kutsuti see fatwa tagasi. Aga näitab see Venemaa moslemite eneseteadvuse kasvu ning on päris kõnekas infokild.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkle põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING