Jätkuvalt on kõige enam kõneainet pakkuv teema lääneriikide lubadus kasutada Venemaa territooriumile löökide andmiseks lääne relvastust. Seda sõda on rohkem kui kahe aasta jooksul siiani ilmestanud lääne hirm Venemaa tuumašantaaži ees ja sellest tulenev hirm Ukrainale anda nii relvastust kui ka lubada seda kasutada Venemaa territooriumil.

Aga hirmutamisega on see probleem, et kui tegusid ei järgne, siis kaotab see mõju. Sõja alguses kirjutas Medvedev, et Krimmi ründamine on punane joon, mida ei tohi ületada. Ukraina hakkas Krimmi pihta lööke andma ja Venemaa poolt ei järgnenud mingit reaktsiooni, peale muidugi ohjeldamatu verbaalse kõhulahtisuse Venemaa propagandakanalites. Järgmisena meenub Saksamaa hirm anda tanke ja peale tankide üleandmist selgus, et jutud nö punastest joontest juttudeks jäidki.

USA ei julgenud eskalatsiooni hirmus anda ATACMS rakette, peale nende andmist ja kasutamist selgus jällegi, et Venemaa poolsele hirmutamisele tegusid ei järgne. Viimane mentaalne tõrge oli läänel lubada Ukrainal kasutada lääne päritolu relvi Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste objektide pihta tulistamiseks ning peale Solovjovi hirmuseguse hüsteeritsemise mitte midagi muud ei järgnenud, sest selle on välja öelnud z-kanalid – Hiina lihtsalt ei aktsepteeri Venemaa poolt tuumarelva kasutamist mistahes kujul ja sinna see kõik lõpeb.

Suure punase joone asemel on nüüd pruun ja sealjuures mitte eriti meeldiva lõhnabuketiga joon. Venemaa z-kanalites kirjutati, et sõja käigus olevat selgunud, et kogu Venemaa pikamaa õhutõrjekomplekside arendustöö olevat läinud nö vales suunas, sest need kompleksid olevat orienteeritud eeskätt strateegiliste rakettide tabamisele, lisaks saavat nad hakkama ka lennukitega ja Venemaa enda tiibrakettidega, küll aga ei saavat hakkama ei madalalt lendavate SCALP/Storm Shadow tiibrakettide kui ka ATACMS ballistiliste rakettidega, rääkimata juhitavatest mitmikraketiheitjate rakettidest.

Kogu Krimm on nüüd Ukraina poolt kasutatavate rakettide löögiulatuses, samuti Venemaa piiriäärsete oblastite territoorium, mis on mitmikraketiheitjatelt lastavate juhitavate rakettide laskeulatuses. Sellega seoses on ekspertide hulgas omajagu arutelusid põhjustanud Belgorodi oblastis tehtud foto ühest juhitava raketi osast, mille puhul arvatakse, et tegemist on kassettlõhkepeaga raketiga M30 DPICM GLMRS ning sellega seoses on kohe küsimus, et kuskohast on sellised raketid pärit, sest USA-s endas jäi nende rakettide tootmise periood lühikeseks, sest rohkem kui 1% laialipaiskuvatest granaatidest ei plahvatanud ja seetõttu tuli antud raketi asemele uuem versioon M30A1, kus olid juba volframkuulid, mis plahvatuse hetkel laiali paiskuvad.

Väidetavalt oli USA kõik M30 tüüpi raketid ümber ehitanud, aga nüüd on need foto järgi otsustades Ukraina armee käsutuses. Kassettmoonaga rakette on Ukrainal vaja, sest GPS signaali häirimise korral kasutab rakett inertsiaalset juhtimissüsteemi, aga see ei ole nii täpne, samas kompenseerivad selle kassettmoona puhul suurele alale laialipaiskuvad granaadid, mis seal plahvatavad ning elavjõu, lennukite ja õhutõrjekomplekside vastu on see väga efektiivne.

Nüüdseks on jäänud veel ainult üks piirang – USA ei luba rünnata ATACMS rakettidega Venemaa sõjalennuväljasid, aga just liugpommid on praegu Venemaa suurim trump ning kõige efektiivsem ja ka odavam on Venemaa sõjalennukeid rünnata lennuväljadel, mis lisaks lennukite kahjutuks tegemisele sunniks Venemaa armeed on lennuvahendeid rindejoonest kaugemale viima ning seeläbi väheneks koheselt nende kasutamise võimalik efektiivsus. Kui selle lisaks tuleksid Ukraina poolt mängu F-16 koos heade õhk-õhk tüüpi rakettidega ning pikamaa õhutõrjekompleksid, siis peaks Venemaa kaotama ülekaalu selles osas.

Liugpommidega seoses kirjutas Ukraina tehnoloogiaekspert Serhii Beskrestov, et Venemaa oli oma liugpommidele paigaldanud uued Kometa komponendid, mis pidavad oluliselt vähendama Ukraina elektroonilise sõjapidamise vahendite mõju.

Ukraina on juba Belgorodi oblastis hävitanud mitu pikamaa õhutõrjekomplekside laskeseadet, lisaks väidetavalt ühe radari ja muid komponente, seega nö töö käib, samas ei tasu ka eufooriasse laskuda, sest Venemaal on Harkivi rindelõigus piisavalt nii elavjõudu kui tehnikat, et lahingutegevusega jätkata. Venemaa armee kasutab seal lõigus edukalt luuredroone Ukraina tagalas ning sobivate sihtmärkide leidumisel järgnevad löögid kas Lancet droonide või isegi Iskander-M ballistiliste rakettidega.

Venemaa poolt sotsiaalmeedias avaldatud videolt on näha, kuidas nende luuredroon jälitab maanteel sõjatehnikat vedavat veoautot ning luuredrooni koordinaatide peale lendab kohale Lancet droon, mis veoautol olevat sõjatehnikat ründab. Ehk siis Harkivi rinde kontekstis saab Ukraina armee võimalikku edenemist oodata minu hinnangul ainult siis, kui on lahendatud nii liugpommide kui Venemaa luuredroonide probleem, lisaks muidugi löögid Venemaal asuvate sõjaliste sihtmärkide pihta.

Hetkel ollakse sellest veel kaugel, aga vastase edenemine on peatatud ning ka see on oluline saavutus. Venemaa z-blogija Živov kirjutas, et Harkivi operatsioon sellisel kujul on läbi kukkunud, kõige mõistlikum oleks see üldse lõpetada ja väed tagasi tõmmata, aga reaalsuses seda ei juhtuvat ning siis jäävat nii Venemaa armee sõduritel kui piiriäärsete oblastite elanikel järgi ainult üks variant – hambad ristis kannatada.

Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused on enamuses siiski hoopis Donbassis ning viimasel ajal on seal selgelt välja joonistunud kolm rünnakuvektorit. Tšasiv Jar juures on Venemaa armee lõpetamas üksuste rotatsiooni, seega Ukraina armee sõjaväelaste hinnangul lähimal ajal oodata seal lõigus lahingutegevuse veelgi intensiivsemaks muutumist. Venemaa jätkab Tšasiv Jari pidevat pommitamist nii liugpommide kui suurtükkidega.

Viimaste päevade kõige ägedam lahingutegevus käis Avdiijivkast loodes, Otšeretine suunal, kus Venemaa armee edenes nii Novooleksandrivka kui põhja suunas. Sellest lõigust toovad Ukraina sõjaväelased välja, et Venemaa on hakanud seal lõigul palju kasutama lisaks Hiina nö golfiautodele Desertcross ka mootorrattaid, mis aga hoolimata Venemaa propagandakanalite kiidulaulust reaalses elus nii efektiivsed ei ole, sest neid pidavat väga hästi maha võtma kuulipildujad, lisaks jahivad mootorrattaid Ukraina rallidroonid.

Ka olevat Venemaa armee Donbassis hakanud kasutama palju rohkem droone ning sellega seoses kirjutas Serhii Beskrestov, et Ukraina sõjaväelaste põhitähelepanu on seni läinud Venemaa rallidroonide juhtimiseks kasutatavate sageduste mahasurumisele, samas kui tähelepanu alt jäid välja wifi sagedusalas töötavad (2,4 GHz) kvadrokopterid, millelt Ukraina armee sõdurite positsioonidele palju granaate alla visati.

Kolmas suund on lõuna pool, kus Venemaa üritab läbi lõigata varustusteed, mis ühendab Vugledari ja Konstantinivkat ning sealt edasi veel kirde suunas Ukraina armee kontrolli all olevaid alasid. Kuude kaupa kestsid seal lõigus lahingud Novomihhailivka pärast, nüüd on sealt lääne pool lahingud jõudnud Paraskoviivka juurde ning sellest järgmine asula lääne poole ongi Konstantinivka.

Lõunarindel oli Venemaa edenemine Robotõnest ida poolt, asulas endas on Ukraina armeel positsioonid asula põhjaservas, pool asulast on veel nö hallis tsoonis. Jätkuvad Venemaa üksuste rünnakud Urožaine suunal, aga siiani pole nad edeneda suutnud. Hersoni rindel ründasid Venemaa üksused Krinkit, aga tulemusetult.

Olen varem kirjutanud Ukraina poole probleemidest seoses elektroonilise sõjapidamise vahenditega, kus enamus komponente tuuakse Hiinast, mistõttu Ukraina riik ei saa nende baasil ehitatud EW seadmeid rahaliselt toetada. Sarnased probleemid ka on Venemaa poolel, aga seal on spetsiifika natuke teine. Venemaa sõjatööstus küll toodab selliseid mobiilseid EW komplekse, aga z-blogija Volta sõnul esiteks neid ei jätku rindele ja teiseks on selles valdkonnas innovatsioon nii kiire, et sõjatööstusettevõtetes toodetud EW vahendid ei jõudvat ajaga sammu käia.

Ka olevat Volta sõnul Venemaa poolel enamuses üksustes suured probleemid vastase droonide tegevuse analüüsiga (eeskätt, milliseid sagedusi kasutatakse), mistõttu on tihtipeale isegi EW vahendite olemasolul nende kasutamine väheefektiivne. Ukraina kasutavat ühe Venemaa sõjaväelase tabamiseks kuni nelja rallidrooni ja soomustehnika puhul kuni kümmet rallidrooni, samas Venemaa üksustel sellist luksust ei olevat, sest esitaks ei olevat nii palju droone ja mis veel olulisem, ei olevat nii palju droonioperaatoreid. Kui Ukrainal olevat spetsiaalsed drooniüksused, mida vajadusel liigutatakse kogu rindejoone ulatuses, siis Venemaal midagi analoogset Volta sõnul vastu panna ei olevat.

Omaette teema olevat suurte Ukraina armee kvadrokopteritega, mida Venemaal tuntakse Baba-Jagaa nime all. Peamine põhjus, miks Venemaa armee neid ei kasuta, olevat selles, et need droonid on lihtsalt liiga kallid, hoopis teises hinnaklassis kui ka muidu päris kallid Mavic droonid. Volta andmetel olevat Venemaa üksustes enamus lähiluureks kasutatavatest Mavic droonidest ostetud sõjaväelaste endi ja toetajate raha eest, aga seda raha ei jätku, et suuri kvadrokoptereid osta ning eks ole Ukraina poole suureks trumbiks nende droonide puhul ka sidepidamine üle Stalinki, mida Venemaa pool sellisel kujul kasutada ei saa. Venemaa armeel on samas Lancetid, aga nendest pidavat ka suur puudus olema suures osas rindelõikudes.

Vastuseks Venemaa tuumašantaažile on Ukraina poolelt hakatud kruvima meedias pingeid üles juttudega peatselt oodatavast rünnakust Kertši silla vastu. Läbi ajaloo on Krimmi kaitsmine olnud Venemaa jaoks keeruline ning ka nüüd on seal probleemid Venemaa jaoks järjest süvenenud, nad on sisuliselt kaitsetud ATACMS rakettide ees ning selle baasilt on Ukraina poolel hea psühholoogilist sõda pidada, seda enam, et see poolsaar on Putini jaks ülitähtis, selle okupeerimine on tema võimaulolemise aja suurimaks saavutuseks tema jaoks ning sellest ilmajäämine tema jaoks mõeldamatu. Ise ma silla ründamisse eriti ei usu, aga jutuks sobib hästi. Samas on Krimmis veel omajagu sihtmärke, mida rünnata ning Ukraina jaoks peaks sobima, et niigi õhukaitsekomplekside puuduses vaevlev Venemaa armee on sunnitud Kertši silla lõigus suuri ressursse kinni hoidma.

Eelmises postituses kirjutasin, et Harkivi suunda viidi üle drooniüksus Madjari linnud ning Venemaa z-kanalites lasti sellepeale lahti jutt, et Harkivi suunal olevat Madjar Venemaa armee korraldatud rünnakus surma saanud. Selle peale avaldas Madjar eile õhtul foto, kus ta on koos kolme Ukraina drooniüksuse juhiga koos pildiallkirjaga: „Venemaa õudus - põrgulik nelik esmakordselt sõja jooksul koos.“

Lõpulõik tuleb liiklusõnnetusest Belgorodi oblastis piiriäärses Graivoroni rajoonis Krasivo küla juures. Venemaa armee tankistid hakkasid purjutama ning kui vägijook otsas, mindi seda küladest juurde otsima. Külaelanike sõnul olid nad tankiga sealjuures maha sõitnud majade piirdeaedasid ja ühel hetkel hakkasid suure kiirusega maantee suunas sõitma, kus omakorda sõitis oma sõiduautoga Andrei Alekseejev. Põllult ootamatult sõiduteele sõitnud tank lömastas osa autost ning surma sai ka selle juht. Purjus tankimeeskond põgenes sündmuskohalt ning nad tabati alles kolm kilomeetrit eemal. Nii et Venemaa piiriääsetes asulates tuleb tsiviilelanikel oma sõdureid rohkem karta kui ukrainlasi.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING