Nagu arvata oligi, siis on kõik senised rahuinitsiatiivid nö uppumas Venemaa poolsetesse nõuetesse, mis on teadlikult esitatud kujul, mis on kas Ukraina poolele kahjulikud või siis on esitatud teadmisega, et kolmas osapool neid ei ole nõus täitma. Põhjus on selge – Putinile sobib sõjaga jätkamine paremini kui vaherahu sõlmimine, ta mõistab, et Trump on oma valimislubaduse tõttu ajahädas, samas kui Venemaa on võimeline senisel kujul sõjapidamist jätkama ja präänikuga meelitamise poliitika Venemaa puhul ei toimi, Putin tõlgendab seda nõrkuse märgina.

Tänasel päeval on Ukraina suutnud Mustal merel välja võidelda olukorra, kus Venemaa sõjalaevad on mere idaosas peidus, töö Ukraina sadamates käib ning Venemaa laseb sellel sündida lihtsalt põhjusel, et kui Venemaa üritaks sadamate töö rakettide abil peatada, siis on Ukrainal kohe vähemalt sama valus vastukäik olemas – energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul on Ukraina vältinud lööke naftajuhtmete vastu, mille kaudu liigub nafta Venemaalt Musta mere äärsetesse sadamatesse, siiani on tulistatud ainult Kasahstani suunalt tulevat torujuhet. Kui need rivist välja viia, katkeks Venemaa nafta eksport sealt suunalt pikemaks ajaks. Sama teema on gaasijuhtmega, mille kaudu liigub maagaas läbi Türgi Euroopasse. Jõud on ainuke asi, millest Venemaal aru saadakse ja Musta mere piirkonnas Ukraina on selle abil ennast kehtestanud.

Venemaa täiendavad nõudmised sanktsioonide lõdvendamise osas põllumajandustoodete ja väetiste väljaveol on Putini poolt teadlikult tõstatud lootuses tekitada tüli USA ja Euroopa Liidu vahel, sest ta teab, et EL ei ole nõus nii suurtele järeleandmistele nii kiirelt minema ja siis saaks ideaalis koos USA-ga süüdistada EL-i, et see on rahuprotsessiga edasiliikumise vastu.

The Moscow Times kirjutas enda allikatelt saadud infole tuginedes, et Venemaa teadlikult venitab kõikvõimalikel viisidel rahuprotsessiga nii kaua, kui nad on lahingutes saavutanud niivõrd suurt edu, et selle baasilt saaks nõuda Ukrainalt rohkemate territooriumite loovutamist ning selles kontekstis polevat vahet, mis piirkonnas nad Ukraina territooriumi juurde okupeerivad, sest lõppeesmärgiks on see ikka vahetada Hersoni ja Zaporižžja vastu.

Ukraina politoloogi ja sõjaväelase Kiril Sazonovi arvates on mingil kujul vaherahu oodata alles sügisel, sest hetkel on veel mõlema riigi armeed võitlusvõimelised, mistõttu polevat kumbki pool nõus neile ebasobivatel tingimustel vaherahu sõlmima. Kreeka sõjalise eksperdi Stavros Atlamazoglu sõnul hakkavad Venemaa kaotused surnute ja raskelt haavatutega jõudma miljoni inimeseni, aga tema sõnul suudab Venemaa siiani ääremaalt tuua sõtta juurde nii palju inimesi, et see ei mõjuta eriti Venemaa suurlinnade elu ning pole ka ette näha, et sellelt pinnalt võiksid mingid suuremad pinged ühiskonnas üles kerkida ehk siis Putin on nõus jätkuvalt sadu tuhandeid kaasmaalasi surma saatma ka edaspidi, tema jaoks on väga suure inimkaotuste hinnaga okupeeritud ruutkilomeeter jätkuvalt parem variant kui peatumine praegusel rindejoonel, rääkimata okupeeritud territooriumitelt taandumisest.

Omaette teema on väidetava kokkuleppega mitte rünnata vastastikku teatud infrastruktuuriobjekte, sest massilise droonide kasutamise ajal ei saa kumbki pool garanteerida seda, et vastaspoole EW tegevusest mõjutatud droon ei lenda infrastruktuuriobjektide pihta, see on surnult sündinud kokkulepe. Nüüd ongi jõutud faasi, kus mõlemad pooled süüdistavad üksteist kokkuleppe tingimuste rikkumises ja rünnakud droonidega jätkuvad nagu varemgi.

Venemaa kordas Ukraina sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko andmetel juba Odessas kasutusele võetud taktikat ka Sumõs, Dnipros, Harkivis ja Poltaavas ning Mõkolaivi oblastis ehk siis Venemaa Shahed-tüüpi droonid lähenevad linnadele madalal kõrgusel, enne kohalejõudmist koguvad kõrgust ning linnadeni jõudes hakkavad droonid suurel kiirusel allapoole pikeerima, mistõttu on neid õhutõrjel keeruline maha võtta, samas muutuvad droonid ebatäpseks, aga linnas ikka millelegi pihta saad ja Venemaa jaoks on see parem tulemus kui nende droonide kaotamine.

Sellisel kujul linnade pommitamine ei mõjuta vähimalgi määral Ukraina armee võitlusvõimet, mobiliseerib tsiviilelanikke agressori vastu – seda kõike teatakse ka Venemaa poolel, aga jätkatakse, sest millekski muuks nad lihtsalt ei olegi võimelised. Samas suurendavad mõlemad pooled pidevalt droonide tootmist ning ajapikku muutuvad sarnased Shahed-tüüpi droonide pikeerimisrünnakud veelgi massilisemateks ning Ukraina ainuke variant vastata järjest massilisemate droonirünnakutega Venemaa sõjaliste objektide vastu, nii on nad taas rünnanud Engelsi sõjaväelennuvälja, aga rünnaku tulemuste kohta tuleb lisainfot loodetavasti päeva peale juurde.

Olukord rinnetel.

Venemaa rünnakute arv on viimastel päevadel kasvanud, sellest annab tunnistust ka nende kaotuste kasv – Ukraina poole andmetel kaotas Venemaa armee eile surnute ja raskelt haavatutena 1670 sõjaväelast.

Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul on Venemaa oma parimad drooniüksused saatnud nüüd Belgorodi oblastisse, samas on Ukraina poolelt seal vähe tehnikat, mida oleks mõistlik optilise kaabli otsas olevate droonidega rünnata, samas nö tavaliste rallidroonide vastu on Ukraina armeel seal üles pandud võimsad EW seadmed. Ukraina armee ülesanne on seal lõigus siduda ära võimalikult palju Venemaa üksuseid, keda Venemaa armee saaks kasutada muidu teistel rindelõikudel pealetungide läbiviimisel.

Luhanski rindel on nüüd Terni asula Deepstate andmetel Venemaa kontrolli all, aga enne seda oli asula kaks kuud nö hallis tsoonis ehk siis seal oli keeruline ellu jääda mõlema poole sõjaväelastel. Kui Venemaa armeel õnnestuks sellest suunast edasi tungida lõuna poole, tekitaks see suuri probleeme Ukraina armee kaitsepositsioonidele kagus. Samas rindelõigus on Venemaa armee liikunud viimastel päevadel kitsa viiruna kuni viis kilomeetrit loode poole, Katerinivka suunal. On liikunud, sest Ukraina põhijõud on takistamas Venemaa edenemist lõuna suunas, mistõttu loode suunas oli kaitse nõrgem ja Venemaa armee on suutnud seda ära kasutada.

Pokrovske suunal on Venemaa armee hakanud rohkem kasutama liugpomme ja valguskaabli otsas olevaid droone, aga aktiivselt teevad vasturünnakuid ka ukrainlased ning nii on väikeseid edenemisi mõlemal poolel. Venemaa on aktiviseerinud rünnakuid Dnipropetrovski oblasti piiride suunas, siiani kõik rünnakutes osalenud kergsõidukid hävitatud, aga elavjõudu neil siiani veel jagub rünnakute läbiviimiseks.

Kui pool aastat tagasi kasutas Venemaa Kurahhove suunal rünnakutes isegi kuni 50 ühikut soomustehnikat, siis nüüd on ajad nii palju muutunud, et vägagi märkimisväärne oli Venemaa armee üritus Andriijivka juures hiljuti kaotatud positsioonide tagasivõtmiseks, kus nad kasutasid korraga lausa 12 ühikut soomustehnikat, millest kõigest nad tänu Madjari lindude tegutsemisele ka ilma jäid. Venemaa soomustehnikaga on viimasel ajal üldse omamoodi lood, sest Venemaa sõjaväetehnika laovarude üle arvestust pidavate osinterite arvates peaks Venemaal soomustehnikat olema rohkem, kui seda on praegu rinnetel ja selle läheduses näha.

Siin on võimalikud kaks varianti – esiteks, kas Ukraina on hävitanud droonidega vastase tagalas palju rohkem Venemaa soomustehnikat, kui seda teada on (osinterid arvestavad ainult tehnikaga, mille kohta on olemas pildiline tõendusmaterjal) või teise variandina ei julge Venemaa soomustehnikat enam rindetsooni tuua, teades, et selle eluiga seal pikaks ei kujune. Tänasel päeval on Venemaa armee põhiründejõud väikesed jalaväelaste grupid, kes liiguvad peamiselt kergsõidukitel.

Mõistmaks, kui kiirelt on sõjapidamine muutunud, ei ole antud kontekstis liigne meenutada kindral Zalužnõi juttu 2023. aasta esimesel poolel, kui ta arvas, et teatud arvu soomustehnika olemasolu korral saavutaks Ukraina armee edu, nüüdsel ajal on mistahes soomustehnika vastaspoole droonide prioriteetne sihtmärk ja selliste sihtmärkide kasutuskõlbmatuks tegemise nimel ei hoita kummaltki poolelt droonidega kokku.

Hoolimata Putini jutust, et neil on kõik hästi, nende käes olevat strateegiline initsiatiiv ja pealetung edenevat lausa viiel suunal korraga, siis Ukraina sõjaväelaste sõnul ei ole neil rindel nii stabiilset olukorda olnud väga pika aja jooksul ning koos tehnoloogilise võimekuse kasvuga suudavad nad kaitses järjest efektiivsemalt tegutseda. Mõnede asulate kaotust ei saa välistada, aga see on minimaalne kaotus territooriumi osas, samas kui Venemaa poolel järjest kasvavad inimkaotused ühe ruutkilomeetri okupeerimiseks.

Eks teab olukorra tõsidust ka Putin, teisi on raske kommenteerida Vassil Pekhno poolt edastatud infot, mille kohaselt olevat Putin kaevanud USA-le nii Azovi kui Ukraina kolmanda armeekorpuse juhi Biletski peale, üritades neid siduda süüdistusega natsismis, tegelik põhjus on aga nende üksuste väga tugevas võitlusvõimes – kolmas armeekorpus takistab edukalt Venemaa armee edenemist Borove suunal Luhanski oblastis ning Azov on korda saatnud vaat et imet Toretskes ja nad peatasid ka Venemaa armee edenemise Voždvinevkast põhja poole, aga need mõlemad suunad on Venemaa armee jaoks tähtsad Kostjantinivka suunas liikumisel.

Venemaa sõjaväelane, kes on mobiliseerituna võidelnud sõjas 2022. aasta sügisest saadik ja kes peab z-blogi nime all Vault-8, analüüsis Ukraina armee olukorda enda vaatepunktist.

1. Ukraina armee pataljonidel on palju suurem otsustamisõigus kui Venemaa armee omadel.
2. Igas pataljonis on keskmiselt kaks miinipildujapatareid, üks 60mm/82 mm miinipildujatest, teine 120 mm miinipildujatest. Z-blogija sõnul tegid ukrainlased suurema panuse miinipildujate kasutamisele ajal, kui neil oli suur puudus suurtükimürskudest.
3. Peale Assadi režiimi kukkumist Süürias olevat Ukraina saanud järsku juurde palju nn nõukogude sõjatehnika laskemoona, millest Ukraina armeel olevat olnud suur puudus, aga nüüd ei pidavat olema probleemi vajadusel GRAD mitmikraketiheitjast ka terve komplekti rakette välja lasta.
4. 155 mm mürske on võrreldes aastataguse ajaga Ukraina armeel oluliselt rohkem.
5. Suurim probleem olevat Ukraina armeel elavjõuga ning see probleem ei näitavat muutuse märke paremuse poole.
6. Rallidroonide osas on Ukraina armeel jätkuvalt mitmekordne ülekaal.
7. Ukraina armees on järjest rohkem inseneriväeosasid ja neid olevat juba rohkem, kui on Venemaa armeel võimalik kasutada.

Z-blogija postituse kokkuvõte – Ukraina armee on tugev ja väga ohtlik. Enda poolt lisan, et rindel olev sõjaväelane vist liigselt usub seda, mida oma silmaga näeb, liiga erinev jutt Putini omast (iroonia).

Lõhkeainest on suur puudus mõlemal pool ja nii edastas elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestnõi video, mis näitas Ukraina poolelt droonide jaoks lõhkekehade tegemist. Selleks võeti tankimiinidest TM-62 lõhkeaine (7,5 kg), purustati väiksemateks tükkideks ja seda omakorda kasutati väiksemate, droonidelt visatavate lõhkekehade tegemisel. Reaalses lahinguolukorras ei ole pirtsutamiseks põhjust, kui nii saab, siis nii ka tehakse, kuigi kõrvalt on seda omamoodi kummaline vaadata. Kusjuures pidi Flash selle video eemaldama kõrgemalt poolt tulnud nö signaali peale, aga lõhkeaine teema on tõsine probleem ja seda mitte ainult Ukrainas.

Väga suur defitsiit on nii lõhkeaine kui püssirohu osas kogu maailmas ning just see on peamiseks pudelikaelaks näiteks mürskude tootmise suurendamisel. Paljuski seetõttu on sõja algusest alates mürskude hinnad kordades kasvanud ja kui nõutakse iga hinnaga mürskude ostmiseks lepingute sõlmimist, siis suure nõudluse ja piiratud pakkumise korral tähendab see ainult mürsutootja poolt kauba hinna tõstmist olukorras, kus toodetud mürskude arv ei suurene.

Kõigele lisaks on lühikese aja jooksul sõjapidamises nii palju muutunud, et ehk oleks ka meil mõistlik osa rahast suunata hoopis droonide teemaga tõsisemalt tegelemiseks, kus maailmaturul komponentidest puudust pole, mistõttu on hinnatase pigem liikunud allapoole.

Droonidest veel. Ukraina poolelt avaldati Militarny’s lisainfot Ukraina püüdurdroonide (interceptor drones) kohta ehk siis tegemist droonidega, mille peamine ülesanne on jahtida Venemaa operatiivtasandi luuredroone. Ühe sellise drooni hind on 1600-2500 dollari vahel, kallimal mudelil on ka võimekus tegutsemiseks pimedal ajal. Püüdurdroonide maksimikiirus on kuni 160 kilomeetrit tunnis, nad püsivad õhus kuni tund aega, tõusevad viie kilomeetri kõrgusele, lennu-ulatus on kuni 35 kilomeetrit.

Püüdurdroonid on osutunud tõeliseks edulooks ja Venemaa poolelt ei ole suudetud väga efektiivseid vastumeetmeid luua, Ukraina poolelt on suudetud elimineerida kõik Venemaa armee katsed olukorda muuta, viimati koos tahavaate kaameraga lisatud automaatsete põgenemisaktsioonide läbiviimise.

Aga Ukraina arendajate sõnul on probleeme veel omajagu ja peamine siht on Venemaa droonide allavõtmise muuta veelgi efektiivsemaks, milleks nähakse suurimat potentsiaali nö jahi lõppfaasis drooni üleviimise täielikule isejuhtimisele, ka on parandamisruumi lõhkekehade arenduses, et plahvatuse korral killud liiguksid võimalikult efektiivselt Venemaa droonide suunas.

Aga kõigist probleemidest hoolimata on püüdurdroonid juba tänasel päeval suur eduludu, samas tuleb arvestada, et Shahed-tüüpi droonide mahavõtmiseks jääb püüdurdroonide kiirus Ukraina sõjaväelaste sõnul liiga väikeseks, mistõttu on nii alla võetud siiani ainult mõned Shahed-tüüpi droonid.

Tuleb arvestada, et Venemaa operatiivtasandi luuredroonide hind algab 50000 dollarist ja osade mudelite puhul on hind üle 100000 dollari, mistõttu odavate püüdurdroonidega nende allavõtmine on ka majanduslikult väga mõistlik tegevus.

Tänase ülevaate kirjutamisel oli mul omajagu keskendumisega probleeme, sest 55. sünnipäeva puhul pidevalt helises telefon ja sooviti õnne. Suured tänud kõigile heade soovide eest!

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING