Põhja-Korea sõjalisest abist on viimaste kuude jooksul palju juttu olnud, aga tõendusmaterjali on nappinud, USA poolt on räägitud sadadest konteineritest, mis on Põhja-Korea poolt Venemaale antud ja muljetanud on ka Venemaa sõjaväelased Põhja-Korea suurtükimürskude viletsa kvaliteedi osas, aga tõendusmaterjali on ikkagi nappinud.

Aga nüüd toimus selles osas suur muutus, sest viimases raketirünnakus Kiievile otsustas Putin mängu panna kõik, mis tal olemas on ning nüüdseks on allatulistatud rakettide detaile analüüsides selgunud, et lisaks Kinžal rakettidele tulistas Venemaa Kiievit Põhja-Korea ballistiliste rakettidega KN-23, mida Põhja-Koreas nimetatakse Hwasong-11Ga. Lõhkepea kaalub 500 kilogrammi, lennuulatus varieerub modifikatsioonidel 450 ja 600 kilomeetri vahel. Lõhkepea suurus on sarnane Iskander-M raketiga, seega tegemist on väga ohtliku relvaga. Arvatakse, et samasuguste rakettidega rünnati ka Harkivit, aga seal puudub võimekus ballistiliste rakettide allatulistamiseks ning seetõttu on ka keerukam tõendusmaterjali leida. RBK-Ukraina andmetel andis Põhja-Korea Venemaale suurusjärgus 20 ballistilist raketti, samas on küsitav, et kas tulevikus nende Venemaale tarnimine jätkub, sest ega neid ole Põhja-Koreal endilgi ülearu palju.

Info Põhja-Korea ballistiliste rakettide kasutamisest tuli ajal, kus eelnevatel päevadel oli lääne meedias liikvel info, justkui planeerivat USA utiliseerida suures koguses vanu ATACMS rakette M39, selle asemel, et neid Ukrainale anda. Siiani on Ukraina saanud neid rakette vähem kui 20 ja just nendega peletati lõunarindelt eemalt Venemaa ründehelikopterid KA-52. Nende kassettmoonaga rakettide maksimaalne lennuulatus on 165 kilomeetrit ning neil on lõhkepeas 950 granaati. Rakettide utiliseerimine on kulukas, samas lõunarindel saaksid ukrainlased nende abil tõsiselt häirida Venemaa logistika toimimist. Ometi neid ukrainlastele ei anta, selle asemel taunitakse hoopis Põhja-Korea tegevust. USA ametnikud muidugi eitavad infot nende rakettide utiliseerimisest, aga nende suu läheb kiirelt lukku, kui küsida, et miks neid pole varem suuremas koguses Ukrainale antud. Suvise pealetungi ajal oleks Ukrainale neist palju abi olnud.

Aga ega hõisata pole midagi ka Venemaal, Põhja-Koreast abi küsimine näitab, et Venemaal on seisud laskemoonaga oluliselt viletsamad kui nad välja lasevad paista ning päris mitmete analüütikute arvates sai Venemaa viimaste kuude rünnakutegevus võimalikuks ainult tänu Põhja-Koreast saadud laskemoonale. Kui aga öelda laskemoona kontekstis Põhja-Korea, siis tuleb mõelda Hiinale, sest ilma Hiina vaikiva heakskiiduta Põhja-Korea Venemaale relvi poleks andnud. Hiina sai minna sellisele sammule ainult olukorras, kus oli oht Venemaa sõjalisele allajäämisele ning Venemaa kaotust sõjas Hiina lubada ei taha, sest hetkel on Venemaa muutunud nende jaoks täiuslikuks ressursiallikaks – nad ostavad Venemaalt väga soodsalt energiakandjaid, metsamaterjali, elektrit, metalle, kivisütt, samas Venemaale müüvad kõrge lisandväärtusega tooteid, kusjuures sõja ajal on nende kaupade eksport Venemaale kasvanud mitu korda ning kui enne sõda oli Venemaa eksport Hiinasse kaks korda suurem kui import Hiinast, siis nüüd on need sisuliselt tasakaalustunud.

Putini kaotus tähendaks võimalikke demokraatlikke reforme ning sellised arengud ei ole Hiina jaoks vastuvõetavad, pealegi ei ole tulevikus enam võimalik Venemaale panna etteotsa juhti, kes oma isiklike ambitsioonide täitmise nimel oleks nõus riigi jaoks majanduslikus mõttes äärmiselt küsitavate pikaajaliste lepingute sõlmimisega. Hiina suhtumist ilmestab tõik, et sõja jooksul ei ole Hiina sisuliselt midagi Venemaale investeerinud, nad ei ole nõus kaasrahastama võimaliku uue gaasitrassi ehitust Sila Sibir 2, kus Hiina tingimuseks on, et Venemaa peab gaasitrassiga seotud kõik kulud ise kandma, alles siis on neil huvi. Hiina vari on nii Põhja-Korea kui ka Iraani kohal ning sõda Ukrainas näitab, et nende jutt rahust ei ole siiras, nende huvides on sõja jätkumine, mis kurnaks nii Venemaad kui lääneriike.

Kiievi raketirünnaku osas selgitasid Ukraina sõjaväelased Venemaa taktikat – nimelt olid nad kindlate sihtmärkide suunas saatnud teele järjest rakette, lootuses, et ühel hetkel Ukraina õhutõrjel saavad raketid otsa ning siis jõuavad osad raketid sihtmärgini. Ukraina õhukaitse aga pidas vastu ning oma osa on selles ka mobiilsetel õhukaitsekompleksidel, milliseid hakati aktiivselt moodustama eelmise aasta talvel. Mobiilsed üksused moodustavad ešeloniseeritud õhukaitses esimese liini ning seal kasutatakse erinevaid relvi – õhutõrjekahuritest kuni Geparditeni. Peamine ülesanne on neil maha võtta võimalikult palju Shahed droone, et nii kokku hoida õhutõrjerakette, mis tulistavad alla droonid ja raketid, mis esimesest liinist läbi tulevad.

Ukrainlased kiidavad eriti Gepardeid, mis pidavat tegema suurepärast tööd nii Shahed-droonide kui ka tiibrakettide vastu, aga probleemiks on väike laskeulatus, mis tähendab, et Gepardeid peaks parema tulemuse saavutamise nimel lihtsalt olema rohkem. Defence Expressi andmetel suudavad mobiilsed õhutõrjegrupid tänasel päeval stabiilselt maha võtta rohkem kui 50% Shahed droonidest ja seda olukorras, kus Venemaa üritab pidevalt lennutrajektoore muutes võimalikult palju õhutõrjet vältida.

Peale massiivset Kiievi ründamist andis Ukraina vastulööke ning viimaste päevade jooksul on olnud nende rünnakute teravik pigem Krimmil, aga rünnatud on ka Belgorodi lähedal asuvaid sõjalisi objekte. Kui Krimmis rünnatakse elamurajoonidest eemal asuvaid sõjaväelisi objekte, siis on ka tõestusmaterjali saamisega keeruline, sest tavainimestel ei ole lihtne vahet teha õhutõrjerakettide plahvatustel ja sihtmärki tabanud plahvatustel. Ühes indikatsiooniks objektide tabamisel on suitsusammas, aga sõltuvalt sihtmärgist ei pruugi see nii olla ja siis ongi alguses peale rünnakut saadaval Venemaa ametlik info, et alla lasti kõik raketid.

Eileöise rünnaku osas aga kirjutas z-kanal „Kremljovskaja tabakerka“, et vähemalt kolm Ukraina raketti jõudsid sihile ning tabati Venemaa õhukaitsekomplekse, radareid ja juhtimispunkti. Rünnaku tulemusena olevat Venemaa õhutõrjevõimekus langenud ning z-kanalitel on omajagu ärevust, et nüüd olevat Ukrainal järgmiste rünnakutega lihtsam sihtmärke tabada. Loodame, et ukrainlased nii ka teevad.

Olukorrast rinnetel. Luganski oblastis aktiviseerus Venemaa Kreminnast kirde suunal, rünnakuvektoriga Terni suunal. Olukord on dünaamiline, esialgse info kohaselt on hall ala suurenenud, aga Venemaal ei ole õnnestunud uutel positsioonidel ennast kindlustada.

Donbassis on ei ole Venemaa suutnud edeneda Avdiijivkast kirdes ei Stepove küla ega koksitehase poole liikuda, küll on nad oma rünnakuvektorid nihutanud nendest kohtadest natuke eemale ning nii suutsid Venemaa natuke edeneda koksitehasest kirdes suvilarajoonis ning Stepove külast loode pool pikki raudteed.

Suvilarajoonist on Ukraina peamise varustusteeni kaks kilomeetrit, see ilmestab hästi olukorra keerukust Ukraina jaoks seal rindelõigus. Üks z-blogija aga kurtis olukorra üle Avdiijivkast edelas, kus üksustele saadetud täiendused olevat nii madala kvaliteediga, et nendest meestest olevat lahingute kontekstis rohkem kahju kui kasu ning z-blogija küsibki, et milleks sõlmida lepinguid pättide ja lihtsalt füüsiliselt haigete inimestega, kui on teada, et lahinguväljal nendest kasu ei olevat. Et Dmitri Medvedjev küll hõiskavat meedias, kui palju on sõlmitud uusi lepinguid, aga reaalses lahingusituatsioonis olevat asjalikest sõjameestest suur puudus. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks Venemaa mobiliseerituid koju ei taha lasta, sest nad olevat hetkel kandev jõud ja z-blogijate sõnul suudaks olukorda muuta ainult järgmine suurem mobilisatsioon, mis tooks rindele nii vaimselt kui füüsiliselt võimekamaid inimesi.

Venemaa probleemidele elavjõuga seoses viitab ka viimased arengud, mille kohaselt saavad tulevikus sõjas osalevad välismaised palgasõdurid soovi korral Venemaa kodakondsuse ja lisaks neile saaksid kodakondsuse ka nende pereliikmed. Jutt siis eeskätt kuubalastest ja nepaallastest, aga palgasõdureid on ka mitmetest Aafrika riikidest.

Hersoni rinde osas aga tuleb Venemaa z-kanalitest suures koguses vingumist. „VDV za tšestnost ja spravedlivost“ kirjutab, et peale ukrainlaste droonirünnakut nende suurtükkidele on nüüd rünnakutes nende sõduritel tuge ainult miinipildujatelt, aga sellest ei piisavat. Propagandist Sladkov aga kurdab, et sisuliselt kogu Dnepri idakalda on oma kontrolli alla võtnud Ukraina droonid ehk siis alal Oleškist kuni Kahhovkani, mis Venemaa sõjaväelaste jaoks tähendab seda, et neil ei ole seal mitte kuskil ohutu, sest ukrainlased jahtivat rallidroonidega sisuliselt kõike, mis nö liigutab – alates Venemaa rasketehnikast, lõpetades üksikute sõduritega.

Rallidroone toetavat efektiivselt oma tulega üle jõe asuvad suurtükid, öisel ajal lendavad aga ringi põllumajandusdroonid (Baba-Jagaa), mis peamiselt mineerivad uuesti ja uuesti teid, mille tõttu pidevalt lendab miinidel õhku Venemaa tehnika. Slakovi sõnul on piirkonnas valitsemas Ukraina elektroonilise sõjapidamise vahendid, lisaks olevat ukrainlastel hea suurtükiluure võimekus ning tulemuseks olukord, kus Venemaa ei suuda sisuliselt midagi korda saata. Venemaa toetus õhust piirduvat kaugelt eemalt Mi-8 ja Su-25 lastavate mittejuhtitavate rakettidega, aga nende täpsus ei kannatavat mingit kriitikat. Viimastel andmetel olevat hoopis ukrainlastel õnnestunud natuke suurendada Krinkis asuvat platsdarmi.

„VDV za tšestnost ja spravedlivost“ andmetel toodi kurikuulsasse 70. diviisi kohale FSB alkoholismiga võitlemise komisjon. Ajendiks oli traagiline juhtum Oleškis, kus umbjoobes 70. diviisi sõdur tappis tsiviilelaniku ning haavas oma kaassõdurit. Komisjoni otsused on põhjustanud palju paksu verd ohvitseride hulgas, sest sõja aja tingimustes olevat keeruline mõista, et missugune on subordinatsioon ning kui ülimuslikud on komisjoni otsused komandöride otsuste suhtes.

Droonid. Rallidroonid põhjustavad kahju mõlemale poolele ja Defence Expressis oli materjal, kus analüüsiti võimalusi, kuidas üldse kallist tehnikat rallidroonide eest kaitsta. Meetmed võiks jagada kaheks ehk siis aktiivsed ja passiivsed. Passiivse puhul oleks lahendus tekitada tehnika ümber ala, kus summutatakse sagedused, mida on vaja droonide juhtimiseks, aga sellel on ka kõrvalmõju – summutamine puudutaks kõiki neid sagedusi kasutavaid lennuvahendeid, ka enda omasid.

Lisaks on järjest arendatud variante, kus side katkemisel hakkab droon tööle automaatrežiimil ehk siis droon identifitseerib autonoomselt ise sihtmärgi ja ründab seda. Aga ka sellisel juhul on drooni kaameral vaja nö näha sihtmärki, aga sellise kaamera on võimalik aktiivmeetmetega nö pimedaks teha. Austraalia ettevõte EOS tutvustas kompleksi Dazzler, kus lisaks laserile on ka 30-mm kahur. Laserite kasutamisel lahingutegevuses on suurimaks probleemiks vähene võimsus, aga Dazzleri laseri võimsusest piisab, et nö pimestada vastase droon kuni kahe kilomeetri kaugusel (segada kaamera tööd), samas kui kahur suudab tabada drooni kuni 800 meetri kaugusel. Soomustehnikale on võimalik ehitada erinevaid automaatrelvasid, mis oleksid võimelised tuvastama lendavad objektid ja need hävitama, aga ka siin on probleem sihtmärgi kindlakstegemisega, sest ei olegi nii lihtne eristada suuremat lindu droonist. Nii aktiiv- kui ka passiivmeetmeid tuleb kiirelt arendada, sest praegu on väga tavaline olukord mõlemalt poolelt, kus odavad rallidroonid suudavad rivist välja viia tehnikat, mis maksab lausa mitme suurusjärgu võrra rohkem. Vähemalt teoorias võiks siin arenenud riikidel arendamistööl eelis olla.

Ukrainalased demonstreerisid Venemaa droonitööstuse viljasid. Rallidroonide puhul on võtmetähtsusega võimalikult kerge kaal, mis võimaldaks suuremat koormat kanda, aga süsinikust ei ole lihtne detaile suures koguses ise toota. Selle asemel toodavad Venemaal ettevõtted osa detaile metallist, selline rallidroon kaalub rohkem ja suudab vähem lõhkeainet kanda, aga neid droone on palju lihtsam suurtes kogustes toota, Ukraina ettevõtted aga sõltuvad väga suures osas Hiinast saadud detailidest, mille Ukrainasse kohalejõudmine on aga viimastel kuudel seotud erinevate probleemidega.

Eelmises ülevaates kirjutasin kahest Leopard 2 tankist, mis said Avdiijivka lähedal pihta ja mida ukrainlased ei saanud minema vedada. Venemaa sõjaväelased ei suutnud aga vastu panna kiusatusele teha nende tankide juures selfisid ja tik-tok videosid ning ukrainlaste rallidrooni videost on näha, et lõppes see osade Venemaa sõdurite jaoks traagiliselt.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: