Tänases ülevaates pühendan omajagu tähelepanu Venemaal toimuvale. The Washington Post avaldas materjali, mille kohaselt ei hoiatanud Ameerika Ühendriikide eriteenistused 6. märtsil Venemaa eriteenistusi mitte üldsõnaliselt oodatavata terroriakti osas, vaid hoiatuses oli kirjas, et terroristid planeerivad rünnaku läbi viia Crocus City Hall'is. 2017. aasta lõpus hoitatasid USA eriteenistused samamoodi Peterburis planeeritavate terrorirünnakute osas, hoiatasid 2019. aastal Peterburis planeeritavate rünnakute osas, hiljem hoiatasid terroristide plaani osas rünnata juutide sünagoogi Venemaal. Venemaa eriteenistused tegutsesid, suutsid rünnakud ära hoida ja USA poole info kohaselt tänasid nad USA eriteenistusi saadud info osas.
The Moscow Times info kohaselt oli peale USA eriteenistustelt saadud infot Venemaa eriteenistused informeerinud Crocus City Hall'i omanikke ja turvateenistusi võimaliku terroriohu eest, seega leidis kinnitust USA ajalehes avaldatud info. Kõigele lisaks oli Venemaa eriteenistusi hoiatanud ka Iraan, kes oli peale jaanuaris toimunud ISIS-K poolt korraldatud terrorirünnakut arreteerinud osa ISIS-K liikmeid ning ülekuulamise käigus saanud nendelt informatsiooni planeeritava rünnaku osas.
Ehk siis Venemaa eriteenistustel oli hoiatus USA-st, kusjuures kõik eelnevad hoiatused olid osutunud tõeseks, nüüd lisaks veel hoiatus Iraanilt, aga ikkagi kukkus rünnaku ärahoidmine läbi ning nüüd ongi mitmete ekspertide arvates jäänud sõelale kaks varianti – kas tegemist oli Venemaa eriteenistuste totaalse põrumisega või toimus rünnak nende teadmisel.
Terrorrünnaku järgne vihateravik suundus Venemaal tadžikkide suunas, kellest paljud kiiruga riigist lahkusid ning nüüd on igapäevaselt sellise tegevuse mõju järjest selgemalt tunda. Kui majandusteadlase Natalja Zubarevitši info sellest, et osades Moskva ülikoolides mindi toitlustusasutustes üle ühekordselt kasutatavatele sööginõudele seoses ootamatult tekkinud tööjõukriisiga köögis, oli see rohkem nö esimese Venemaa probleem, siis Venemaa ühes vaesemas regioonis Dagestanis puudutavad need probleemid juba kõiki inimesi. Nimelt on dagestanlased uhke rahvas ning prügivedaja töö ei ole prestiižne, seetõttu tegid seda peamiselt tadžikid. Peale nende minemaajamist on aga tekkinud piirkonnas prügiuputus, sest pole inimesi, kes seda tööd oleksid nõus tegema. Viimases hädas viidi lööktöö korras prügi koristama ametnikud, aga see on rohkem nö pakazuhha meedia jaoks, reaalse elu probleeme see kõik ei lahenda.
Tänasel päeval hinnatakse Venemaa tööturul puudu olevat suurusjärgus neli miljonit töötajat ning siiani on just migrandid Kesk-Aasiast aidanud tööjõupuudust leevendada. Samas ei ole see ka saladus, et venemaalased suhtuvad neisse nagu teise sordi inimestesse ning migrandid on pidanud ka töökohtadel taluma pidevat verbaalset alandust olukorras, kus neile makstakse vähem kui kohalikele. Tõsi, kroonilise tööjõupuuduse tingimustes on ka migrantide palk hakanud kasvama, aga viimatine terrorirünnak muutis suhtumist neisse väga pikaks ajaks.
Kesk-Aasiast pärit töötajad räägivad, et kui tööotsijad oskavad võõrkeeli (lisaks vene keelele), on nende esimene eelistus lääne pool asuvad riigid, kus on ka krooniline tööjõupuudus vähemprestiižse töö tegemiseks. Venemaa kasuks otsustati tihtipeale ka seetõttu, et sealt oli võimalik saada Venemaa kodakondsuse küllaltki lihtsalt, aga sõja ajal on see osutunud hoopis needuseks, sest nüüd ei ole harvad juhud, kus just alles hiljuti kodakondsuse saanud Kesk-Aasiast pärit inimesi eelistatult haarangute käigus nö kinni püüti ja sunniti lepingutele alla kirjutama.
Venemaa probleem on selles, et seoses sõjaga Ukrainas lihtsalt ei jätku tööjõudu ametitesse, mis ei ole sõjatööstusega seotud. Hinnanguliselt on rohkem kui miljon parimat tööeas inimest riigist lahkunud viimaste aastate jooksul, sõjas on kaotused surnute ja raskelt haavatutena sadades tuhandetes. Siseriiklikult nö riisuvad tööjõuturul koore sõjatööstuse ettevõtted, kes pakuvad võrratult paremat palka koos nö bronniga, mis tähendab, et võimaliku mobilisatsiooni korral see neid ei puudutaks. Nüüd sunnitakse ja Kesk-Aasiast pärit tööjõudu riigist lahkuma ning siis tulevatki Venemaa regioonidest otsused, mis lubavad edaspidi tervistkahjustavat tööd teha alates vanusest 16. eluaastat.
Eelmisest lõigust saame sujuvalt üle minna järgmisele teemale, sest Tatarstanis Alabugas asuvas majandustsoonis kasutati tööjõuna noori (alates 16. eluaastast) droonide kokkupanemiseks. Kõige rohkem pandi seal detailidest kokku Shahed-tüüpi droone ning Venemaa meedias ilmusid mitmed heroilised lood stiilis, kuidas seal õpetatakse noortele tõelist töökultuuri ning hiljem selgus, et selle nö õppe sisse käivad ka füüsilised karistused.
Eile ei olnud seal tavaline tööpäev, sest nüüd nad nägid praktikas, mida teevad relvad, mille sarnaseid nad ise ka kokku panevad. Venemaa z-kanalite andmetel tabasid sihtmärke kolm Ukraina drooni, millest üks tabas tootmishoonet ja kaks ühiselamut. Just ühiselamut tabanud droonist tehtud video liikus sotsiaalvõrgustikes kiirelt üle maailma. Täna on Venemaa z-kanalid sellise rünnaku tõttu jõuetut viha täis, sest lisaks droonide tootmise ettevõttele rünnati ka Nižnekamskis Venemaa ühe suurima naftatöötlemise ettevõtte rafineerimistorni ning selles osas peaks lähipäevil selguma, kuivõrd see rünnak segab ettevõtte tootmisprotsessi, sest Kuibõševski naftatöötlemise ettevõttes pandi tootmine peale ühe tormi ründamist seisma, sest see olevat tehnoloogiliselt seotud kogu tootmisprotsessiga.
Mis siis z-kanalites kõneainet tekitas? Kõigepealt see, et esmakordselt lendasid Ukraina droonid nii kaugele, Ukraina piirist on vahemaa sinna suurusjärgus 1200 kilomeetrit. Osad z-kanalid pakkusid selles kontekstis ka välja variandi, et droonid lendasid kohale hoopis Kasahstanist, sest Ukraina droonid ei saa ju ometi nii kaugele lennata! Lendavad küll ja võivad vajadusel veelgi kaugemale lennata.
Teine teema oli see, et kuidas said need suured ja aeglased droonid (sisuliselt kaugjuhitavad väikelennukid) lennata probleemideta nii pika distantsi ja miks ei olnud strateegiliselt oluliste ettevõtete kaitseks mitte midagi ette võetud, sest väidetavalt ei tehtud nende rünnakute jooksul ühtegi püssipauku. Miks ei avastanud neid kogu lennu jooksul ei sõjaväe ega tsiviillennuväljade radarid? Ei avastanud, sest Venemaa territoorium on väga suur ning seda pole võimalik kõikjal radaritega efektiivselt katta, lisaks on madalal lendavaid droone radaritega keeruline avastada. Ja kui droon näeb välja nagu väikelennuk, siis on tavainimestel neid keeruline üldse Ukraina droonideks pidada ning seetõttu nad ka ei reageeri.
Ukraina poolt kasutatud lennuvahendite osas väidavad osad allikad, et need võivad lennata isegi kuni 3000 kilomeetri kaugusele ning ülemäära kallid nad ka ei ole, sest sarnaseid lennuvahendeid müüdi RBK-Ukraina andmetel Ukrainas hinnavahemikus 60000-100000 eurot. Ukraina poolelt lisati Venemaa jaoks õli tulle väitega, et rünnakus osalenud droonidel olevat sama masinjuhtimise lahendus, mis ka osadel uuematel rallidroonidel ehk siis need droonid tabavad sihtmärki ka olukorras, kui sihtmärgi ümber on võimas elektrooniline sõjapidamise kompleks (EW).
Tähendab see seda, et Venemaa peaks Ukraina piirist kuni 1500 kilomeetri kaugusele paigutama oluliste ettevõtete ja infrastruktuuriobjektide kaitseks kas õhutõrjekomplekse või organiseerima mobiilsed õhutõrjegrupid, aga õhutõrjekomplekse ei jätku piisavalt ka rindele ning küsimus on ka selles, mis alustel mobiilsete gruppide tööd organiseerida.
Olukorrast rinnetel. Venemaa armee üheks peamiseks sihtmärgiks on kujunenud Tšasiv Jari piirkond ning seal kaitses olevad Ukraina sõjaväelased tunnistavad, et Venemaa kasutab seal lõigus väga hea väljaõppega sõjaväelasi, lisaks neile palju luuredroone ning liugpomme ehk siis rünnakute raskust kannavad Venemaa 98. dessantvägede diviisi sõdurid. Venemaa armee on suutnud edeneda Ivanivske külas. Hetkel olukord seal piirkonnas Ukraina armee jaoks kriitiline ei ole, aga suure tõenäosusega saavad seal piikonnas lähikuudel toimuma väga verised lahingud, sest kõrgendikul asuv Tšasiv Jar on strateegiliselt väga oluline koht.
Avdiijivkast lääne pool toimunud suure tankirünnaku osas on Venemaa poolelt infot, et järgmisel päeval peale ebaõnnestunud rünnakut keeldusid mitmed üksused uuesti rünnakule minemast. Samas suutis Venemaa edeneda ebaõnnestunud rünnakukohast lõuna pool, Pervomaiskist lääne poole.
Luganski oblastis tegid Venemaa üksused järjekordse nö banzai-rünnaku Ternõ suunas (soomustehnika viib jalaväe rindejoonele, peale mida üritab kiirelt lahkuda) ning lõppes see Venemaa armee jaoks kurvalt, sest kaotati nii tanke kui jalaväe soomustatud transpordivahendeid. Selle rünnakuga seoses räägivad Ukraina sõjaväelased, et Venemaa kasutas oma soomustehnikal dünaamilist inimkaitset ehk siis soomusmasinate peal olid sõjaväelased hunnikus koos, kes oma kehadega kaitsesid soomustehnikat hävitamise eest. Paraku see plaan ei toiminud, sest otsa said kõigepealt sõjaväelased ja peale seda ka tehnika.
Sama rünnaku käigus hävitasid Ukraina rallidroonid ka termobaarilise kompleksi TOS-1A, mis oli saadetud rünnakut toetama. Kusjuures TOS-1A-l oli korralik elektroonilise sõjapidamise kompleks, aga sellest Ukraina rallidroonide vastu mingit abi ei olnud. Aleksander Kovalenko sõnul oli see sõja jooksul 24-s hävitatud TOS-1.
Lõunarindel on olnud suhteliselt vaiksem, Hersoni rindelt tulnud info kohaselt seati Venemaa poolel sisse kütuselimiidid, mis väga oluliselt pärsivad üksuste tehnika liigutamist. Limiidid olevat ka suurtükimoona osas.
Droonid. Andrei Perpetua avaldas huvitava info droonide kasutamisest viimase kolme kuu jooksul jalaväe positsioonide vastu. Kui eelmise aasta lõpus oli olukord, kus Ukraina rallidroonid ründasid rohkem Venemaa tehnikat, siis Venemaa rallidroonid omakorda ründasid rohkem Ukraina jalaväe positsioone. Perpetua andmetel on aga selles osas kahe viimase kuu jooksul toimunud suur pööre – kui jaanuaris oli droonirünnakuid jalaväe vastu võrdselt, siis juba veebruaris ründas Ukraina rohkem ning märtsis see vahe kiirelt suurenes Ukraina kasuks. Arvatavasti on seal taga mitmete tegurite koosmõju, nii Ukraina poolel arenenud elektroonilise sõjapidamise vahendid (EW) kui ka rünnakul kasutatavate droonide pidev arendustegevus.
Paraku on rallidroonidega seoses Ukraina poolelt ka see probleem, et kuna valdav enamus Ukraina poolt kasutatavatest rallidroonidest sisaldavad Hiinas toodetud komponente, siis riik ei toeta nende komponentide ostmist ning seetõttu olevat 93. brigaadi sõjaväelase sõnul tervelt 90% rindel olevatest rallidroonidest vabatahtlike poolt neile toodud. Ukraina jaoks ülimalt edukaks osutunud rallidroonide osas sõltub rinne vabatahtlike panusest, see on tänase päeva karm reaalsus.
Aleksander Kovalenko tõi välja veel ühe huvitava tendentsi, nimelt kasvas märtsis Venemaa poolel hüppeliselt kaotatud transpordivahendite arv, eelmise kuuga võrreldes kasv pea 600 masinat ja kokku 1546 ühikut tehnikat. Kovalenko sõnul võib seda järsku kasvu seletada nii rohkemate droonide kui ka soomustehnika puudumisel hädaabinõuna muu tehnika kasutamist. Samas tuleb tõdeda, et samamoodi on kasvanud ka Ukraina armee kaotused transpordivahendite osas. Suures plaanis on sõjaväe tehnikas kaotuste suhe 1:3 ehk kui Ukraina kaotab ühe ühiku sõjatehnikat, siis Venemaa kolm. Samas oli ka päev, kus Ukraina kaotas korraga palju paate, mis ootasid kasutamist Dnepril, nii et on ka Ukraina jaoks väga valusaid päevi olnud.
Sõja algusest saadik on mõlemad pooled teinud vastase sõjalise ressursi vähendamiseks mulaaže sõjatehnikast ning Ukraina poolel on toodangu nomenklatuuri järjest laiendatud. Viimati lisandusid tootvalikusse Patriot kompleksi laskeseadmed, mis näevad välja nagu päris ning mille tootmiseks kuluvat 10000 dollarit. Ukraina sõjaväelaste sõnul olevat peamiseks eesmärgiks sundida Venemaad kasutama selliste peibutiste hävitamiseks kalleid Iskander-M ballistilisi rakette, mille hind on miljonites dollarites, aga kui peibutise hävitab Lancet droon, siis pole ka halb variant, sest ühe Lancet drooni kulu olevat Venemaa armee jaoks suurem kui 40000 dollarit. Lisaks tekitavad kõikjal asuvad sellised kompleksid lõpuks Venemaa poolel teadmatust, et kas tegu on tõelise kompleksiga või mitte ning ukrainlased loodavad, et siis ehk kasutatakse edaspidi selles kontekstis ballistilise rakette harvem.
The Moscow Times andmetel teatas Novatek, et on sunnitud peatama Venemaa suurima veeldatud maagaasi projekti Arktik SPG-2. Projekti on väljaande andmetel investeeritud suurusjärgus 25 miljardit dollarit. Bloombergi andmetel alustas ettevõte detsembris küll tootmisega, aga kuna USA sanktsioonide hirmus ei julge teiste riikide ettevõtete omanduses olevad tankerid selles ettevõttes toodetud veeldatud maagaasi vedada, siis ei jäänudki lõpuks muud üle, kui tootmine peatada. Lisaks tellis ettevõte jääklassi tankereid nii Lõuna-Koreast kui Jaapanist, aga peale Venemaa agressiooni algust ei ole nende riikide ettevõtted enam nõus laevasid Venemaa ettevõttele müüma. Nii et selles osas sanktsioonid töötavad küll.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
