Kõige rohkem kõneainet pakub hetkel kindlasti kahe raketi plahvatus Poolas, seitsme kilomeetri kaugusel Poola-Ukraina piirist. Ülevaate kirjutamise hetkel ei ole veel täpselt teada, mis raketid need olid ning arvestades eile toimunud massiivset Ukraina tulistamist tiibrakettidega, võisid need olla nii Venemaa tiibraketid kui ka Ukraina õhutõrjeraketid, aga selge on ka see, et kui poleks toimunud Venemaa agressiooni Ukrainas, siis poleks seda rünnakut toimunud mitte mingil juhul. (Viimastel andmetel oli tegemist siiski Ukraina poolt õhukaitseks väljatulistatud S-300 rakettidega.)

Nii Poola kui NATO koguvad tõendeid ja analüüsivad infot ning kindlasti leiab see meedias ka kiiret kajastust, nii et tänase päeva lõpuks võime olla oluliselt paremini informeeritud toimunust. Tegemist on äärmiselt tõsise intsidendiga ja edasised arengud sõltuvad sellest, missuguste järeldusteni jõuavad uurijad. Kui peaks selguma, et tegemist oli Venemaa tiibrakettidega, siis on Venemaal raske õigustada oma tegevust, sest üks rakett võib veel nö eesmärgilt eksida, aga kaks raketti vaevalt, sellisel juhul oleks see tõenäoliselt teadlik NATO riigi ründamine, et testida, kuidas sellele provokatsioonile vastatakse. Jälgime arenguid.

Massiivset rünnakut Ukraina infrastruktuuriobjektide vastu oodati juba varem, aga tulemata see ei jäänud. Väljatulistatud tiibrakettide arvu osas olen näinud erinevaid variante, nii 90 kui 93, aga suurusjärk on teada. Tulistati kolme tüüpi rakettidega – H-101, H-555 ja Kalibr ning tegemist on Venemaa armee kaasaegsete tiibrakettidega, mis maksavad omajagu (hinnad suurusjärkudena) – H-101 13 miljonit dollarit, H-555 7,5 miljonit dollarit ning Kalibr 6,5 miljonit dollarit, rünnakus kasutatud rakettide koguväärtus on rohkem kui miljard (!!!) dollarit. Kuigi omajagu rakette jõudis sihtmärkideni ja see põhjustas Ukraina infrastruktuurile tõsiseid kahjustusi, siis on ka positiivseid momente, nimelt on oluliselt paranenud Ukraina õhutõrje võimekus. Kui eelmises sarnases rünnakus suutis Ukraina alla tulistada suurusjärgus 50% tiibrakettidest, siis nüüd juba suurusjärgus 80%, mis on väga hea tulemus, sest niivõrd massiivsete rünnakute puhul suurel territooriumil oleks äärmiselt keeruline 100% edukust saavutada, aga kindlasti saab tiibrakettide allatulistamise protsenti praegusest veelgi paremaks muuta.

Niivõrd massiivse rünnaku puhul tuleb taas päevakorda küsimus, et kui palju Venemaal ballistilisi ja tiibrakette veel alles on ja palju nad suudavad juurde toota. Sõjaväelise eksperdi Roman Svitani sõnul suudab Venemaa praegu aastas kokku toota eelpoolnimetatud kolme tiibraketti ja Iskander ballistilisi rakette suurusjärgus 60-65 ühikut ehk siis ühe sellise rünnakuga kulutatakse ära rohkem kui aastaga suudetakse asemele toota. Väidetavalt on Iskanderide varud nii väikeseks kuivanud, et neid tuleb hoida strateegilises reservis ning kasutatakse neid nüüd väga harva, tiibrakettide varud ka vähenevad kiirelt, aga paari sarnase massiivse rünnaku korraldamiseks võib Venemaal veel jõudu olla küll. Selleks tuleb Ukrainal valmis olla ja toetajate abiga tuleb kiirelt õhutõrjevõimekust veelgi parandada.

Rinnetel toimuvast alustan Hersoni oblastist. Eelnevatel päevadel viis Ukraina läbi infooperatsiooni, mille eesmärgiks oli tekitada ebakindlust Dnepri idakaldale jäänud Venemaa üksustes. Jutud Dnepri idakaldal asuvate asulate oma kontrolli alla võtmisest ei vastanud tõele ja kujunenud olukorras (purustatud sillad) oleks sinna ukrainlaste sillapea loomine ka pehmelt öeldes keeruline, aga diversiooni- ja luuregruppide tegutsemine on seal piirkonnas ometi omal kohal, et saada parem ettekujutus Venemaa kaitse organiseerimisest antud piirkonnas ning ideaalis ka takistada osade Venemaa üksuste liikumist sealt piirkonnast teistele rinnetele. Hersoni säästmiseks surub Ukraina Venemaa suurtükke Dnepri idakaldalt kaugemalt ning praeguste teadmiste kohaselt on see ka õnnestunud. Loomulikult jääb Hersoni tulistamise oht Venemaa mitmikraketiheitjatest, aga kui suurtükid suudetakse piisavalt kaugele suruda, on see hea tulemus.

Dnepri idakaldalt algav territoorium kuni Krimmini on kaitseks ebasobiv ehk siis tegemist on lageda stepiga, kus ainsateks arvestatavateks kaitse organiseerimise kohtadeks on asulad ning sellises olukorras on edukam see, kes suudab täpsemalt kaugemale tulistada ning Ukrainal on selles osas suur eelis. Dnepri äärest ei ole Krimm enam kaugel ning HIMARSid ulatuvad andma lööke pea Krimmi piirini välja, muutes kogu sellel territooriumil Venemaa jaoks oluliselt keerulisemaks logistika korraldamise. Ukraina jätkab oma nn korrosiooni-taktika elluviimist, mille eesmärgiks on järjepidevalt vastase logistikat sedavõrd häirida, et lõpuks on vaenlane sunnitud järgi andma.

Luganski rindel on Ukraina jätkanud pealetungi nii Svatovest põhja kui lõunas ning Venemaa poolt kostub hädaldamist, et Ukraina on juba sinna koondanud reserve ja toob veel lisaks, mistõttu võib Venemaa jaoks teatud kaitsepositsioonide hoidmine juba lähimas tulevikus keerukaks muutuda ning selles kontekstis räägitakse nii Svatovest kui Kremennajast.

Donbassis peab Ukraina raskeid kaitselahinguid, samas on Venemaa edenemine olnud kas olematu või väga vaevaline ning seda kõike suurte kaotuste hinnaga Venemaa jaoks. Kui Dnepri läänekaldal vabastas Ukraina tuhandeid ruutkilomeetrid maad, siis Donbassi rinde kohta ütles üks Venemaa sõjakorrespondent sarkastiliselt, et Venemaa liigub seal edasi 3 sentimeetrit päevas. Võib arvata, et just Donbassis üritab Venemaa enne aasta lõppu veelgi rünnakute intensiivsust tõsta ning Ukrainal saab seal väga keeruline olema, aga nad võitlevad oma kodumaa eest, see teadmine annab jõudu vastupidamiseks.

Viimastel päevadel on palju kõneainet pakkunud Jevgeni Nužiniga seotud sündmused. Tegemist on Venemaa kodanikust retsidivistiga, kes mõisteti tapmise eest raskendavatel asjaoludel rohkem kui 20 aastaks vangi. Kuna tegemist oli korrakaitseorgani töötajaga, siis istus ta eraldi koloonias ning alates 2014. aasta sündmustest paistis ta silma Ukraina-vastasusega ning salaja sotsiaalvõrgustikku tehtud konto kaudu andis sellest ka teada. Kui algas Venemaa sissetung Ukrainasse selle aasta veebruaris, siis mees tegi mitmeid postitusi, mis õigustasid seda sissetungi, tema positsioon oli selgelt Ukraina-vaenulik. Kui Prigožin saabus retsidiviste värbama wagnerlaste ridadesse, oli mees nõus, aga kuna Vladimir Osetškini andmetel oli mees koloonias mitu korda üritanud põgeneda, siis wagnerlaste hulgas talle relva ei usaldatud ning tema töö oli seal sisemises hierarhias kõige madalamal astmel – pimeduse varjus laipade kokkukogumine ning nende mahamatmine.

Ta ei jõudnud seda tööd kaua teha, kui sattus ukrainlaste kätte vangi ning sellisel kujul oli Ukraina jaoks tegemist äärmiselt ebameeldiva olukorraga – kuigi mees andis kõmulisi intervjuusid, mille järgi ta soovis minna ukrainlaste ridades Venemaa vastu võitlema, oli tegemist retsidivistiga, kelle eelneva perioodi seisukohavõtud oli Ukraina suhtes äärmiselt negatiivsed ja kuidas sa annad sellisele relva kätte, ta võib sellega ukrainlasi tulistada. Vabaks ei saa ka ju lasta inimest, sest tegemist on ohtliku kurjategijaga ja mis siis välja kukuks – retsidivistid hakkaksid massiliselt üle tulema, mille tulemusena halveneks kiirelt Ukraina enda turvalisus niigi keerukal ajal. Ka tuleb arvestada, et wagnerlaste õiguslik staatus sõjas on segane, nad ei ole Vladimir Osetškini sõnul kombatandid, neile ei laiene sõjavangide õigused. Ja siis ongi sul nö meediastaarist wagnerlane, kellega on keeruline midagi ette võtta, kõige kindlam on teda hoida edasi vangistuses.

Jevgeni Prigožin aga võttis Nužini intervjuures väljaöeldut tõsiselt ja hakkas koguma Ukraina sõduritest nö vahetusfondi ning ühel hetkel tegi ta Vladimir Osetškini sõnul Ukraina väejuhatusele puhtalt terroristliku nõudmise – kui te meile Nužinit tagasi ei anna, siis tapame me kõik meie käes olevad ukrainlastest vangid. Järgnes Ukraina jaoks piinlik olukord, kus 45 ukrainlase vastu anti wagnerlastele Nužin, kes aga tapeti kuvalda hoopidega (sepahaamer) pähe ning wagnerlaste sotsiaalmeedia-kanal pani selle võika kuritöö video üles. Lõpetades Venemaa kodaniku elu, näitas Prigožin, et vägivalla monopol ei ole Venemaal enam ainult riigi õigus, temasugune inimene on kehtivast õigussüsteemist väljaspool (millegipärast meenus sarnane ütlus Eesti poliitika varasemast ajast). Näitas väljakutsuvalt, et Venemaal ei kehti seadused, vaid kehtivad nn ponjatied (Venemaa kriminaalse maailma nö kirjutamata reeglid), mille järgi tal on Venemaa presidendi nö katus ja see tagab puutumatuse ja annab õiguse tegutseda, kartmata tagajärgede pärast. Me võime ainult oletada, mis on sellise võimu põhjuseks. Trump taskus, võiks mõni inimene öelda, mis sunnib Putinit Prigožinit taluma sellisel kujul.

Ebameeldiv on olukord ka Ukraina jaoks ning kuigi Ukraina presidendi nõunik Mõhhailo Podoljak ütles intervjuus, et Nužin oli ise nõus olnud enda Venemaale tagasisaatmisega, siis ikkagi on ebameeldiv teadmine, et Ukraina allus wagnerlaste terroristlikule nõudmisele. Ja kuigi Ukraina kutsub Venemaa poolel võitlevaid sõdureid pooli vahetama, siis Nužini juhtum näitas, et kinnipeetute jaoks Ukrainal head lahendust pakkuda ei olegi. Elu ei ole alati must-valge, mõnikord on ainult halvad ja väga halvad valikud, mille hulgast tuleb valik teha.

Venemaa propaganda armastab rääkida mädanevast läänest, samas nende presidendi riietus on sealtsamast pärit. Venemaa meedias leidis palju vastukaja Ukraina presidendi visiit Hersoni ning toodi välja ka jope maksumus, mis oli mehel seljas – tegemist Ukraina brändi M-Taciga ning hinnasilt on suurusjärgus 237 dollarit. Venemaa president kannab aga kalleid lääne brände, näiteks Loro Piana ning tema mitmete jopede hinnad on olnud hinnanguliselt hinnavahemikus 12000 – 24000 dollarit. Vahe on märgatav.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING