Viimastel päevadel on ilmunud meediasse palju arutelusid Ukraina võimaliku pealetungiga seotud teemal ja kirjutan täna ka sellest lähemalt.

Bahmutis suutsid ukrainlased enda kontrolli tagasi võtta läbi Hromove Tšashiv Jari mineva tee, aga vaenlane ei ole trassist kaugel. Kuna puud on lehte minemas, on Venemaa üksused hakanud rohkem liikuma edasi mööda kitsaid metsaviirgusid, mis seal piirkonnas põldusid ümbritsevad. Samamoodi tungisid Venemaa üksused ka maanteeni, aga teisalt on sellised metsaviirud ka heaks sihtmärgiks Ukraina suurtükkidele, samas on Ukraina sunnitud kasutama niigi defitsiitseid mürske. Venemaa üksused on suutnud natuke edeneda lõunast, samas kui Ukraina poole väitel (tõestuseks ka video) sooritasid nad Venemaa kontrolli all oleval territooriumil kaks edukat rünnakut JDAM juhitavate lennukipommidega (1000 naelased ehk 454 kilogrammi), mille käigus hävitati vaenlase väiksemad laskemoonalaod.

Kui see kinnitust leiab, siis on tegemist väga olulise infoga, sest kurikuulsates lekkinud luurematerjalides räägiti ka sellest, et Venemaal õnnestus alguses JDAM pommide GPS juhtimissüsteeme eksitada ja siis kukkusid need pommid sihtmärkidest mööda, aga väidetavalt on nüüd militaarne GPS signaal suudetud teha oluliselt segamiskindlamaks ning see on võimalikku pealetungi oodates äärmiselt oluline, kuna Ukraina trumbiks on erineva täppismoona kasutamine ja kui see ei toimi, siis saab keeruline olema. Bahmuti kaitse veel püsib ja Ukraina enda info kohaselt on wagnerlased linna rünnates nii palju jõudu kaotanud, et ilma Venemaa dessantväelaste ja eriüksuslaste abita nad ei ole võimelised enam edasi liikuma. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Ukraina jaoks oli (ja on) Bahmuti kaitsmise kõige olulisem eesmärk välja kurnata Venemaa kõige võitlusvõimelisemaid üksusi, et nad ei oleks võimelised Ukraina hästi ajastatud vasturünnaku ajal tõsist vastupanu osutama.

Venemaa jätkas aktiivselt rünnakuid Avdiijivka piirkonnas ning kuigi linna enda suunal neil edu ei olnud, siis linnast põhjas suutsid nad natuke edasi liikuda Keramiki suunal ning Venemaa z-blogijate andmetel ka Nevelske juures. Marinka juures on Venemaa jälle muutnud oma rünnakuplaane ja kui natuke aega tagasi koondasid nad oma jõud asulast lõuna poole, et sealt proovida asulast mööda liikuda, siis nüüd on nad mitmendat korda sama asja üritamas põhja poolt. Seni suurema eduta.

Luganski rindel on Venemaal arvestavad jõud koondatud Kreminna juurde, aga just seal piirkonnas on ilm kõige rohkem mõju avaldanud Venemaa plaanidele. Ma ise ei ole Ida-Ukraina ja Lõuna-Ukraina ilmastiku spetsiifikaga kursis, aga ukrainlaste endi jutu järgi on tänavune kevad olnud seal piirkonnas viimaste aastakümnete üks kõige sademeterohkemaid ning pikem kuivema perioodi algus paistab tänaste ilmaennustuste kohaselt algavat mais, samas võivad lähipäevad osutuda vägagi sademeterohketeks. Ehk kui me võime öelda, et ilmastikuolud on takistanud Ukrainal vasturünnakule minemast, siis võib samamoodi ka öelda, et täpselt samadel põhjustel ei õnnestunud Venemaal planeeritud suurem pealetung Limani suunal. Neil on seal jätkuvalt korralikud üksused ning mitmed USA eksperdid ei välista, et kuivema perioodi saabudes võib Venemaa sealt uuesti üritada.
Kuna Venemaa parimad üksused on hetkel Kreminna, Bahmuti, Avdiijivka ja Vugledari juures, siis muudab see Ukraina üksuste olukorra lõunas peatset võimalikku pealetungi arvestades palju paremaks. Venemaa on küll ehitanud lõunarindel sadade kilomeetrite ulatuses kaevikuid ja rajanud miiniväljasid, aga kui Ukraina peaks suutma suurte jõududega mingist kitsast lõigust läbi murda, siis on ekspertidel väga suured kahtlused seal asuvate Venemaa üksuste võitlusvõime ja motivatsiooni osas. Venemaa loodab palju olemasolevatele kaitserajatistele, aga see piirkond erineb kardinaalselt Luganski rindest – lagedas stepis ei ole rasketehnikat kuskile eriti võimalik peita ning sarnastes oludes suutsid USA jalaväe lahingmasinad Bradley Iraagis kõrbes distantsilt nõukogude päritolu tanke hävitada TOW tankitõrjerakettidega paremini kui USA tankid. Betoonpunkreid suudaksid ukrainlased hävitada erinevate juhitavate mürskude ja rakettidega, demineerimiseks on olemas spetsiaalsed Strykeri modifikatsioonid ja saab kasutada ka nii lääne kui Venemaa päritolu masinaid, mis viskavad teatud suunda lõhkeainega täidetud voolikud, mis peale plahvatamist loovad miinidest vaba koridori pikkusega 90 meetrit ja laiusega 6 meetrit.

Kuigi Venemaal on seal rindel kaitsepositsioonidel kümneid tuhandeid sõdureid, tuleb arvestada, et rindejoone pikkus on 200 kilomeetrit ja ründaja võib tekitada teatud kitsal lõigus isegi kuni kümnekordse ülekaalu elavjõus. Kui Venemaa kogenud üksused on seotud lahingutega teistel rinnetel ja arvestades ka äärmiselt keerukat Venemaa üksuste logistikat lõunarindele (otsest raudteeühendust teiste rinnete piirkondadega ei ole), siis annab see ekspertide arvates Ukraina jaoks hea võimaluse läbimurde tegemiseks, mille käigus jõuda Aasovi mereni, lõigates nii läbi ühendustee Krimmiga.

Ometi on Venemaa jätkuvalt alles üks suur trump, see on ülekaal lennukites. Mistahes pealetungi puhul peaks olema ülekaal õhuvõitluses edu eelduseks, aga Ukrainal seda ei ole, neil ei ole lääne lennukeid ja olemasolevad jäävad selgelt alla Venemaa neljanda põlvkonna lennukitele. Lisaks lendavad Venemaa poolel õhus luurelennukuid, mis avastavad Ukraina lennukid väga kaugelt ning nende lennukitel on suurepärane ülevaade, kuskohas Ukraina lennukid asuvad. See võib problemaatiliseks muuta ka JDAM lennukipommide kasutamise, sest need tuleb lennukilt välja lasta suures kõrguses, kus aga lennuk on suurepäraselt vaenlase poolt nähtav. Kindlasti on oma plaanid selles osas ka Ukrainal, nii võib arvata, et Ukrainale võimalikult lähedal lendavad NATO luurelennukid ja droonid ning kuuldavasti on Ukrainale vastupealetungi ajaks vaja pilvedest puhast taevast, et saaks kasutada võimalikult palju luuresatelliitide abi. Kui Ukrainal on olemas info õhus olevatest Venemaa lennukitest ning rinde lähistel on moodsad lääne õhutõrjesüsteemid, siis võib see olla pealetungi kontekstis päris hea kombinatsioon.

Kuigi varasemalt on Ukraina armee esindajad ise andnud välja infot, justkui olevat uued üksused võimelised heal tasemel koostööd tegema kuni korpuse tasandini välja, siis viimasel ajal on selles osas hoogu maha võetud ning mitmed Ukraina sõjaväelased on avaldanud arvamust, et kui nad suudaksid pataljoni tasandil rünnakul koordineeritult koos tegutseda, oleks see hea tulemus, brigaadi tasand jääks nende arvates vähemalt rünnaku algfaasis veel kättesaamatuks. Tüüpiliselt olevat uued brigaadid koostatud põhimõttel, et seal on väike arv lahingutegevuses karastunud kogenud sõjamehi, kellele lisaks on palju lahingkogemuseta sõdureid. Teada on, et ükski õppus ega väljaõpe ei asenda reaalset lahingkogemust, seega on omajagu küsimärke Ukraina armee pealetungiks koostatud üksuste osas. Samas vaatavad ukrainlased asja helgemat poolt – kui nemad on võimelised koostööd tegema kuni pataljoni tasemeni, siis Venemaal pidi selleks piiriks olema jao tasand, sealt edasi tulevat juba suured probleemid kõigega, eeskätt sidega.

Jätkuvalt tuleb vastuolulist infot Dnepri idakaldalt Hersoni juurest. Kuigi Venemaa ametlikud meediakanalid üritavad jätkuvalt väita, et ukrainlasi seal ei ole, siis ometi ründas Venemaa ühte sealset piirkonda juhitavate lennukipommidega. Venemaa z-kanalite info kohaselt aga olevat suures ärevuses lausa kuus asulat okupeeritud territooriumil, mis asuvad vahetult seal läheduses. Antud kontekstis tasub meenutada, et mingi aeg tagasi viidi sealt piirkonnast ära lahingukogemustega üksused Bahmutisse ning rotatsiooni käigus toodi nende asemele reaalse võitluskogemuseta üksused. Minu enda nägemuses on see Ukraina operatsioon paljuski tehtud Venemaa kaitsevõimekuse testimiseks antud piirkonnas ning võimalusel proovivad nad sillapead hoida ja isegi suurendada.

Huvitav on ka seal asuvate Venemaa sõjaväelaste info selle kohta, justkui olevat ukrainlased Dnepri idakaldale paigutanud seadmed, mis väga oluliselt segavat Venemaa poolt kasutavate droonide tööd ukrainlaste kontrolli all oleval territooriumil. Natalja Gumenjuki andmetel on Ukraina just seal piirkonnas suutnud hävitada kokku kümneid Venemaa õhukaitse ja elektroonilise sõjapidamise vahendeid, sedagi infot võib võimaliku pealetungi kontekstis pidada kõnekaks.

Ukraina on minu hinnangul äärmiselt edukalt pidamas infosõda ning järjest tulevad meediasse infokillud selle kohta, justkui olevat Ukrainal reaalne võimekus soovi korral rünnata droonidega lausa Kremlit (Ukraina levitab videot, kuidas nad Kremlit drooniga filmisid) ning vastureaktsioonina koondatakse Moskvasse ja Peteburi kokku õhukaitsekomplekse, mis võiksid olla hoopis rindel. Ukraina loodud kuvandi järgi on nad korduvalt tahtnud droonidega Moskvat rünnata, aga seni on USA suutnud neid tagasi hoida. Kui nüüd selles kontekstis veel suletakse paariks nädalaks enne paraadi Punane väljak ning jäetakse droonide kartuses ära paljud paraadid Venemaa Euroopa osas, siis on Ukraina infosõjas oma eesmärgi saavutanud. Huvitav on siinjuures veel märkida, et meediasse lekkis Venemaa armee metoodika juhuks, kui paraadi ajal peaksid kohale ilmuma Ukraina droonid – õhukaitsega ei tohi neid alla lasta, kasutada võib ainult elektroonilise sõjapidamise vahendeid. Kindral Budanov hõõrub selle peale rahulolust ainult käsi ja lisab talle omase muigega, et juba suvel võtame Krimmi ka ära.

Järgmises ülevaates reedel kirjutan rohkem Venemaa majandusest.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING