Minu jaoks on viimaste päevade kõige kõnekam sündmus Venemaa raketirünnak Ukraina energiataristu pihta. Kõnekas seetõttu, et see on märk jõuetust vihast, mis halvab Venemaa juhtide meeled ning poolteist aastat peale sõja algust ei oska nad ikkagi suures vihas teha muud, kui rünnata Ukraina energiataristut.
Kokku lasti lennukitelt Tu-95MS välja 44 tiibraketti H-101/H-55/H-555 ning see oli esimene rünnak Ukraina energiataristu pihta peale kuuekuulist pausi. Defence Expressi andmetel Venemaa on püüdnud viimasel ajal säästa oma strateegilisi pommitajaid Tu-95MS, lastes neilt korraga mitte rohkem kui kaks raketti, aga nüüd lasti 4-5. Ukraina tulistas alla 38 tiibraketti ning olukorra tegi keerukamaks see, et tiibraketid tegid enne sihtkohta jõudmist erinevaid manöövreid õhus, muutes tihti suunda ning eks ole ka Ukraina suure territooriumiga riik ning kogu riiki efektiivse õhukaitsega on keeruline katta.
Tiibraketid on kallid ning neid on keeruline suurtes kogustes kiirelt juurde toota, seega võiks nii massiivsel rünnakul mingi suurem eesmärk olla. Mida siis Venemaa saavutas? Kõige suuremad kahjud infrastruktuurile on Rivne oblastis, kahjustusi said veel neli oblastit, aga rünnaku mõju nullib sisuliselt asjaolu, et Ukrainas kestavad soojad ilmad (eelmisel aastal alustas Venemaa rünnakutega infrastruktuuriobjektide vastu kuu aega hiljem) ning et peamiselt said pihta elektriliinid, on nende parandamine suhteliselt lihtsam.
Minu enda arvamuse kohaselt võitis Ukraina sellest rünnakust isegi rohkem – nad saavad oma toetajatele näidata, et vaenlane ei ole muutunud ning Ukraina vajab kiirelt veelgi rohkem õhukaitsesüsteeme. Tavainimeste kannatused on lääne heaoluühiskondade inimestele arusaadavamad ning see võimaldab avalikku arvamust mobiliseerida Ukraina toetamise jätkamise suunal.
Nüüd võime küsida, et oli sellise äärmiselt küsitava kasuteguriga rünnaku põhjustajaks? Ega muud varianti ei ole, kui Ukraina väga edukad rünnakud Krimmis asuvate Venemaa sõjaliste objektide vastu, mistõttu Venemaa olevat juba viinud kõik oma allveelaevad Novorossiiskisse ning suure tõenäosusega on Venemaa sunnitud sinna viima ka enamuse laevadest, sest muidu on oht, et nad lihtsalt saavad tabamuse. Lisaks õhukaitsesüsteemide S-400, radarite ja dokkides asuvate laevade ründamisele toimusid paaril viimasel päeval ekspertide hinnangul seni suurimad drooni- ja raketirünnakud Krimmi suunal. Droonidega prooviti õhukaitsesüsteemide raketid ära kulutada ning siis järgnesid raketirünnakud. Väga märgiline oli Verhosadoves asunud Musta mere laevastiku nn tagavara juhtimispunkti hävitamine Storm Shadow/SCALP-EG rakettidega, mille lendudest Krimmis kohalikud elanikud aktiivselt videosid meediasse postitasid. Oleksii Arestovitši sõnul olid seal valves nn valveohvitserid, aga nende kaotus ei olevat Venemaa armee jaoks suurim löök, hoopis valusam olevat asjaolu, et selle juhtimispunktis oli 744. sidepidamiskeskus, mis koordineeris sidet kõikide laevade vahel nii Mustal merel kui kaugemalgi ning seda hävitatud tehnikat ei olevat võimalik niipea uuega asendada.
Ometi sellega Venemaa armee hädad ei lõppenud, sest järgnes rünnak Saki sõjaväelennuvälja vastu, kus Ukraina luure andmetel oli lennukid Su-24 ja Su-30 ning lennuvälja kaitses õhutõrjekompleks Pantsir. Sama lennuvälja rünnati eelmise aasta suvel ning kui siis jäi pikaks ajaks selgusetuks, et millega rünnati, siis nüüd on teada, et rünnaku raskus oli Ukraina droonidel. Ülevaate kirjutamise ajal ei olnud veel infot, kui palju Venemaa lennukeid kahjustada said, aga rünnak ise sellisel kujul on rohkem kui kõnekas. Kindlasti Ukraina jätkab Krimmi suunal tegutsemist, sest seal on sihtmärke piisavalt – kokku viis sõjaväelennuvälja, õhukaitsesüsteemid, laskemoonalaod, juhtimispunktid.
Olukorrast rinnetel. Luganski oblastis ja Donbassis muutusi ei ole, kõige aktiivsem lahingutegevus käib lõunarindel. Berdjanski suunal on Venemaa liikunud natuke edasi hallis alas Novomaiorske ja Novodonetske juures ning rindejoon jookseb seal lõigus suurest mööda looduslikke takistusi – veekogusid ja kõrgendikke ning Ukraina armeel ei ole lihtne nendest Venemaa kaitsepositsioonidest läbi murda.
Tokmaki suunalt tuleb järjest infot, et Ukraina armee on Verbove suunal viinud rünnakule jalaväe lahingumasinad ning kuuldavasti on nad Venemaa kaitseliinid küll läbinud, aga sellel olevat kahjuks ka päris kõrge hind kaotatud tehnika ja elavjõu näol. Vastas on seal Venemaa dessantväelased, kes oskavad sõdida ning kergelt ei tule midagi. Venemaa teeb pidevalt vasturünnakuid ning eks ole näha, kas Ukraina suudab uutel positsioonidel ennast kindlustada või on sunnitud tagasi tõmbuma.
Robotine suunal Ukrainal paralleelselt nii ründab kui ka ehitab kaitseliine, sest Ukraina poole arvates kindlasti Venemaa üritab dessantväelastega Robotine suunal veel mitmeid tõsiseid rünnakukatseid ette võtta, sest selliste oskuste pagasiga sõdureid lihtsalt kaevikutes oma surma ootama panna ei olevat eriti mõistlik, samas eks ju öeldakse, et mõistusega ei saa Venemaad mõista. Rahutu oli ka Melitopolis, kus raketitabamuse sai 58. armee juhtimispunkt ning ukrainlaste andmetel sai haavata ka armeed juhtiv Denis Ljamin. Oli küll varem juttu, et Venemaa armee olevat HIMARSite löögiulatuses olevad juhtimispunktid viinud nö maa alla, aga ju siis saadakse nad vajadusel sealt ka kätte.
Ukraina meedias oli omajagu arutelusid Venemaa drooni Lancet rünnaku osas, kus Krivõi Rigi lähedasel sõjaväelennuväljal plahvatas Lancet droon Mig-29 lähedal ning seda filmis Venemaa luuredroon. Sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul ei ole Lancet droonid varem nii kaugele lennanud ning nüüd peavad Ukraina armee lennukid rindejoonest veelgi kaugemal hakkama paiknema. Samas olevat Lancet droonide efektiivsus vahetult rindejoone läheduses langenud, sest Ukraina armee suutvat päris edukalt nende droonide juhtimiseks vajalikke audiosignaale segada, samas kaugel tagalas ei osatud sellest droonist lähtuvat ohtu karta.
Venemaa meedias oli palju juttu sellest, kuidas Tatarstanis asuvas Elabugas pannakse tööle võimas droonide Shahed Venemaa analoogide Geran tootmine. Aleksander Kovalenko sõnul kipub aga minema nii, nagu Venemaal ikka asjad lähevad – tahetakse parimat, aga välja kukub, nagu alati. Kovalenko sõnul andis küll Iraan nende droonide tootmiseks vajaliku sisseseade ning know-how, aga Venemaa lihtsalt ei suutvat nendele droonidele vajalikke kahetaktilisi mootoreid ning elektroonilisi komponente toota ning siis sõltubki kogu toodangu maht sellest, kui palju õnnestub eeskätt mootoreid nn paralleelimpordina riiki sisse tuua, aga vähemalt siiani olevat sellega väga suured probleemid. The Moscow Times avaldas materjali, mille kohaselt on Venemaal suuri probleeme oma positsioneerimissüsteemi GLONASS tööshoidmisega, sest selle aastakümne lõpuks olevat vaja välja vahetada 20 satelliiti (kokku süsteemis 25 satelliiti), aga tulenevalt rahapuudusest ning sanktsioonidest tingitud komponentide vähesusest ei ole see sõjalise eksperdi Pavel Luzini sõnul tänases olukorras reaalne. Sellel on otsene mõju ka sõjale Ukrainas, sest GLONASS olevat neljast positsioneerimissüsteemist kõige viletsama side kvaliteediga ning eriti mõjutavat see täppisrelvade tööd, mistõttu saavat Venemaa GLONASSi ja tsiviilkasutuse GPS-i abil piisava täpsusega rünnata statsionaarseid suuremaid sihtmärke, aga sõjatehnika hävitamiseks lahinguväljal sellest täpsusest ei piisa, erinevalt Ukraina kasutuses olevast GPS-i militaarversioonist.
The Moscow Timesi andmetel on Venemaa valitsus on suures rahahädas ning nüüd on plaan maksustada alates esimest oktoobrist suurem osa ekspordist, mida siiani ei maksustatud, kusjuures on riigile makstav osa on seotud rubla kursiga dollari suhtes – mida nõrgem rubla, seda rohkem tuleb maksta. Venemaa eksportöörid kurdavad, et sõja tõttu olevat Venemaa kaupasid niigi raske välisturgudel müüa, aga nüüd lähevad kaubad tollimaksude võrra kallimaks ning nende konkurentsivõime langevat veelgi. Kokku moodustavat sellised kaubad kolmandiku Venemaa ekspordist.
Aga ega kerge ei ole ka nende väliskapitalil põhinevatel ettevõtetel, kes on otsustanud Venemaa äritegevust jätkata. Financial Times’i andmetel olevat välisettevõtted eelmisel aastal Venemaal teeninud kokku 20 miljardit dollarit kasumit ja neist 18 miljardit teenisid ettevõtted, kes on nn mittesõbralikest riikidest. Samas olevat äärmiselt keeruline kasumit dividendidena riigist välja viia, sest Venemaa tegevat selles osas suuri takistusi, mistõttu reaalses elus pead leppima sellega, et see raha kõik Venemaale ka jääb. Venemaa on väga huvitatud sellest, et lääne kapitalil põhinevad ettevõtted jätkaksid Venemaal tegutsemist, sest see võimaldab ka Venemaa meedias süüdistada läänt silmakirjalikkuses – kehtestate muudkui uusi sanktsioone, samas kui teie ettevõtted toimetavad südamerahus Venemaal edasi ja teenivad korralikult. Suurima töötajate arvuga väliskapitalil põhinev ettevõte Venemaal on Kommersandi andmetel PepsiCo ning kõige rohkem kasumit teenisid välisfirmades eelmisel aastal just USA kapitalil põhinevad ettevõtted (4,9 miljardit dollarit). Kusjuures ukrainlased väidavad, et viimases raketirünnakus olevat pihta saanud ka PepsiCo tootmisüksus Ukrainas ning allpool olev foto näitab, kuidas ukrainlased selle ettevõtte tegevust Venemaal hindavad.
USA on aktiviseerunud tegevusi, et piirata paralleelimporti läbi teiste riikide. Nii on USA algatanud initsiatiini C5 +1, kus partneriteks on Kesk-Aasia riigid, mida Venemaa loeb oma nö mõjuvälja kuuluvaks, ka on Araabia Ühendemiraadid laiendamas kaupade nimekirja, mida on keelatud Venemaale saata. Sanktsioonid ei toimi, kui neist saab mööda hiilida ning nüüd ongi järjest rohkem tegevusi seotud paralleelimpordi piiramisega. Kuivõrd keeruline see teema on, seda näitab juhtum Saksamaal Spinneri ettevõttes toodetud tootmispinkidega, mis läbi Türgi jõudsid Venemaa relvatööstusettevõttesse.
Ukrainas aga tegeletakse sõja ajal tõsisemate probleemidega, nimelt arutasid ametnikud koos teadlastega tükk aega ning lõpuks jõudsid arusaamisele, et mitteametlikes tekstides ei loeta edaspidi enam veaks seda, kui kõiki Venemaa kohanimesid kirjutatakse väikese tähega, nii on nüüd ukraina keeles korrektne kirjutada „moskva“, „venemaa“ jne. Alguses plaaniti hakata sellist kirjaviisi kasutama ka ametlikes dokumentides, aga sellest plaanist siiski loobuti. Esialgu.
