Pühapäeval avaldas lahingutegevusele Ida-Ukrainas mõju vilets ilm, aga sellest hoolimata jätkasid Venemaa armee üksused aktiivse lahingutegevusega nii Bahmuti kui Avdiijivka ümbruses. Avdiijivka juures oli Venemaa kõige aktiivsem linnast loode suunas, kus neil korraks õnnestus isegi üle raudtee lääne poole liikudes Stepove asulasse jõuda. Kuigi asulast endalt suruti Venemaa armee üksused välja, õnnestus neil siiski pidama jääda raudteest lääne pool olevasse metsaviirgu ning suurenenud on ka nn hall ala mööda raudteed põhja poole.

Stepovest vaenlase väljaajamisel osales ka jalaväe lahingumasin Bradley, mis hiljem sai raudtee ääres tabamuse, meeskond pääses. Ukraina poole andmetel olevat Venemaa Avdiijivkast põhja poole täiendavalt juurde toonud kaks brigaadi, nii et Stepove suunal saab olema kaitse hoidmine suur väljakutse. Venemaa on proovinud ka kasutada rasketehnikat, aga see lastakse kiirelt sodiks või sõidavad nad miinide otsa, seega on nad üle läinud peamiselt väikeste jalaväegruppidega (kuni 15 sõjaväelast) ründamisele, lootuses nii vähendada Ukraina suurtükkide efektiivsust. Kui selliseid gruppe tuleb korraga väga palju, on kaitsel keeruline, kuigi ründajad kannavad väga suuri kaotusi elavjõus. Kindlasti üritab Venemaa selle nädala jooksul edasi Avdiijivka suunal ja ressurssi neil kahjuks veel jagub.

Väga oluliselt aktiviseerusid Venemaa üksused ka Bahmutist lõuna pool. Kui linnast põhja pool olid nad varem ka väga aktiivsed ning suutsid natuke tagasi võtta territooriumi Berhivka veehoidlast põhja pool, siis Bahmutist lõuna pool on Ukraina kontrolli all olulised kõrgendikud ning seal tähendab ründamine Venemaa jaoks suuri kaotusi elavjõus, ometi on nad rünnakute aktiivsust kasvatanud kordades. Raske on ka ukrainlastel, RBK Ukraina avaldas pikema loo sellest, kuidas 80. brigaadi meditsiiniteenistus iga päev oma eluga riskides annab evakuatsioonipunktides haavatutele esmaabi ja viivad nad edasi stabiliseerimispunkti, kus nendega edasi tegeletakse.

Lennudroonide pideva ohu tõttu on evakuatsioonipunkt nihkunud rindejoonest järjest kaugemale ning on sellest nelja kilomeetri kaugusel ehk kui saad vahetult rindejoone läheduses raskelt haavata, on äärmiselt keeruline õigeaegselt abi anda. On küll juhtumeid, kus kaasvõitlejad kannavad haavatud kaaslase nelja kilomeetri kaugusele, aga kahjuks pole see alati võimalik, nii peavad haavatud tihtipeale ootama ööpimeduse saabumist, aga siis on juba hilja. Seal piirkonnas töötab stabiliseerimispunktis eestlane Sergo Susi.

Luganski oblastis toimusid peamiselt positsioonilahingud, nagu ka lõunarindel. Kuigi mõlemalt poolelt on tulnud infot edenemistest mõnes rindelõigus, on need muutused väikesed. Hersoni oblastis Dnepri idakaldal toimuvast ei taha Ukraina pool midagi rääkida, natuke on sinna sõdureid juurde viidud ja enda kontrolli all olevat ala ka laiendatud, aga mingist suurest edenemisest ei saa rääkida ja on vähetõenäoline, et ka lähemas tulevikus seal midagi oluliselt muutuks, sest Venemaa on toonud piirkonda lisavägesid. Väga palju sõltub Venemaa armee tegutsemisvõimest, sest Ukrainal on praegu väga keeruline mingid pontoonsildasid rajada, kuna liugpommid oleksid neile suureks ohuks ja nende pommide vastu Ukraina armeel sisuliselt vasturohi hetkel puudub.

Viimastel nädalatel on palju räägitud Venemaa armee edukast värbamispoliitikast ning nende järjest kasvavast väekontingendi suurusest. Reaalsuses ei tea keegi täpselt, kui hästi need asjad selles osas ikka on ja neid suuri lepingu sõlminute arve ei taha eriti uskuda ka rindel viibivad Venemaa sõjaväelased. Ma jälgin päris mitmeid Venemaa sõjaväelastest z-blogijaid, sest nende hulgas on omajagu haritud inimesi, kes suudavad nii olukorda analüüsida kui ka sellest kirjutada. Sõjas on vaja infot ka vastaspoolelt ning viimastel nädalatel on sealsed tekstid muutunud järjest pessimistlikemaks, kuni selleni välja, et öeldakse otse, et ei mõisteta, miks selline nö sõjaline erioperatsioon veel üldse kestab.

Polkovnik Šuvalovi nime all kirjutav Venemaa armee ohvitser kirjutas probleemist, mis on täpselt sama aktuaalne ka Ukraina poolel – rindel olevad sõdurid on väsinud, tihtipeale rotatsiooni ei ole ning puhkusest võib ainult unistada. Blogija sõnul ei taha Putin enne presidendivalimisis mobilisatsiooni välja kuulutada, aga koos külmade saabumisega võib rahulolematus rindel kasvada ohtlikult suureks. Samas oli ta väga skeptiline selles osas, et kui isegi mobilisatsioon välja kuulutada, siis reaalset võimekust nii paljude inimeste kiireks üheaegseks väljaõppe läbimiseks ei olevat ning lahingutes enne kevadet suuremat abi neist nagunii ei oleks, seega olukord saavat moraali ja omavaheliste suhetega ainult halvemaks minna.

Ta jagas lahingutes osalevad sõdurid erinevatesse kategooriatesse ning kuigi meile võib see tunduda kummaline, on rindel olevate sõdurite hulgas kõige kadestatumad kinnipeetavad, kellel oli lepingus punkt, et nad saavad peale kuute kuud lahingutegevust koju koos varasemate karistuste kustutamisega. Et jah, lootus ellu jääda oli vähestel, aga vähemalt oli LOOTUS sellest põrgust pääsemiseks, sest kõik ülejäänud peavad sõdima kuni sõja lõpuni, aga millal see saabub, ei tea keegi. Blogija andmetel olevat ka osadel paramilitaarsetes (näiteks Redut, aga neid veel ja veel) üksustes sõdivatel sõduritel tähtajalised lepingud ning neid kadestatakse samuti.

Hierarhias aste allpool olevat mobiliseeritud, kes saavat siiski iga kuu korralikku palka ehk 200000 rubla kuus ja rohkemgi, samas neil on variant sõjast pääsemiseks (kui nii võib öelda) kas raske haavatasaamine või surm, sest nad on sõjas tähtajatult.

Blogija sõnul on hierarhias kõige madalamal astmel nö ideelised vabatahtlikud, kes läksid sõtta eelmise aasta suvel, sõlmisid tähtajalise lepingu, mille Putin muutus tähtajatuks, samas palka saavad nad palju vähem kui mobiliseeritud. Kuidas need eestlaste rahvatarkused ongi, et liigne agarus olevat ogarus ja et omad vitsad peksavad. Poleks võõrale maale sõdima läinud, oleks olukord palju parem.

Ebavõrdsus sissetulekute osas, ebavõrdus lepingute pikkuse osas, ebavõrdus rahvuste osas (üks rahvus on seal teistest selgelt eelistatum ja need ei ole venelased) tekitab pingeid, mida ohvitseridel on järjest raskem hallata ning blogija sõnul vihkavat ohvitserid eriti sõdurite abikaasasid, kes on hakanud järjest rohkem häält tegema. Alles hiljuti oli mobiliseeritute abikaasade väike meeleavaldus, mille mõju olevat blogija sõnul palju suurem, kui võib esmapilgul välja paista – küsimus olevat selles, kuidas Venemaa ühiskonnas järjest kasvavat rahulolematust maha suruda olukorras, kus sõjas edu ei ole, küll aga on viimasel ajal hüppeliselt kasvanud kaotused elavjõus. Blogija sõnul ei saavat sõdurite abikaasade meeleavaldusi jõuga laiali ajada, sest see tooks kaasa väga kiire pingete kasvu sõdurite endi hulgas ning siis pole teada, millega see kõik võivat lõppeda.

Blogija varjunime all „Filoloog hallis tsoonis“ (ühes eelnevas postituses kirjutasin ma ka tema õige nime) kirjutas põhjalikult USA kassettmürskude mõjust Venemaa praegustele pealetungikatsetele. Blogija sõnul sundivat kassettmürsud Venemaa sõdureid äärmiselt viletsate valikute ette. Kui sul on olemas head kaitseehitised, mis kaitsevad kassettmürskude kildude eest, siis ukrainlased kasutavat seda ära – sunnivad Venemaa sõdurid varjuma, peale mida sõidavad ligi jalaväe lahingumasinatega, mis ei karda kilde, samal ajal jätkates kassettmürskude tulistamist. Kui ollakse jõudnud väga lähedale Venemaa sõjaväelaste positsioonidele, suurtükituli lakkab ning ukrainlased puhastavad positsioonid Venemaa sõduritest. Kui rasketehnikaga ei riski ukrainlased rünnata, siis täpse suurtükitulega sunnitakse ikkagi Venemaa sõdurid oma peidupaigast välja tulema ning järgnevad lasud kassettmürskudega.

Kui Venemaa üritab kasutada jalaväe lahingumasinad, et olla kildude eest kaitstud, siis lastakse need masinad kiirelt sodiks kas suurtükkidest, rallidroonidega või tankitõrjevahenditega ning kui masinates olnud sõdurid tulevad välja, järgnevad lasud kassettmoonaga. Blogija sõnul on kõige hullem seis lagedal gruppidena edasiliikuvate sõdurite puhul, keda ei kaitse mitte miski, ei kaitse ka tavalised kaevikud ja maasse kaevatud laskepositsioonid. Kassettmürskudest laiali paiskunud granaadid plahvatavad laial alal, mistõttu pidavat killud tabama sõdureid väga erinevate nurkade alt ning ennast peita nende eest olevat äärmiselt keerukas, kusjuures tihtipeale ei ole kildudest saadud haavad surmavad, aga sõduri lahinguvõime on kadunud ja kui ta õigeaegselt ei saa meditsiinilist abi, siis võib asi traagiliselt lõppeda.

Kokkuvõtvalt kirjutab blogija, et kassettmürsud on osutunud Ukraina jaoks äärmiselt efektiivseks relvaks, lisaks suutvat Ukraina armee väga täpselt suurtükkidest lasta, mistõttu nende kulud laskemoonale olevat sama efekti saavutamiseks võrratult väiksemad kui Venemaa puhul ja Venemaa blogija sõnul olevat kassettmürsud praeguses sõja faasis lausa mängumuutjad ehk nö game changer’id.

Aga ei ole asjad roosilised ka ukrainlaste jaoks. Tõeliseks peavaluks selles sõjas on osutunud Venemaa Lancet tapjadroonid, mis oma olemuselt on suured rallidroonid ehk siis nende kasutamisel on vaja luudredroonide abi, kes suunavad droone sihtmärkide poole. Need droonid on küllaltki väikesed, seega õhust olevat neid keeruline avastada, kogu pika rindejoone ulatuses ei ole ka reaalne võimsaid elektroonilise sõjapidamise vahendeid paigaldada. Venemaa andmetel on nad teinud Lancet droonidel uuendusi, millest peamine olevat võimalus lidarit abil kasutada täiendavat lõhkelaengut, mis purustaks sihtmärki ümbritseva kaitse (näiteks metallvõrgu) ja peale seda tabaks kumulatiivne lõhkepea KZ-6 sihtmärki. Üks video on sellise uue drooni kasutamisest ka olemas.

Lisaks väidab Venemaa, et need droonid suutvat tegutseda autonoomselt juhul, kui side operaatoriga katkeb, lisaks olevat neil nüüd võimakus ka öösiti paremini sihtmärke leida ning ka võimekus koos töötada nö droonigruppides. Ei midagi uut läänemaailma jaoks, aga kui see kõik reaalsuseks osutub (hetkel kinnitust droonide autonoomsusele pole), siis on Ukraina armeel jälle probleeme juures.

Eile käisid meil külas Piret Kalmus oma pojaga (MTÜ Südamega Ukrainale) ning nad tõid mulle Ukrainast (kuhu nad viisid järjekordse abisaadetise) Sergo Susilt tänutäheks mõned väikesed kingitused. Meil on siin Eestis palju inimesi, kes annavad omalt poolt suure panuse Ukraina abistamiseks ja kui isegi mõnede meie vastutustundetute kaasmaalaste tegutsemise tõttu on Ukraina abistamine vähenenud, ei kõhkle nad vajadusel oma taskust raha juurde panemast, sest kohapeal käies nad näevad, millist valu ja õudust Venemaa agressioon põhjustab ning ukrainlaste võitlus oma vabaduse eest motiveerib ka neid jätkama. Piret rääkis oma tuttavast Ukrainas, 28-aastasest väikeste lastega naisest, kes just kaotas oma mehe Klišeejevka juures ning selliseid lugusid on seal palju. Iga selline surm süvendab leppimatut viha agressorite vastu ja see viha kestab inimpõlvi, see leppimatu viha kandub edasi järgmiste põlvedega ja ei unune, nagu ei ole ka eestlased unustanud okupantide omaaegseid kuritegusid Eestis.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING