Praegu on aga Venemaa kaitsesse surutud ja nemad ootavad Ukraina suurpealetungi. Kuna Ukraina on ründavam pool, siis milleks nad peaksid tekitama enda jaoks tulevikuks täiendavaid probleeme, sest tammi lõhkumisega kaasnevaid kahjusid tuleb likvideerida aastaid, see maksab palju raha ning kannatavad nii põllumajandus kui ka loodus, sest tammist ülevalpool on palju märgalasid, mis nüüd jäävad kuivaks ja hävivad sellisel kujul. Dnepri forsseerimine planeeritava suurrünnaku kontekstis oli niigi vähetõenäoline, aga miks peaks Ukraina selles osas enda elu veel keerulisemaks tegema, sest Dnepri idakallas on madalam ja seetõttu muutus jõe võimalik forsseerimine nädalateks sisuliselt võimatuks?
Loading Twitter content
An error occurred while retrieving the Tweet. It might have been deleted.
Tammi purustamine. Peale tammi purunemist läks sotsiaalmeedias liikvele video, mis näitab plahvatust tammil. See video on aga pärit eelmise aasta 12. novembrist, kui Dnepri läänekaldalt taganevad Venemaa väed lõhkasi osa tammi peal olevast sillast. Kogu eelmise aasta jooksul Ukraina tammi ei rünnanud, küll aga rünnati täppismoonaga tammist eemal olevat väikest silda ja selle purustamise järel vedasid Venemaa üksused sinna kruusa ja nii loodud ülesõitu Ukraina enam purustada ei suutnud. Küll aga teatasid Venemaa poolelt siis mitmed sõjaväelased, et kogu veehoidla tamm on mineeritud ja Ukraina võimaliku jõe forsseerimiskatse korral nad lõhkavad tammi. Oleksii Arestovitši sõnul on neil kindlad andmed selle kohta, et mineeritud oli ka hüdroelektrijaama hoone ja lüüsid.
Venemaa käis välja versiooni, et Ukraina olevat rünnanud tammi oma Olha rakettidega. Tuleb tähele panna, et mitte Storm Shadow ega HIMARS, vaid Olha, milliseid sõja jooksul on vist ainult paar korda kasutatud. Selle versiooni probleem on aga selles, et selliste rakettidega tammi ei purusta, seal on lihtsalt liiga vähe lõhkeainet, ka pole olemas mitte ühtegi videot, mis seda versiooni kinnitaks, aga kui Venemaal oleks selline video olemas, teaksime sellest juba ammu. Küll aga on mitmete ekspertide sõnul reaalsem lõhata tammi nö seestpoolt, sest sisetingimustes on plahvatuse purustusjõud suurem ning praegusel hetkel on see versioon kõige tõenäolisem, sest isegi kui veehoidla oli nö silmini vett täis, oli tamm ehitatud piisava tugevusvaruga, et koormusele vastu pidada.
Oma versiooni tammi purustamise võimalikest motiividest esitas Venemaa politoloog Abbas Galljamov, kelle sõnul võisid Venemaa sõjaväelased olla kaitseliinide ehitamisel varastatud nii palju raha, et selle varjamiseks oli lihtsam tamm õhku lasta ja siis ei võta enam keegi kuskilt kinni, kuidas raha ära kulutati. Ta lisas, et Venemaal armastatakse rääkida traditsioonilistest väärtustest ja üheks selliseks väärtuseks on seal riigi tagant varastamine, sest selliste tegevuse traditsioonid on kestnud juba aastasadasid.
Teema kokkuvõtteks niipalju, et USA-l pidid olema luureandmed, mis kinnitavad Venemaa seotust tammi õhkulaskmisega ning tuleb siis seda infot ootama jääda.
Rinnetel toimuvast ka. Ukraina jaoks on kõige suurem edenemine toimunud Bahmutist põhja pool, kus nad on välja jõudnud Berhovkasse ja see on endast välja ajanud Prigožini, sest nüüd on Venemaal reaalne oht kaotada Berhovkast läänes asuva kõrgustiku, millel on väga suur väärtus Bahmuti kontekstis. Berhovkast saab samuti edasi liikuda Jagodne ja Paraskoviivka suunal ning olukorra tõsidust mõistev Prigožin nõuab kiirelt uue mobilisatsiooni läbiviimist, sest ilma selleta ei olevat võimalik Luganski-Donetski rinnet enam hoida. Marjinkas ründasid Venemaa üksused edutult rohkem kui 10 korda eilse päeva jooksul, Avdiijivkas oli rahulikum.
Täna hommikul toimusid plahvatused Tokmakis ja Mirnes (Melitopili lähedal), kohalike andmetel said tabamused Venemaa sõjaväega seotud objektid.
Nii Donbassis kui lõunarindel toimuvate lahingutega seoses tuleb arvesse võtta seda, et Ukraina lääne tehnikaga brigaadid ei ole veel lahingusse läinud, suurem pealetung ei ole veel alanud, aga on märke, et see pole enam mägede taga ning seda ei muuda tammi õhkimine.
Venemaa propagandasaadetes on emotsioonid kuumad ning põhiprobleem on selles, et kokku on kukkunud Venemaa senise välispoliitika selgroog – hirmutamine. Propagandistid kurdavad, et meid (Venemaad) tuleb karta, aga meid enam ei kardeta! Mõistus on otsas, ei teata enam, mida edasi teha, sest paljudele venelastele on see vaat et emapiimaga kaasa antud, et lugupidamise on võimalik saavutada ainult läbi hirmutamise – kui kardetakse, siis järelikult austatakse. Sellised naabrid meil siis seal ida pool.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!