Põhjalastud laev Sergei Kotov
Vahepealsel ajal on Ukraina tegelenud nii meredroonide tehnoloogilise poole arendamisega kui ka on edasi arendanud rünnakute taktikat, sest elu näitas, et tulemuse tagab ainult nn hundikarja taktika, kus palju droone ründab korraga, mistõttu on laeval olevatel sõjaväelastel keeruline laeva kaitsta. Sergei Kotoviga korrati taktikat, mida kasutati juba edukalt dessantlaev Tsesar Kunikovi peal – vähemalt viis meredrooni lähenevad eri suundadest laevale, kusjuures esimeste droonide ülesanne on tabada laeva neid piirkondi, mis muudaksid laeva liikumisvõimetuks.
Patrull-laeva puhul peale esimest tabamust laev jätkas liikumist, teine droonitabamus muutis liikumisvõimetuks. Järgmine ülesanne oli tabada ühte külge, et muuta laevakeres olev auk võimalikult suureks ning ideaaljuhul võiks plahvatada ka laeval olev laskemoon. Taktikaline plaan viidi suurepäraselt ellu, lisaks videokaadrid, mis kiirelt üle maailma liikusid ja peale seda polnud Venemaa poolel enam võimalik väita, et midagi ei juhtunud.
Venemaa poolelt on osad z-blogijad hakanud kirjutama, et oligi väga vilets laev ja jumal temaga. Tegelikkuses on viinamarjad väga hapud, sest just see laev pidi kaitsma Kertši silda ja laev võeti maha vahetult silla läheduses, lisaks võib see laev kanda kaheksat Kalibr-tüüpi tiibraketti. Just see laev pidi teoorias olema efektiivne merelt tuleva ohu vastu, aga reaalsuses ei suudetud teadaolevalt ühtegi meredrooni maha võtta. Z-blogija Fighterbomber kirjutas, et tuleks tunnistada, et Venemaa on kaotanud sõja Mustal merel ning sellega leppida, sest meredroonide vastu lihtsalt Venemaa armeel ei ole efektiivset relvastust.
Aga sellisel juhul on kohe küsimus, et kuidas Kertši silda kaitsta, sest just meredroonidega on võimalik suur kogus lõhkeainet kohale tuua. Tõsi, Venemaa on teinud sildade ümber ujuvtõkked, aga ka neid on võimalik hävitada, nii merelt kui õhust. Siiani on meredroonide vastases võitluses kõige efektiivsemaks osutunud helikopterid, aga ju siis on pimedal ajal nendega probleeme.
Üks võimalikke stsenaariume on Venemaa poolt enda meredroonide arendamine, mis oleksid spetsiaalselt tehtud teiste meredroonide vastaseks võitluseks ehk siis nad oleksid kergemad ja kiiremad. Samas oleks see arendustegevus sisuliselt nullist ja see võtab aega, Ukraina poolelt on infot, et nad on praeguse tulemuseni jõudnud päris pika aja jooksul, mille sisse jääb ka omajagu ebaõnnestumisi, aga just ebaõnnestumistest saadud info on arendustegevuses väga oluline.
Lähima kuu-kahe jooksul on Ukrainal meredroonide osas veel kindlasti ülekaal ning nad peaksid selle aja jooksul võimalikult palju Venemaa laevu ümber profileerima allveelaevadeks ning ühel hetkel võtma ette ka Kertši silla ning kui isegi sellel katsel tulemus ei vasta soovitule, saab sellest õppida ning järgmine kord saab teha juba paremini. Ise arvan, et Mustal merel juhtub lähikuude jooksul omajagu, sest on ka Ukraina poolel arendustegevuse käigus võimalus muuta meredroone igas mõttes veelgi paremaks. Ja Venemaa laevadele oskan soovida ainult võimalikult palju auke ja pauke ning Kertši silla kahjustamine on minu arvates jätkuvalt kõige reaalsem meredroonide abil.
Olukord rinnetel. Eilse päeva jooksul muutus rindejoon vähe, kuigi nii mitmeski kohas Venemaa ründab aktiivselt. Aga esimese asjana tooksin välja Ukraina sõjaväelaste tagasiside pea terve rindejoone ulatuses – neil on nüüd varasemast palju rohkem nii mürske kui ka laskemoona miinipildujatele ning see olevat juba hakanud mõju avaldama. Sõjaline ekspert Agil Rustamzade ütles, et just eeskätt mürskude arvust sõltub Ukraina kaitsetegevuse efektiivsus ning ka kaotused elavjõus, sest kui mürske ei ole piisavalt, on kaitsva ja ründava poole kaotuste suhe 1:3-le, kui aga mürske on piisavalt, siis Ukraina armee kontekstis tõusvat see suhe 1:5-le ning sellise kaotuste suhtega Venemaa pikalt praegusel kujul sõdida ei suuda.
Kui kaitsval poolel on mürske piisavalt, siis tekib rindejoonel päris lai nö hall tsoon, mis on tugevalt mineeritud ja mida on mõlemal poolel keeruline ületada. Venemaa z-blogijad kirjutavad, et vahepealne edu nii Avdiijivka kui Bahmuti suunal tuli puhtalt tänu sellele, et lisaks ülekaalule suurtükimürskude osas oli neil ka võimalik kasutada palju liugpomme (1500 kilogrammise liugpommi tekitatud purustused on väga suured), aga kui suurtükkide osas tekib pariteet (Ukraina tasakaalustab vähesemat laskude arvu suurema täpsusega), siis ei olegi muud varianti, kui riskida ja jätkata liugpommide viskamist.
Samas on liugpommide kasutamine vähenenud, Ukraina poole andmetel poolteist kuni kaks korda, aga kui näiteks eilse päeva jooksul visati Avdiijivka rindepiirkonda 10 liugpommi kogu rindejoone ulatuses, oli selle efekt võrratult väiksem võrreldes sellega, kui ainuüksi Avdiijivkale visati päeva jooksul neid 60-70 tükki. Ukraina poole andmetel ei lenda Venemaa lennukid koridorides, kus neid on tabatud, aga jätkavad lende seal, kus siiani ei ole probleeme olnud.
Ja omajagu küsimusi on ka Venemaa poolt kasutatavate mürskude arvu osas, sest tänaseks päevaks on selge, et suure hurraaga alanud koostöö Põhja-Koreaga lõppes järsku nagu noaga lõigatult. Kui palju erinevat laskemoona Põhja-Koreast Venemaale jõudis (räägitud on 70 erinevast artiklist), selles osas on arve seinast seina, näiteks suurtükimürskude osas miljonist kolme miljonini ning kuigi nende kvaliteet oli madal, sai nendega siiski Ukraina armee positsioonide suunas tulistada ja miski läks lõpuks pihta ka. Kuigi Venemaa armee juhid üritavad jätta muljet, justkui neil kasvaks mürskude tootmine kiirelt, oli siiski päris mitmes rindelõigus (näiteks Hersoni rindel) olukord (ja on siiani), kus parema kvaliteediga Venemaa ja Iraani mürske oli nö näpuotsaga ja põhimassi moodustasid Põhja-Korea omad. Ja suurtükiväelane ilma mürskudeta on sama õnnetu, kui on Kati ilma karuta.
Donbassis on Venemaa rünnakutegevuse fookus suunatud Novomihhailivkale, seal oli eile päeva jooksul oluliselt rohkem rünnakuid kui Avdiijivka lõigul, kus Venemaa on natuke rünnakutegevusega tagasi tõmmanud. Asulast endast pole sisuliselt midagi enam järel ja päris tõenäoline on Marinka stsenaariumi kordumine ehk siis Ukraina armee taandub asulast hetkel, kui seal pole võimalik efektiivset kaitsetegevust läbi viia. Samas, kui Ukraina armeel on nüüd rohkem mürske, on see väga halb uudis Venemaa sõduritele, kes nö asula vabastavad, sest nad on siis sisuliselt surmatsoonis, neil pole mitte kuskile varjuda. Ja suurem kogu mürske tähendab ka palju efektiivsemat võitlust Venemaa suurtükisüsteemidega.
Bahmuti piirkonnas surub Venemaa jätkuvalt ägedalt Ivanivkes ning pole välistatud, et lähiajal Ukraina taandub sellest purustatud asulast. Luganski rindelt tuleb infot, et Venemaa poole sõdurite moraal olevat langenud väga madalale ning nad ei tahtvat rünnakule minna, sest ilmad on head ja Ukraina droonid näitavad üles suurt efektiivsust nii tehnika kui elavjõu vastu.
Lõunarindel on z-blogijate andmetel hakanud Venemaa Robotõnet tulistama lennukitelt lastud kassettmoonaga, mis tüüpi pommidega (või rakettidega) tegu on, seda ei täpsustata, aga Ukraina armee sõjaväelased olla seetõttu päris ebameeldivaid momente üle elanud, samas kui jalaväe rünnakud asulale lõppesid Venemaa armeel kõik ebaõnnestumistega. Hersoni rinde osas kostub Venemaa poolelt kurtmist, et Ukraina armee on toonud juurde lisajõude ning aktiviseerunud ka Krinkist lääne pool uutes piirkondades. Z-blogijate andmetel olevat Venemaa armee loobunud Krinki ründamisest jalaväega, ukrainlaste positsioone tulistatakse ainult suurtükkidest, aga kombinatsioon Põhja-Korea mürskudest ning rindejoonest kaugel olevatest Venemaa haubitsatest pidi olema äärmiselt ebatõhus.
Eile jõudis kahjuks kätte see päev, kui Venemaa armeel õnnestus hävitada esimene Ukraina armee käsutuses olnud mitmikraketiheitja HIMARS. Juhtus see 40 kilomeetrit Avdiijivka rindejoonest Berditšist loode suunas, Nikanorivka küla juures ning Venemaa poole andmetel ründasid nad ballistilise raketiga Iskander-M. Üldjuhul ballistilise raketiga ei õnnestu mobiilseid laskeseadmeid rünnata, sellisel juhul pidi masin seisma pikemat aega ootel piirkonnas, kuhu probleemideta lendavad Venemaa luuredroonid. Esimest korda kasutati HIMARS mitimikraketiheitjaid 23. juunil 2022, seega tervelt 622 päeva jooksul olid nad Venemaa armee jaoks tabamatud, kuigi neid jahiti hoolega. Seda tüüpi mitmikraketiheitjaid on Ukraina armeel 27, nii et ühe masina kaotus pole iseenesest katastroof, küll aga suur kaotus väljaõppinud meeskonna kaotus, aga selline sõda kord juba on.
Ukraina kaotas veel ühe Abrams tanki, kes sõitis miini otsa ja roomikulint läks katki. Masinat läks ära vedama Abramsi baasil ehitatud transpordivahend, aga see sattus Venemaa droonide rünnaku alla ning suure tõenäosusega on Ukraina armee neist mõlemast ilma. Abramsi puhul on probleemiks tema suur mass, mistõttu on pihta saanud masinat väga keeruline lahinguväljalt ära teisaldada.
Aga ega miskit pole hõisata ka Venemaa armeel, sest ametlikult anti teada, et analooge mitteomav tank Armata ehk T-14 ei jõuagi rindele, sest see olevat lihtsalt liiga kallis selleks, et seda kiirelt utiliseerida. Ehk siis tegemist ongi nö paraadtankiga, mida ekspertide sõnul ei saa sõjas kasutada viletsa mootori ja käigukasti tõttu, nad kutsuvad seda masinat seetõttu „mehhaniseeritud roomikutel tragöödiaks“. Tanki tootja sõnul polevatki Armata järgi vajadust, sest olevat olemas väga hea T-90 Prorõv.
Reaalses elus olevat sellel tankil sarnased probleemid, eeskätt tagasikäik, mis pidavat võimaldama sõjalise eksperdi Sergei Auslenderi sõnul liikuda ainult kiirusega 5 kilomeetrit tunnis, mis olevat reaalses sõjaolukorras pehmelt öeldes ebapiisav, ka suutvat enamus Ukraina armee käsutuses olevatest tankitõrjevahenditest selle masina liikumisvõimetuks teha. Sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul olevat enam praegu tehasest tulevaid T-90 Prorõv tanke pikaajaliselt säilimiselt võetud tankid T-90A, mida moderniseeritakse, aga kui need saavad otsa, siis kukub nende tankide tootmine kordades.
Senist sõja käiku analüüsides toovad mitmed analüütikud välja, et lahinguväljal Venemaa armee tõeliseks hirmuks kujunenud Bradley jalaväe lahingumasinad on sõjas ennast suurepäraselt näidanud ning tulevikku silmas pidades ongi nö ideaalse lahingumasina puhul olulised roomikud, korralik soomus, efektiine aktiivne soomus, võimalikult suurekaliibriline kuulipilduja, väga hea manööverdamisvõime. Avdiijivka rindelt on ette näidata Bradley, mis sai Venemaa tankitõrjevahenditest kaks tabamust, aga oli võimeline jätkama lahingutegevusega. Neid videosid on mitmeid, kus Bradley kuulipildujaga elimineeritakse kiirelt kogu isikkoosseis, kes Venemaa transpordivahendilt maha hüppas ja üritas ennast siis peita. Tõeliselt õnnestunud masin, mida Ukraina armee sõjaväelased armastavad ja mida Venemaa omad kardavad.
Põhja-Korea ootamatu tarnete lõpetamise taga näevad mitmed analüütikud Hiina tegutsemist, sest eks sai selline laskemoona Venemaale üleandmine toimuda ainult Hiina vaikival heakskiidul, sest reaalsus on selline, et Põhja-Korea eksisteerib praegusel kujul ainult tänu Hiinale. Paraku läks Venemaa oma järjekordse tuumasõjahüsteerikaga Hiina jaoks üle igasuguste piiride ning mitmete ekspertide arvates ongi rahulolematuse märgiks järsult lõppenud Venemaa ja Põhja-Korea vaheline nö sõprus.
Samas on Hiina selles mängus juba palju prestiiži kaotanud, sest ÜRO poolt heaks kiidetud sanktsioonide all oleva Põhja-Korea poolt Venemaale viidud ballistiliste rakettidega Ukraina elamurajoonide ründamine näitab selgelt, et Hiina oli Venemaa poolel, aga mingil hetkel lõpeb ka nende kannatus. Kannatuse lõppemisele andis kõvasti hoogu ka USA hoiatus, et edaspidi satuvad sanktsioonide alla ka pangad, kelle kaudu liiguvad Venemaale sanktsioneeritud kaubad. Jälgime arenguid, ilma Hiina toeta Venemaa pikalt sõda pidada ei suuda.
Täna on Ukraina droonid tabanud Venemaal nii metalli tootmisega kui kütuse ladustamisega seotud ettevõtteid, nii et töö käib droonidega ka sellel suunal ja see on ainult hea ja eks tahaks, et edukaid rünnakuid sellel suunal oleks lähitulevikus veel kordades rohkem.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
