Nädalavahetusel möödus kaks aastat Venemaa täiemõõtmelise agressiooni algusest Ukrainas ja tänasel päeval sellele sõjale lõppu veel ei paista. Nende kahe aasta jooksul on meedia võimendanud emotsioone talle omaselt mõlemale poole äärmustesse – alguses totaalne pessimism (mille taustal minu neutraalsemad ülevaated mõjusid lausa positiivsetena), siis suur optimism ja nüüd taas pessimism. Suure optimismi ajal ei märgatud tihtipeale negatiivsemaid tendentse ja ka vastupidi, praeguse pessimismi ajal kiputakse mitte märkama seda, mida Ukraina juba on saavutanud.

Sõjalise eksperdi Ivan Stupaki sõnul ei uskunud lääneriigid Ukraina võimesse Venemaale lahinguväljal vastu saada ja seetõttu anti Ukrainale relvastust, mis oli mõeldud peamiselt partisanisõja pidamiseks. Enne 24.02.2024 oli Ukraina armeel täpselt üks 155mm haubits ja see ka sisuliselt prototüüp. Ukraina juhid ei tahtnud lõpuni uskuda USA-lt saadud luureinfot, et Venemaa valmistub sissetungiks ning eriti suured küsimärgid on siiani Ukraina lõunaosa kaitsmise kontekstis, kus ei võetud sisuliselt midagi ette Krimmist lähtuda võiva ohu elimineerimiseks.

Kaks aastat hiljem on Ukraina armeel lääne relvastus, moodsad õhukaitsesüsteemid, tagasi on võetud ainuke oblastikeskus, mis Venemaal õnnestus sõja alguses okupeerida – Herson. Kuigi eelmise suve pealetungioperatsioon loodetud kujul ei õnnestunud ning rindejoon liikus vähe (Venemaa suurem edenemine oli Bahmuti piirkonnas, Ukrainal Robotine suunal), siis tänaseks päevaks on Ukraina armee erinevatel andmetel elimineerinud vastase elavjõudu rohkem, kui oli Venemaal sõja alguses piiride taga rünnakuvalmis sõjaväelasi.

Kui lisame siia juurde tuhanded ja tuhanded ühikud vastase hävitatud tehnikat, siis on selge, et Ukraina juba on korda saatnud väiksemat sorti ime, aga tõde on ka see, et vastane on samuti õppimisvõimeline, vastasel on ressurssi sõjapidamiseks ning diktatuuri tingimustes (Venemaal on nii seadusandlik-, täitev- kui kohtuvõim täielikult Putini kontrolli all) on Venemaa suutnud sõjatööstuse täistuuridel tööle panna.

Optimismi laineharjal räägiti Ukraina meedias Krimmi äravõtmisest võtmes, et mitte „kas“, vaid „millal“. Eelmisel suvel Kiievit ja Odessat puhkuse ajal külastanud rindelt tulnud sõjaväelased tunnistasid, et suhtumises sõtta oli toimunud ohtlik pööre, linnad elasid nii, nagu sõda polekski. Sõjaväkke minekust hoiduti, valitses arusaamine, et keegi kuskil kaugel võidab nende eest sõja ära. Samal ajal toimus Venemaa poolel aktiivne värbamistegevus. Olga Romanova sõnul eelistas riik värvata vange, inimesi vaesetest piirkondadest, eelistatud rahvusvähemuste esindajaid ning välismaalasi, et just Moskva ja Peterburi piirkondades oleks sõtta minevaid venelasi võimalikult vähe. Kõik Venemaa piirkonnad said kvoodid, mille ulatuses tuli lepinguid sõlmida ja Moskvas moodustasid enamuse lepingu sõlminud inimestest Kesk-Aasia riikidest pärit töölised.

Kui 2022. aasta teisel poolel oli Ukraina armeel arvuline ülekaal, siis juba eelmise aasta teiseks pooleks oli rindel olukord muutunud ja Oleksii Arestovitš kirjutas, et on viimane aeg hakata rajama korralikke kaitseliine Ida-Ukrainas ja suurendama mobilisatsiooni, sest sõdureid napib ning kaua rindel olnud mehed vajavad puhkust.

Mõlemad mõtted olid Ukraina poliitilise juhtkonna jaoks vastumeelsed ning selleaegse otsustamatuse kibedaid vilju tuleb Ukrainal süüa tänasel päeval. Ukraina õnneks ei ole Venemaa osanud oma ülekaalu realiseerida ning lõpuks on olukorra tõsidus hakanud kohale jõudma ka Ukraina toetajatele, aga tänase päeva reaalsus on see, et sõjalise abi suurendamine aitab vastase edenemise peatada, aga olen korduvalt varem ka kirjutanud, et minu enda arvates saab Ukrainal olema äärmiselt keerukas saavutada edu ainult vahetu lahingutegevusega, sest Venemaal on kordades suurem inimressurss ja neil on ka rohkem rahalisi vahendeid.

Võtmesõnaks Venemaa armee vastases võitluses on asümmeetriline lahingutegevus, kus eelmisel aastal oli Ukrainal üks suur edulugu – võitlus Musta mere laevastikuga, kus meredroonid ja tiibraketid muutsid olukorda sedavõrd, et Ukraina on saanud taastada sadamatest kaubaveo ennesõjaaegsel tasemel.

Israeli sõjalise eksperdi Igal Levini sõnul ei ole Ukrainal võimalik sõda võita, kui nad ei vii sõda Venemaale. Tema arusaamise kohaselt tähendaks see eelkõige Venemaa piiriäärsete sõjaliste objektide hävitamist, et muuta logistika ja ka Ukraina ründamine Venemaa jaoks võimalikult keerukaks. Nn droonide sõja ajastu saabumisega lisandus veel üks mõõde – Venemaa majanduse strateegilise tähtsusega sektorite ettevõtete töö häirimine, eeskätt on jutt energiakandjatest ja metallide tootmisest. Droonidega on nüüd rünnatud nii naftatöötlemise ettevõtteid, Venemaa ühte suurimat metallitootmise ettevõtet Lipetskis, sõjatööstusettevõtteid.

Sõjalise eksperdi Agil Rustamzade sõnul on see samm õiges suunas, aga seda on ikkagi liiga vähe. Rustamzade sõnul on mürskudele antud praeguses meediadiskursuses liiga suur roll, sest isegi kui Ukrainal oleks võimalik kasutada mitu korda rohkem mürske, ei muudaks see suures plaanis midagi sõja käigus. Kui aga Ukrainal oleks kordades ja kordades rohkem droone, millega rünnata Venemaa majanduse jaoks olulisi objekte, siis on tõenäosus palju suurem, et ühel hetkel hakkaks Venemaa majandusel nö nii valus, et nad oleksid sunnitud oma sõjaplaane korrigeerima.

Kui naftatooteid ei saaks senises mahus eksportida ning metallist ei jätkuks enam ka oma sõjatööstusettevõtetele, siis muutuks sõjamasina käimas hoidmine ülejõu käivaks, sest juba praegusel ajal suudab Venemaa majandust toimimas hoida tänu rahvusliku heaolufondi vahenditele (millest pool on lühikese aja jooksul nö ära söödud) ja maavarade müügile ning isegi sellistes tingimustes on pea kolmandik Venemaa tänavusest eelarvest katteta ka hetkel, kui aasta esimesed kaks kuud hakkavad läbi saama.

Kui sõja alguses paistais paberi peal Venemaa ülekaal õhus masendav, siis nüüd on jõutud olukorda, kus Venemaa lennukid saavad loota peamiselt kaugelt rindejoone tagant vistavatele liugpommidele. Aga viimaste nädalate jooksul on suudetud ka sealt omajagu Venemaa uuemaid sõjalennukeid maha võtta ning eriti on see muutnud Venemaa armee jaoks keerulisemaks edenemise nii Hersoni rindel kui lõunarindel.

Viimaste kuude suurima mõjuga sündmused on aga olnud kahe Venemaa luurelennuki A-50U mahavõtmine, sest seda võib hinnata kui strateegilisel tasandil toimunud sündmusi. Need luurelennukid on olnud Venemaa nö silmadeks Ukraina lõuna- ja idaosa kohal. A-50 lennukite kaotamist peeti enne sõda äärmiselt vähetõenäolisteks, sest esiteks nad nö näevad kõrgelt kõike, ka võimalikke ohte lennukile ja teiseks saadavad neid sõjalennukid, kelle ülesandeks on potentsiaalsed ohud elimineerida. Ometi on kaks lennukit maha võetud ja need olid kõige moodsamad variandid, hetkel töökorras A-50 osas räägitakse arvudest kahest-kolmest (Venemaa z-kanalid) kuni kuueni (Budanov), aga nende seas on ka tehniliselt vähemvõimekad versioonid. Kui Venemaa ei saa enam neid lennukeid kasutada, on see Ukraina jaoks strateegilise tasandi edu, mis annaks tulevikus F-16 efektiivseks kasutamiseks palju paremad võimalused ning vähendaks ka Venemaa võimalusi oma sõjalennukite kasutamisel.

Viimase A-50 allatulistamise kontekstis on põhiline küsimus selles, et millega lennuk maha võeti, sest lennuk asus rindejoonest rohkem kui 250 kilomeetri kaugusel, samas kui Patriot’i PAC-2 maksimaalne lennukaugus on 160 kilomeetrit. Ukraina poolelt tulnud info kohaselt kasutas Ukraina täielikult modifitseeritud vana õhukaitsesüsteemi S-200 raketti Vega-M, mille maksimaalne lennukaugus on kuni 255 kilomeetrit. Kui nii, siis võidakse küsida, et miks A-50U ei näinud selle raketi väljalaskmist, sest võimsad radarid on A-50U jaoks sama hästi nähtavad nagu linnade jõulupuu öisel ajal ning peale seda oleks jõudnud A-50 veel sündmuste käiku muuta.

Sõjalise eksperdi Sergei Auslenderi sõnul on võimalik variant, et Ukraina luurel oli teada Venemaa A-50 liikumistrajektoor ning S-200 raketid lasti välja passiivses režiimis suunda, kuhu A-50 pidi arvestuste järgi jõudma ning alles lennu lõppfaasis lülitati sisse rakettide juhtimisseade, mida kohe nägi ka A-50U, millelt hakati laskma peibutusrakette, et lennukile lähenevad raketid neid tabaksid. Sellises olukorras luurelennukil enam muud varianti ei olnud kui loota Putini poolt lennuväele antud ikooni koopiale, aga taevased jõud vist ei olnud koopiaga lõpuni rahul, esimene rakett tabas peibutusraketti, aga teine plahvatas lennuki lähedal, mille tulemusel lennuki üks tiib tuli küljest ära ning ei lennukil ega meeskonnal mingit pääsemislootust ei olnud. Nende luurelennukite mahavõtmine on Ukraina armee jaoks väga suur edu.

Kui nüüd suunata pilk ettepoole, siis oleks Ukraina armee jaoks esmatähtis saada kiirelt laskemoona, et peatada vastase edenemine. Paralleelselt tuleb mobilisatsiooni suurendada ja kaitseliine rajada. Ja siis on juba peamine efektiivne asümmeetriline lahingutegevus – nii Venemaa armee logistikakanalite suunas kui ka Venemaal asuvate sihtmärkide hävitamine või kahjustamine. Lisaks peavad Ukraina partnerid muutma sanktsioonid efektiivsemateks, sulgedes järjest nö aknaid, mida Venemaa kasutab nendest mööda hiilimiseks.

Palju tahetakse rääkida Ukraina võidust, aga omaette küsimus on, et mida me selles kontekstis võiduna defineerime. Minu arvates võime tänasel päeval väikeseks võiduks pidada juba seda, et vaenlane löödi Kiievi alt minema ning okupeeritud territooriumist on pool tagasi võetud.

Maksimumeesmärgiks on loomulikult 1991. aasta piirides Ukraina, aga ma olen sellest mitu korda ka varem kirjutanud, et selle eesmärgi saavutamine ainult konventsionaalse lahingutegevusega on äärmiselt küsitav, seda enam, et tänaseks päevaks on selge, et Venemaad ei sega sadadesse tuhandetesse ulatuvad kaotused elavjõus, sest suures osas see suurlinnades elavad venelasi see ei puuduta ning niikaua kui majandus Venemaal toimib, vaatavad inimesed kõrvale ja vaikivad. Niikaua, kui sõda ei jõua nende koju, ei muutu suure osa Venemaa elanike teadvuses suurt midagi.

Tänases New York Times’is ilmus äärmiselt huvitav materjal (link kommentaaride osas), mis kirjutab USA ja Ukraina luurealasest koostööst viimase kümne aasta jooksul. Materjal on pikk ning väga informatiivne ning soovitan soojalt võimalusel selle läbi lugeda.

Materjalist selgub, et Ukraina on USA abiga ehitanud Venemaa piiri lähedale 12 salajast baasi, millest toimub Venemaa poole sõjaväeside jälgimine ning koostöö Ukrainaga on olnud oluline ka USA rahvuslikule julgeolekule, sest väidetavalt on just sealt suunast saadud abiga loodud laialdane luurevõrgustik Venemaal, mis võimaldas USA-l enne sõda teada Venemaa plaanidest Ukrainasse sissetungimise osas.

Koostöö toimis erinevate USA presidentide ajal (ka Trumpi ajal) ning kui USA esindajatekoda ei toeta Ukrainale raha eraldamist, võib koostöö katkeda, aga siis kannatavad ka seeläbi USA rahvuslikud huvid. Niivõrd tundliku info avaldamine praegusel hetkel ei ole juhuslik ning on suunatud eeskätt esindajatekoja spiikri suunas ning on liikvele läinud mõned infobitid, mille kohaselt võib Ukrainale antava abi üle hääletamine siiski lähimas tulevikus toimuda ka esindajatekojas.

Olukorrast rinnetel hästi lühidalt. Venemaa suurim edenemine nädalavahetusel oli Avdiijivkast lääne poole, kus Ukraina armee sõjaväelaste sõnul neil ei ole korralikke kaitsepositsioone. Venemaa sai enda kontrolli alla Lastotškine ja liigub edasi Tonenke suunas. Loodetavasti on Ukrainal lääne pool meedias väljahõigatud kaitseliinid ikka olemas, aga tuleb tunnistada, et seal rindelõigus on olukord nende jaoks keeruline. Natuke suutis Venemaa edeneda ka Bahmuti suunal, Ivanivkest põhja pool. Luganski rindel muutusi ei toimunud, aga Ukraina sõjaväelaste andmetel on Venemaa viinud Kupjanski-Svatove liinile Štorm-Z väeosad, millest võib tuletada, et nad plaanivad seal lõigus lähiajal suuremat pealetungi eeskätt Kupjanskile, kus Štorm-Z läheb järjest ja järjest lauprünnakutele ning kui õnnestub kuskilt läbi murda, liituvad Venemaa regulaararmee üksused. Nii, nagu see toimus Avdiijivka põhjaosas.

Hersoni rindel üritas Venemaa armee järjekordselt „vabastada“ Krinkit, aga lõppes see hoopis Venemaa sõjaväelaste vangivõtmisega, mille kohta on ka video olemas. Venemaa sõjaväelased kurdavad, et Ukraina droonid ja suurtükid hävitavad enamuse elavjõust ja tehnikast enne, kui need üldse Krinki lõunapiirini jõuavad ning lisaks oli kurtmine, et laupäeval oli olnud väga tugev tuul, mistõttu droonid ei lennanud ning Ukraina armee sai probleemideta rotatsiooni läbi viia ning evakueerida ka oma haavatud, samas kui Venemaa armee seda hetke pealetungi läbiviimiseks ei kasutanud.

Kuum on ka Robitõnes, kus Venemaa suutis lõuna poolt asulasse siseneda pimedal ajal, aga juba mitmendat korda järjest hävitati nad sama skeemi kohaselt, nii et Venemaa z-blogijate arvates kasutab Ukraina teadlikult seal taktikat, kus lubab vastasel asula keskosasse tulla, kus nad siis hävitatakse ning nii kurdavad Venemaa sõjaväelased, et see küla on nagu omamoodi Bermuda kolmnurk, kuhu grupid sisenevad, aga tagasi ei tule mitte keegi. Samas on Venemaal seal lõigus kahuriliha palju veel ootel, näis, kaua Ukraina armee suudab nii küla hoida.

Venemaa majanduseni ei jõudnud, aga see teema hapuks ei lähe ning kui võimalus avaneb, kirjutan pikemalt. Enda poolt suured tänud ja kummardus kõigile lugejatele ja kaasamõtlejatele, sest just teie jätkuv huvi on see, mis mulle ka annab jõudu selle tööga jätkamiseks. Ülevaadete meeldivaks märkimine annab sellest tunnistust. Väga suured tänud ka kõigile toetajatele!

Lõppu huvitav, lausa anekdootlik lugu New York Times’is avaldatud artiklist. Nimelt oli ühe operatsiooni nimi pandud anekdoodi järgi - „Kuldkala“. See anekdoot on Ukrainas väga populaarne ja räägib eestlasest, kes Narva jõest püüdis kinni kuldkala, kes lubas vene keeles rääkides täita eestlase kaks soovi, kui see ta vabaks laseb, mille peale eestlane kalale otsa peale tegi, öeldes, et mitte kedagi, kes räägib vene keeles, ei saa usaldada.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING