Olukord rinnetel. Luganski rindel on kahjuks kõige märkimisväärsem sündmus ohvriterohke raketirünnak Kupjanskist 30 kilomeetrit lääne pool asuvas Grozas, kus kohalikud elanikud olid kogunenud peiedele ja ning siis tabas hoonet praeguste teadmiste kohaselt ballistiline rakett Iskander-M. See ei olnud juhuslik rünnak, Venemaa ründab sellise raketiga ainult juhul, kui neil on olemas luureinfo, et hoones on nende jaoks olulised sihtmärgid, eeskätt sõjaväelased. Infot annavad kohalikud elanikud, keda kutsutakse nn „ootajateks“ (ždunõ), kes ootavad Venemaa armee kohalejõudmist ning teevad nendega koostööd, andes tasu eest infot Ukraina armee kohta. Seekord läks aga midagi totaalselt viltu, sest Ukraina poole andmetel sõjaväelasi peiedel ei olnud ning kõik rohkem kui 50 ohvrit olid kohalikud elanikud. Venemaa armee üks suuremaid nõrkusi on vilets luureandmete kogumise võimekus ning siis nad ongi väga sõltuvad Ukrainas elavatest reeturitest, aga nii saadud info on osutunud tihtipeale pehmelt öeldes ebausaldusväärseks. Loomulikult teatab Venemaa kaitseministeerium, et hävitati korraga piltlikult öeldes 100 NATO kindralit, aga reaalsuses kaotatakse järsult toetust ka nende väheste hulgas, kes Ukrainas veel neid toetavad.

Donbassis on Bahmuti suunalt vast kõige märkimisväärsem info see, et mõlemalt poolt tulnud info kohaselt on Ukraina järsult suurendanud rallidroonide rünnakuid Bahmuti linnas ning teinud seda edukalt. Venemaa on teinud vasturünnakuid nii Klišeejevka kui Andriijivka suunas, aga edutult, kandes sealjuures märkimisväärseid kaotusi.

Lõunarindel on Venemaa selgelt suurendanud aktiivsust Berdjanski suunal ning nad üritavad liikuda nii Urožaine suunas kui ka Prijutnest kirdes, kus neil õnnestuski osaliselt tagasi võtta varem kaotatud positsioonid veekogu ääres. Melitopoli suunal on Venemaa toonud lisajõude Verbovest põhja pool asuvasse lõiku (nii eksvangidest koosnev Štorm kui dessantväelased) ning selline konfiguratsioon viitab pigem soovile suurendada veelgi vasturünnakute läbiviimist. Ukraina armee on aga keskendunud Robotinost loodesse jääva Kopani suunas liikumisele, et vähendada riske sealt suunast tulevateks võimalikeks vasturünnakuteks ehk siis Ukraina armee peab kõigepealt oma positsioone läänetiival oluliselt parandama, enne kui nad saavad jätkata liikumist Tokmaki suunal. Natuke on Ukraina armee edenenud ka Novoprokopivkast ida pool.

New York Times avaldas materjali, kus nad kirjeldasid Venemaa uut taktikat kui „elastset kaitset“ ning see põhjustas omajagu emotsioone nii Ukraina kui Venemaa sõjandusekspertide hulgas. Ukrainlaste sõnul ei ole sellises taktikas mitte midagi uut, sest seda on kasutanud mõlemad pooled ning nemad kasutaksid hoopis mõistet „manööverkaitse“ ehk siis sisuliselt on tegemist vasturünnakute läbiviimisega olukorras, kus vastane on suutnud mingi positsiooni enda kontrolli alla saada. Minu jaoks kõige informatiivsem oli varjunime „Polkovnik Šuvalov“ taha peituva Venemaa armee ohvitseri selgitus. Nimelt on tema sõnul sõjas tihtipeale olukorrad, kus väeüksuse võitlusvõime säilitamiseks ei ole muud varianti kui taanduda, samas on positsioonide äraandmine Venemaa armee komandöride jaoks äärmiselt halb variant, sest sellest tuleb ette kanda oma ülemustele ning lihtsalt taganemist võetakse äärmiselt valuliselt. Aga Venemaa ohvitserid olevat leidnud lahenduse. Nimelt on eesliinil olevate jalaväelaste taga grupp palju parema väljaõppega sõjaväelasi (näiteks dessantväelased või spetznas), kes siis saadetakse oma üksuste taganemise järel äärmiselt riskantsetele rünnakutele, mille kohta on eesti keeles olemas ka väljend „käsi kullas või tagumik mullas“, kusjuures viimatinimetatud sõna antud konteksis otseses mõttes.

Kui rünnak õnnestub, on kõik ohvitseride jaoks väga hästi, kui ebaõnnestub, saab ettekandesse lisada, et saatsime kaotatud positsioonide tagasivõtmiseks lahingusse oma parimad jõud, aga ka sellest ei piisanud kahjuks. Šuvalovi sõnul tähendab see reaalses elus tihtipeale parimate sõjameeste surmasaatmist, aga Venemaa ohvitseri jaoks olevat kõige olulisem kõigepealt mõelda enda naha päästmisele, alles peale seda tulevat kõik muu.

Viimastel kuudel on palju juttu olnud sõjapidamise muutusest uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga seoses (eeskätt rallidroonid), mis tähendab ka seda, et äärmiselt riskantne on transpordivahenditega sõdureid rindejoone lähedale tuua ning viimasel ajal olevat päris tavaline, et kuuma ilmaga pidid täisvarustuses Ukraina sõdurid liikuma vaenlase droonide pilgu all kuni viis kilomeetrit, et jõuda eesliinile ja alles siis sai hakata lahingutegevuses osalema. Oleksii Arestovitši sõnul on Ukraina armee jalaväelase keskmine vanus üle 40 aasta, pigem isegi üle 45 aasta ning nende jaoks olevat sellised pingutused tihtipeale ülejõu käivad. Kuuldavasti proovib Ukraina riik tulevikku silmas pidades võimalikult vähe noori mehi mobiliseerida, aga uues lahingureaalsuses on keskealistel võhma lihtsalt vähevõitu niivõrd nõudlike lahinguülesannete täitmiseks.

Kas olukord on Ukraina jaoks lootusetu? Kindlasti mitte, kuid ma olen nõus eksperdi Agil Rustamzade seisukohaga, et sümmeetrilises sõjas ei ole Ukrainal erilist lootust, sest Venemaal on võimalik vajadusel mobiliseerida mitu korda rohkem mehi ehk siis neil kahuriliha niipea otsa ei saa. Ukraina võimalus on Rustamzade sõnul asümmeetriline sõda ning Venemaa sõjalaevade Sevastoopolist äraviimine olevat suurepärane näide asümmeetrilise sõjapidamise efektiivsusest. Üks teema on Ukraina armee kontekstis vaenlase tagala logistika, juhtimispunktide, laskemoonaladude hävitamine, aga vähemalt sama oluline olevat ka lahingutegevuses kvaliteedi võit kvantiteedi üle. Kui eelmise aasta suvel suutis Venemaa tulistada suurtükkidest päevas rohkem kui kümme korda rohkem laske kui Ukraina, siis nüüd on mürskude laoseisud Venemaal niivõrd palju vähenenud, et kogu rinde ulatuses teeb Venemaa armee päevas maksimaalselt kuni kaks korda rohkem laske, aga teatud rindelõikudes on kas pariteet või laseb Ukraina isegi rohkem. Samas on nüüd kõik trumbid Ukraina käes – nende suurtükid lasevad kaugemale, palju täpsemalt, neil on palju parem luureinfo, suurtükiduellides on Ukrainal nüüd juba Venemaa enda sõjaväelaste hinnangul mäekõrgune eelis ehk siis positsioonilahingute korral ei ole Venemaal midagi vastu panna ukrainlaste poolt kasutatavatele kassettmoonale, mis muuseas suudab kahjustada ka raskemat tehnikat.

Mürskude osas tunnistavad lääne sõjaväelased, et nende laod on tühjaks saamas ning tootmine võtab täistuurid üles alles järgmisel aastal. Samas on üks oluline nüanss, mida ei tohiks ära unustada – USA-l on ladudes veel järgi miljoneid kassettmoonaga mürske, mille äraandmine ei lähe neile sisuliselt midagi maksma, sest ise nad neid kasutada ei plaani ja nende utiliseerimine oleks kulu. Sarnane teema on tegelikult ka kassettmoona sisaldavate ATACMS rakettidega, mis hetkel on USA jaoks sisuliselt kulu, sest nende töökorras hoidmine maksab ka raha, aga kasutada nad ise neid ei plaani. Samas Ukraina jaoks võimaldaksid need raketid pidada just asümmeetrilist sõda, näiteks lastes paar sellist raketti Berdjanskis lennuväljal asuvate helikopterite KA-52 pihta, millised on tõsiseks peavaluks Ukraina armee jaoks. Üks ekspert kommenteeris, et kui Ukraina ei suuda hävitada neid helikoptereid õhus, tuleb nad hävitada maa peal, aga selleks on vaja ATACMS rakette. Peale sellist rünnakut oleks Venemaa sunnitud viima need helikopterid rindejoonest nii kaugele, et edaspidi kahaneks nende kasutamise võimalus lõunarindel oluliselt. USA-s on nende rakettide üleandmine ainult presidendi otsuse taga kinni ja väga suure tõenäosusega järgneks presidendi positiivsele otsusele kiirelt ka Saksamaa kantsleri otsus anda Ukrainale Taurus rakette.

Mis puudutab USA poolt antavat sõjalist abi, siis suures vaates on USA tänu sellele sõjale suutnud väga väheste vahenditega saavutada arvestatavad tulemused – kui USA sõjaline abi moodustas USA sõjalisest eelarvest suurusjärgus 5%, siis Venemaa on juba kaotanud hinnanguliselt 50% rasketehnikast. USA sõjaline abi jääb väga suures osas USA-sse ehk siis turgutab USA majandust. USA relvastust tootvad ettevõtted on tänu toimuvale sõjale saanud väga suuri lepinguid ehk siis sektoril on ees tööd pikkadeks aastateks. Sõda on ka relvastuse testimise koht, kus saab hindamatut tagasisidet nii olemasoleva relvastuse kohta kui ka selle kohta, milliseid relvasüsteeme tehnoloogilises mõttes kiirelt muutuvas maailmas arendada.
Ukraina jaoks on praegu USA-s toimuvate sündmuste kontekstis vähemalt sama valus teema USA toetus Ukraina riigi toimimisel, sest ilma USA toeta oleks juba novembris keeruline näiteks riigil pensione maksta, aga siin on äärmiselt tõsine teema korruptsioon (mis armees enam ei ole sisuliselt teema), sest järjest ja järjest jäävad ametnikud ja eri tasandite juhid vahele altkäemaksu võtmisega. Viimane suurem selline skandaal puudutab Sumõ linnapead Aleksandr Lõssenkot, keda süüdistatakse altkäemaksu võtmises energeetika osas linnaga koostööd tegevalt ettevõtjalt.

See on äärmiselt levinud skeem nii Ukrainas kui ka Venemaal, aga erinevalt Venemaast sõltub Ukraina riigi toimimine hetkel läänest antavast abist. Jelena Šuljaki sõnul on näiteks mingi ehitusprojekti elluviimisel tavaliselt neli etappi, kus väga tihti nõutakse ametnike poolt ettevõtetelt raha ja nii kallinevat seetõttu ehitised keskmiselt kuni 30%. Näiteid on palju erinevatest sfääridest, Ukraina oli kahjuks enne sõda korruptsioonist läbi imbunud, kõige madalamast tasemest kuni üles välja. Ukraina on nüüd väga aktiivselt asunud korruptsiooniga võitlusse, kus on oluline märksõna „elustiili monitooring“ ehk siis võrreldakse inimeste ja kahtluste korral nende lähisugulaste poolt ostetud kinnisvara ja ka autode väärtust nende sissetulekuga ning kui seal avastatakse ebakõlad, siis järgnevad juba vastavate institutsioonide poolt aktsioonid. Võitlus korruptsiooniga saab olema Ukraina jaoks lähitulevikus väga suureks väljakutseks, aga selles osas tuleb edusamme teha, muidu on keeruline arengus edasi liikuda.

Venemaa president esines Valdai majandusfoorumil ja tema jutu järgi on Venemaal asjad väga hästi. Lisan omalt poolt, et järgmise aasta eelarves on Venemaal sõjaliseks kulutusteks ette nähtud rohkem kui 30% riigieelarvest ning viimati oli see näitaja nii suur vahetult enne NSVL-i lagunemist. Venemaa loodab tänavu isegi kokkuvõttes väikest majanduskasvu, aga kui vaadata arvude taha, siis selgub, et tänavu esimese kaheksa kuu jooksul kasvasid ainult otseselt sõjapidamisega seotud majandusuharud ning praktiliselt töötavad need ettevõtted ainult riiklike tellimuste peal. Tõsi, on veel üks väike ebameeldiv nüanss - rubla eest ei saanud täna hommikul enam isegi ühe USA senti ehk siis dollari eest peab maksma Venemaal rohkem kui 100 rubla. Ei oleks ka selles midagi erilist, kui poleks teadmist, et Venemaa majanduse toimimiseks on impordil ülimalt oluline roll, aga et import on seotud peamiselt dollari ja euroga, siis paratamatult kajastub see kiirelt Venemaal müüdavate toodete hindades.

Venemaa lootis sõja alguses, et lääne asemel ida poole pöördudes neil probleeme ei teki, aga nüüd oli Moskva linnapea Sobjanin sunnitud tõdema, et ida poolt ei taha keegi Venemaale ei tehnoloogiaid anda ega ka investeerida Venemaale, soovitakse müüa ainult juba valmistooteid ja neid ka kõrge hinnaga, sest nemad arvestavad seal Venemaale müügil ikka kauba väärtusega dollarites. Miks siis Hiina ettevõtted ei taha Venemaale investeerida? Nende jaoks liiga riskantne ärikeskkond, kus Venemaa ettevõtjate sõnul on tänavu näiteks tehtud 23 muudatust maksusid puudutavas seadusandluses. Teine teema on lokkav korruptsioon, kus Hiina ettevõtjad ei ole nõus ametnikele altkäemakse maksma, samas kui arenenud riikidest tulnud ettevõtjate jaoks see tihtipeale polnud probleemiks, need kulud lihtsalt lisati müüdavate toodete hindadele.

Ettevõtja Oleg Deripaška tõi välja ka vastupidise probleemi – Venemaa kehtestas täiendavalt osadele eksportkaupadele tollid, aga sellega seoses selgus, et Venemaa lõikas nii tegutsedes Hiina suunal näppu. Ei olnud varem ka saladus, et Venemaa müüb Hiinale maavarasid väga odavalt, aga Deripaška sõnul selgus, et Hiina ostab elektrienergiat Venemaalt lepinguga, kus Venemaal on lubatud elektri müügist teenida 5%. Nüüd kehtestas Venemaa elektrienergia ekspordile 7% tollimaksu, aga et Hiina ei olevat nõus lepingut muutma, siis peab elektritootja hakkama Hiinasse müüma kahjumiga.

Oleg Deripaška tõi välja, et Venemaal pangad annavad praegu ettevõtetele laenu 20% intressiga, aga et sellisel juhul ettevõte veel suudaks vee peal püsida, peaks ta kasumlikkus olema 30%, aga ausalt majandades väikese ja keskmise suurusega ettevõtted ei saaks kuidagi hakkama. Tööjõu osas on suured probleemid, sest rubla nõrgenemise tõttu tuleb järjest vähem töötajaid Kesk-Aasia riikidest, Deripaška sõnul on sõja tõttu riigist lahkunud miljon kvalifitseeritud töötajat, jätkuvalt saadetakse kümneid tuhandeid mehi Ukrainasse surema.

Venemaa majandus sõltub rohkem kui kunagi varem nafta ja naftatoodete müügist, aga ka seal on keeruline kaupa müüa dollarite või eurode eest, aga just neid valuutasid oleks hädasti vaja, sest kõike vajalikku ei saa Hiinast osta. Nii et reaalsuses on Venemaa majanduses järjest süvenevad probleemid sisuliselt kõigis sektorites, lisaks on tugev surve inflatsiooni kasvuks ning rubla jätkuvaks nõrgenemiseks. Venemaa keskvalitsus võib küll oma tegevusega ajutiselt majandust ergutada (siia alla lähevad ka paradoksaalsel kombel sõjaväelaste surma korral väljamakstavad toetused), aga olukorda võib kokku võtta Vladimir Milovi tõdemusega, et kui üheksakümnendatel aastatel oli Venemaal selge siht, kuhu poole oma arengus liikuda, siis nüüd puudub riigil igasugune tulevikuvisioon ning elatakse piltlikult öeldes päev korraga.

Järgmine ülevaade esmaspäeval

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING